Mh ettepanekuid meditsiiniteenuse edendamiseks

 

Fotograaf  Anka Zhuravleva 

Unes on kõige parem lennata hilissügisel või varatalvel, kui muru on härmas, lombid jääs ja pole võimalik aru saada, kas sajab vihma lumega või lund vihmaga vaheldumisi. Siis paksu teki all paistab päike, pisike järv, soe rannaliiv, taevas täis rukkililli ja karikakraid. Lendad seal, vee ja taeva vahel, rukkilillede ja karikakarde vahel, kogud kõrgust ja veel ja veel ja... Ja mitte keegi ei saa sundida sind maandumiseks, ei kass, kes karjub voodi kõrvalt, et tablett sul jälle võtmata ega laps, kes nügib jalaga, et sa ei laiutaks risti üle aseme.

Eile öösel lennates mõtlesin, et hea oleks, kui haiguslugudes ei kirjutataks ainult gastriidist, hüpertooniatest ja sellest, et terve keha valutab. Võiks ju olla lisalahter, kuhu arst saaks patsiendist positiivseid kirjeid teha. Nt, sa lendad unes. Juba üle kolmekümne ja sa ikka lendad unes! Ja las ta siis nii kirjutabki (tingimata) oma loetamatu arsti käega - patsient lendab unes. Ja et kõik lennutunnid kirja saaks. Palun joonlauaga joonitud tabelisse. Ja siis järeldused: kasvab veel. Olgu siis, et aeglaselt, olgu, et paljale silmale nähtamatult, ikkagi - kasvab ja see on oluline.

*

Jõulud tulid pauguga. Halbade uudistega lähikonnast ja ma proovisin, ausalt, ihust ja hingest, jooksin kontsadel seelikusabasid hoides. Eemale, nii kaugele, kui võimalik. Sest sekkuda ei sobi ja milleks siis süveneda. Aga no, ebaõnnestunult. Muudkui vaatan oma last (kes pole seotud kuidagi) ja proovin selga võõrast muret. Kahtlustan, et on asju, milliste mõistmiseks ei kasva ma iial piisavalt suureks. (Ja oleks, mul jumal, siis siinkohal ilmselt tänaksin).

*

Hetkel tahaks lihtsalt puhata...
Hetkel lükkan kõik kuhugi tuleviku, teen ainult asju, mida tahan (sest saan), sest  :), noh, nt põhjusel, et laps on mul nii pisike veel - see kurat, on üks väga hea põhjus, paljuks.