A mis teie õnnitluskaartidega teete?

Sõin just lõunat ja hakkasin mõtlema: mida teha kaartidega? No kõikide nende sünnipäevaks-jõuluks-jne. saadud kaartidega. Neid on tohutu hulk, mul on paar karpi, kuhu ma need kokku korjan ja aegajalt või vajadusel  lasen lapsel rüüstata - igast tema käsitööprojektide tarbeks, kuid mõlemad karbid (suured!) on tänaseks täis ja mis siis teha - muretseda veel üks karp?

Eriti hullud on käsitöökaardid. Tihti ülemõõdulised ja mahulised - st neid on ebamugav säilitada. Samas - osad neist on hinnalised, mul on kaarte, mis maksavad 25+ eurot. Tähendab, inimene on kulutanud mingi täiesti ebaadekvaatse summa selleks, et öelda mulle nt "Palju õnne!" Noh, ilusad on muidugi ja võimalik, et esimene nädal peale sünnipäeva ma vaatan seda kaarti heldimusega tervelt kolm korda, aga edasi???

Pole ju võimalik terve elu õnnitluskaardid endale külje alla koguda?
Aga vanapaberisse viia on ju ka kuidagi nadi?

Hästi on, lihtsalt.

Kevad oli siis  Tõin poest paki sigarette, tegin kohvi, istusin räästa all ja tõmbasin kaks tükki järjest. Viimati suitsetasin äkki kuu aega tagasi. Hetkel ei teagi, kumb on suurem - kas tunne, et hing on rahul (teen mis tahan siis kui tahan) või kahtlane kumin peas ja s+a maitse suus. Aga no oli vaja, vist. Suitsupaki viskasin ära. Ma olen nüüd kuid juba niimoodi teinud ja mu meelest töötab. Kui tean, et täna tahan suitsetada, ostan, teen paar-kolm tükki ja viskan paki minema. Koju seisma ei jäta, muidu teen kõik ära ja hakkan ahelsuitsetajaks. Vist.  (tärnid, no, ei leia klaviatuurilt) Õues on kuradi oktoober. Ei, mulle väga meeldib, et ööd on jälle mustad ja et öösiti vihma sabistab, aga nii külm on noh ja küttepuud on nii rasked tuppa tassida. Talvel on kuidagi nii, et valikut pole ja lihtsalt tassid, praegu aga venitan mitu tundi, mõtlen, kas ikka on nii külm, et ilma ei saa ja siis, kui olen lapsele juba kolm korda öelnud, et pane sokid või sussid jalga ja ta ikka ei pane, lähen kuuri ja toon ja teen. --- Eile panin akendele rulood ette - oma väikeste käpakestega. Täna hommikul esimese asjana kukkus köögiruloo mulle pähe ja avastasin, et üks elutoa ruloo on saanud akna suhtes kaks cm viltu. Uhh, programmis on kardinapuude intallimine lae alla. Loll aga... (vt. eelmist postitust). Remondist veel nii palju, et liistud, mis ostsin akendele, osutusid koju jõudes sobilikeks ustele. Hästi läks ju, tegelikult. Üle jäävad vaid mõned, enamuse saab ikka ära kasutada. Pistikute ja juhtmete paigaldaja külastab meid alles ülejärgmisel nädalavahetusel - sest praegu on viljakoristuse aeg. Muide, võitsin ehituspoest 100 eurose kinkekaardi. Helistati, üllatusin, siis tuli meelde, et ja jah, kui me värvi ostsime, siis laps nõudis, et täidaksime müüja pakutud loosisedelikese. Kui ma nüüd ära otsustan, mida mulle ehituspoest 85 euri eest kõige rohkem vaja on, siis realiseerime ära. Viisteist euri on juba bronnitud - ma olen juba korduvalt silitanud üht 10 eurist toalillepotti - vana on mõraga ja lillele napp, aga siiani uut osta ei raatsinu ja laps tahan savist siili, ka juba mitu korda küsinud, nüüd ostame ära :)   --- Mul, muide, algas puhkus (jälle, seekord pisut pikemalt), nii et otsin netist retsepte - salat rohelistest tomatitest ja salat ülekasvanud kurkidest ja... õunamoosi oskan retseptita teha.Peedid! Peedihoidis tuleb ka kindlasti teha. Mul on maitsetaimede kiiks (nt basiilikut on mul aias sel aastal 6 erinevat sorti) - kogun ja istutan isegi siis, kui kasutada ei oska. Nt vürtssalvei - ilus kirjeldamatult hurmava lõhnaga taim, kuid kui tavaline käib keeduubade ja sealiharoogadele, siis seda ei oska millegagi sobitada. Täna on tuba paksult täis piparmündilõhna. Õhtul tõin taimed tuppa ja nokkisime tütrega lehti plastikkarpidesse kella üheteiskümneni. Tee tarvis. Panen neljast sordist lehti karpidesse vaheldumisi ja kohe sügavkülma. Nii ei jõua erinevate sortide maitsed seguneda ja tee saab iga kord veidi erineva mekiga sõltuvalt millisest sordist lehed kannu  (kokku) satuvad.  Kui vihm üks kord järgi jääb, siis panen peterselli ka karpi ja võtan ühe maasikapeenra üles ja... ja kardinad ostsin ära, nüüd vaja ära õmmelda ja. Kirjutades jõudsin arusaamisele, et hästi on. Lihtsalt. :)

Pöial-Liisist, fb-st ja punasest reedest

Väga väga naine kirjutas hiljuti, et numbritel on värvid. Mina jälle olen lapsest peale teadnud, et nädalapäevad on värvilised. Seda, et esmaspäev on sinine, teavad kõik. Pühapäev see eest on hele valkjas kollane, kolmapäev kindlalt särav mururoheline, reede intensiivne punane... reede muide, on särtsu täis, hoopis rohkem, kui nt laupäev. Töölgi nt, kõik on närvilised ja iga tunniga üha rohke - kõik ootavad ja ootamine on teadagi mis.

Muide, teisipäev ja neljapäev on kõige mõttetumad päevad. Ei liha ega kala, ei algus ega lõpp. Teisipäev nt - pole enam nii puhas leht nagu esmaspäev, aga väsimust veel ka ei ole. Või siis - nädalavahetuse väsimus enam ei tapa, kuid päris üle ka läinud ei ole. Neljapäev jälle  - põlv väsimusest vastu maad veel ei käi, samas esmaspäevasest värskusest on ka asi kaugel - ja... no te saite aru, eks.

*
Ma kulutasin kolm tundi tänasest päevast sellele, et luua blogile Facebooki leht  (staažikad blogijad kirjutasid, et peab). Uhh, HT.. - see kood ja fb üleüldse, eks, ei ole minu teema. Lehe sain. Lingi blogisse sain, aga et blogi automaatse postituse fb-i teeks, seda ei saanud. Eks ma kunagi üritan veel - haha, loll aga jäärapäine.

*
Tegelikult tulin praegu ütlema, et Pöia-Liisi on täielik tõbras. Laps juhtis tähelepanu. Tuli mõni aeg tagasi raamatuga ja küsis: "Miks Pöial-Liisi ema juurde tagasi ei läinud?"
Hmm. Tõepoolest! Miks ta ei läinud? See vaene naine, kes nuttis peaaegu et silmad peast veel enne Liisu sündimist! Laps oli oodatud ja armastatud ja hoitud (vt. pähklikoorest voodike jms.). Hea küll - ta rööviti. Aga hiljem, kui ta pääses kurja konna ja muti jne. käest. Ta oleksvõinud lasta end pääsukesel ema juurde viia aga tema võttis ja läks mehele! Ja oleks siis ema vähemalt pulmagi kutsunud! Miks, ah, sellised asjad juhtuvad (emadega)?

"Blindspot", 1. hooaeg

Tolerantsus on väga oluline, eks. 

Vaatasin seriaali tuttavate tungival soovitusel, rahvas lubas kooris, et see on suurepärane. Minu meelest on see hea, ilus ja naljakas, viimast vist kõige rohkem.

Me ei tea, mis on peategelase, spordikotist leitud naise nimi. Ta ei mäleta midagi enda endisest elu, on kaetud üleni värskete tätoveeringutega, muu hulgas on tema nahale kirjutatud ühe FBI agendi nimi. Sellega sissejuhatus lõppeb ning Jane Doe (kuskilt just lugesin, et linkimine on viisakas, ma lisaks omalt poolt juurde, et mõnel juhul hariv ka, ma pole kunagi mõelnu, et lapsed on neil juhtudel Johnnie ja Janie) jääb büroosse. Naise mälu vähe haaval taastub ning ta aitab agente nende raskes töös.

 Edasi on kõik nagu sadades politseiseriaalides enne ja ilmselt ka pärast "Varjukülge": tekib juhtum, ülesanne, algab juurdlus. Peategelased, toetudes tibatillukesele tõendile ja oma mõistusele, taipavad, kes on mõrvar, peategelased võidavad kurjategija kasutades kavalust, püüavad ta lõksu, päästavad maailma ja ongi kõik.

Pildiallkirja lisamine

Amneesia on ka tihti kasutatud teema, "Varjuküljes" on see süžee keskpunktis, sellele toetub kogu seriaali tegevus, mis muide, on suht põnevalt kokku põimitud. Jane on karakterina huvitav, keegi teda ümbritsevatest ei tea, tema ise kaasa arvatud, kes ta oli ja tõesti, minuski tärkab uudishimu. FBI agent Kurt Weller ei ole ka päris lihtne inimene, olgugi, et tema iseloom on otsast lõpuni klopsitud klišeedest - ma sellest hiljem. Ülejäänud tegelased on ilusad rohkem, kui kõike muud, liiga lihtsad ning igal ühel neist (nagu mõõdetud) on mõni saladus, mida varjatakse kõigi teiste eest. Eraldi tooks välja geenius-nohiku Pattersoni. Tüpaaz ei ole teab mis originaalne - igas sarnases seriaalis on vähemalt üks selline, kuid sellegi poolest - nunnu.

Üks asi, millega poolest "Varjukülg" erineb omataolistest, on stsenaristide julmus peategelaste suhtes. Esimesel hooajal päris maha veel kedagi löödud ei ole, kuid siiski. Mis on hea. Sest kõikvõimsad ja peaaegu et surematud kangelased, kes ei saa kunagi haavatagi, on ammu ära tüüdanud. Varjukülje" peategelaste ettearvamatu saatus aga hoiab ekraani ees küll. Episoodid ei ole igavad ja hooaja finaal on päris hea - isegi näitlejatöö, mis muidu on pigem viletsake (va Jaimie Alexander - tema on ainuke, kes näitleb ühtlaselt suurepäraselt), paraneb.

Nüüd naljakast. Ettevaatust, spoiler.

Pildiallkirja lisamine

Alustame algusest ja kujutage ette: keset New Yorgi linna leitakse kott, mille sees on noor naine. Üksi. Alasti. Õbluke, hirmunud, värisev tütarlaps seisab keset platsi ja nutab. Tema ümber on poolsada kuulikindlates turvistes hambuni relvastatud ja seejuures surmani hirmunud meest, mehed ähvardavad naist kõigi olemasolevate tulirelvadega, karjuvad tema peale, seejuures valgustades teda prožektoritest. Isegi õnnetul sapööril oli püstol vööl - milleks talle see keset kõikvõimalike relvadega ümbritsetud platsi, jääb täitsa arusaamatuks. Hüsteerilise naeruni ebaadekvaatne stseen, mida esitletakse kui ainuvõimaliku käitumisviisi.

 Edasi on paranoilised katsed nüüd veel rohkem hirmunud naisega, ülekuulamised, med.läbivaatlused, mis meenutavad piinamist.

Misjärel ilmub tema ja ainult tema. Grand. See tähendab, Kangelane. Või midagi sellist. Aktiivset positsiooni omav, väikestes tüdrukutes (no tegelikult ma tean juba üksi enda lähikonnast mitut täiesti täiskasvanud ja muidu mõistlikuna näivat naist) vaimustust tekitav brutaalne neandertallane. Tema pead täidab paranoia, kodaniku kohus ja hüsteeria. Ülejäänud osa peast, õõnsuse, kus tavalisel homo sapiensil tavaliselt asetseb aju, täidab tema puhul habe - nagu salakaval jäämägi allpool veepiiri. Tema tegevused on tihti ebaloogilised, põhjendamatud ja jälle - absoluutselt brutaalsed. Solvata mälu kaotanud naist? Palun! Kuulata üle keelt mitte valdavaid tudengeid - palun! Kasutada selleks tõlki? Oh, sellest arusaamiseks on vaja aega.

 Edasi läheb veel naljakamaks kuna selgub, et kirjeldatud habemega testosteroon on see, kellesse Jane Doe armub. Et miks? Sest stsenaristid ütlesid! Ja naine, keda korduvalt alandati, solvati, seejuures peamiselt meie neandertaalasest patsienti poolt, surub end õrnalt inimese vastu, kes mõni hetk tagasi röökis tema peale suunates püstolitoru näkku. No kellesse siis veel, eksole. (Kui keegi mõistab, võib mulle selle fenomeni lahti seletada).

Ma tervet filmi ei hakka ümber jutustama, kuid sama loogiliselt suht hooaja lõpuni välja - nalja saab seal kõvasti. Seksi see eest ei ole peaaegu üldse. Mis on miinus, sest inimesed, näitlejad, on ilusad. Õnneks on igat sorti võitlusstseene, teisel juhul oleks lausa kaunite, heas füüsilises vormis kehade raiskamine. Plussiks pean seda, et sarja süžee on nii hull, et seda ei ole võimalik tõsiselt võtta. Ma siin paralleelselt olen vaadanud Ray Donovani ja solvusin väga, kui selgus, et neljas hooaeg algab rinnavähiga. No milleks, eks. Kui mu õhtu on juhtumisi nii nüri, et hakkan sarja vaatama, siis ma ju ilmselgelt mõelda midagi ei jaksa, ma siis tahangi vaadata ainult seda, kuidas ilusad!, füüsiliselt võimekad! inimesed kaunilt! üksteise ninasid rulli või kolpasid lõhki tambivad... läks vist kergelt lappama :), õhtu ka juba.

Väikesed asjad on olulised.

Väikesed asjad on olulised. Nt hommikupuder - võiks ju arvata, et kolme komponenti (kaerahelbed, piim ja sool) sisaldavat toitu ei ole võimalik nässu keerata, kuid see pole kaugeltki nii. Vahekord on oluline - ei tohi olla ei kuiv ega vedel. Keetma peab tingimata piisavalt, et konsistents oleks liimjas, kiirustades valminud puder saab saepurune ega paku rahuldust. Täpselt õige terake soola ja tükike võid.

Ma täna unustasin soola ja mõtlesin juba, et no tere hommikust, selline päev siis. Aga siis ajas kassipoeg (Miisu, rotikarva triibuline) ümber lapse meisterdamise komplekti (kausitäis nööpnõelu ja teise sama suure litreid) ja kuni ma neid korjasin, läks kõik kuidagi heaks.

Me elame suvi läbi lahtiste akende ja pärani ustega ja nii leiame aegajalt toast igasuguseid üllatusi. Üks õhtu lendas nahkhiir esikusse (õnneks lendas ise välja ka), tavaliselt aga lähedal kasvavate puude lehti ja tuulega on isegi oksi olnud. Praegu on kasepudi.

(Kas sa teadsid, et urvad, mis talvel kase küljes ripuvad, on isased, emased aga on suvel, need püstised ja algul helerohelised. Ja et kase vili on pähkel? Ma nüüdsama googeldasin).

Aga kasepudi siis. Väikesed, laiatiivalised pähklid (on ju kummaline, ma pole kunagi selliselt mõelnud, ikka pudi ja pudi, nüüd räägin kõigile, et meil on tuba ja hoov ja auto ja kõik kõik kõik tiivulisi pähkleid täis) - neid on kõikjal, vaata sulgudesse. Kuid erinevalt tolmust, need ei häiri, tõmban peoga köögilaual olevalt raamatult või rapsin õhtul voodilinalt ja kui mõni ka jääb, siis... siis lihtsalt jääb.

Varsti on lehetuisuaeg. Meil on siin lisaks kaskedele haavad. Need on lärmakad ja muutuvad varsti rõõmsalt värvilisteks.

**

Ja nüüd tegin endale kohvi ja panin kogemata suhkrut - ma muidu joon ilma, laps joob oma hommikust lurri suhkruga, ikkgi, kuu on vist jälle seal, seniidis :)

Suvi on paks ja kleepuv ...

Kaasaegne Hongkongi kunstnik, kes esineb pseudonüümi alla Cellar-FCP

... nagu noor mesi nagu vaarikamoos. Linn soojeneb miraažideni ja tundub ebareaalne. Väsinud varesed magavad vilus otse muruplatsidel. Lehitsen vanu märkmike. Näen, kuidas muutub minu reaalsus. Aegajalt tunnen end ikka veel abituriendina, kes on eksamiks õppimata jätnud.

Tundub, et mulle on a priori jäetud andmata mingid juhised või orientiirid - kuhu suureks kasvada, keda armastada, millega tegeleda, kuidas hallata kõike juhtuvat.
Püüdes ehitada mingit loogilist süsteemi, arusaadavat ja turvalist, jõuan mingil hetkedel ikkagi ummikusse, tekib ülekoormus. Kõik laguneb episoodideks ja faktideks, mõistmisteks ja eksimusteks. Peab hakkama tegema valikuid, peab otsustama, millest alustada. Valima punkti, kust jätkata saab.

Päeva peale ilm muutub - tibutab, siis on umbne, siis tuleb tuul. Pea muutub uduseks ja vabalt võib uinuda enne, kui jõuad värske espresso huultele tõsta.

Hommikud on imelikud, peaaegu ebamaised - tunne, nagu kõnniks Jumala peopesal püüdes koguaeg tasakaalu säilitada.
Õhtuti olen väsinud. Tunnen, et olen kulutanud on teravmeelsuse, vaimustuse ja kangekaelsuse nulli. Vaja on püüda uinuda nii, et ärgata veidi eemal, järgmises punktis.

Iga tõrge, mõra või paus on tunda seda teravamalt, mida õnnelikum sa olen. Pikalt hea tundub kahtlane, hakkan mõtlema, et nii, selle eest ma veel maksan, see juures ei ole teada, mida see kord küsitakse.

Mõtlen koguaeg: "Ära mõtle."

Linn libiseb kergelt jooksukingade taldade alla ja teiselt poolt sahisedes selja taha nagu paberid printerist. Iga sekund on väärt tajumist ja ruumi mälus. Rahulikumatel aegades on siis võtta, vaadata ja uurida, pärlid arhiveerida.