Lõpetasin E. Vilde "Mäeküla piimamehe" ja lugesin rida arvustusi ja haha - spikreid peale. Nii palju, et arvustust kirjutada küll mõtet ei ole. Küll aga suurest imestusest, et ma kooli ajal loetud raamatust sõnagi ei mäleta, isegi mitte süžeed, uurisin kolleegidelt, kas nemad mäletavad. Mitte keegi ei mäletanud sõnagi - ometi on kõigil loetud. Ja see on juba huvitav.
Sest praegu tundus mulle raamat vägagi hoogsa ja köitvana. Ma ütleks isegi põnevana. Ja teema, eks, st, ma arvan, et siia ongi see peni maetud. Koolilastele mõeldud portaalides olevates spikrites jms. on kirjas, et raamat räägib Saksa aadli allakäigust ja sellest, et talupoeg Tõnu rõhus ja sundis oma naist ega osanud mõista oma tundeid. Eks seda ka. Kuigi Mari osas ma täpsustaks või vaidleks lausa vastu - Tõnu sundimine ei kõigutanud Mari isemeelust karvavõrdki. Mari ei allunud ei meelitamisele ega hirmutamisele. Päris selged Mari motiivid ehk tõesti ei ole, kuid lepinguga nõustus Mari siis, kui Tõnu haigestus. Ei teeselnud õnnetut, rahulolematut vm, vaid tõepoolest haigestus - ja siis ütles talle Mari, et hea küll, ma olen lepinguga nõus. Ehk siis Mari nõustus, sest tal hakkas Tõnust kahju ja see tunne on hoopis teisest ooperist kui nt hirm või ükskõik milline saamahimu.
Nagu ka siis, kui Mari nägi, et Tõnu ei suuda armukadedusest üle olla - tal hakkas Tõnust nii kahju, et ta pakkus Tõnule piimad käest anda ja tagasi sauna kolida. Ta oli nõus tagasi vaesusesse ja viletsusse minema, peaasi, et Tõnu rahu tagasi saaks.
Ma pole kindel, et Mari Tõnu armastas, kuid kindlasti polnud ta nö omainimese suhtes külm ja kalk ja kalkuleeriv. Hoidis, tahtis hoida halva eest.
Teiseks, raamatu peamine teema ei olnud mitte aadlike allakäik ega see, et Tõnu oma naise müüs (mde, ühe sõbraga arutades selle müümise üle jõudsime veel kuhugi, kus teo raskust määrab muu hulgas kultuuriruum või kontekst. Või ehk ei määra, kuid toone, kas siis positiivseid või negatiivseid, siiski lisab). Hoopis kauplemine endaga, oma hinge ja südamega - see näis mulle praegu peamisena ja kirjaniku poolt filigraanselt väljakirjutatuna. Nii see, kuidas kauples Tõnu, kui see, kuidas seda tegi saks. Sa võid ju teise ära rääkida, osta või hirmutada, aga katsu sa enda südametunnistusega kaubale saada! Täiesti aegumatu teema, millest ehk keskooli ealine noor veel väga täpselt aru ei saa. Et maailm kõik puha pooltoone täis ning puhast musta ja valget näeb heal juhul sebra seljas kusagil savannis... Ühesõnaga, et koolilapse jaoks on see liiga keeruline ja seepärast ebahuvitav ja seepärast me seda ei mäletagi. Või...
:)
Igatahes, ma nautisin, väga. Panen mõned lõigud ka, mis endale märkmikusse kas edasi mõtlemiseks või ilu pärast üle kirjutasin:
Tõnu meenutab oma esimest naist Leenut:
Jaa, Leenu — see juba teaks ja teeks, mis tarwis! See oli inimene hinge ja aruga!
Aga wõi teda siis keegi tahtis.
Ja mis ta muidu rühkis wäiksest walgest pimeda ööni, ja mis ta teist sundis rühkima — jumaluke, siin me oleme!
Ning waikne ärdus heitub Tõnu hingele. Seal seisab Leenu — igerik, luine, kuiw kui tael, alati siputawalt liikwel nagu kõwakoorik, ilma et sest jälgi jäi, aga poolehoidja,
ligiseisja, silmawaataja, suhukuulaja — — eks ta oleks wõinud kauemine
jääda, miks ta maja ja mehe toeta jättis!
Tõsi küll, ta porises palju. Ta torises ja porises hommikust õhtuni
igaühe ja kõigiga, kahe- ja neljajalgsete, hingeliste ja hingetutega, ta
wõis puunotti ja witsaraagu noomida ja manada kui seisaks teine inimene
ta ees, ja wiimastel aastatel näis, kui oleks ta nääpsunäoke käsnaks
windunud, millest alatasa sappi tilgub. See tüütas ära, kuigi harjumine
panetust tõi, seda enam, et kõik see torin ja porin magusalt sündis, suminal, nagu iseenesest ja endamisi, külgeloodud
kombe järgi, otsekui parm ja kärbes muidu ei saa. Ära tüütas siiski,
see on tõsi, lapsedki tüütas nii ära, et eemale hoidsid teisest, kui
wähegi wõisid, ja Tõnu ise ei teadnud muud nõu kui hambaid kokku pigistada ja waikida nagu ront.
Aga kui nüüd jälle mõelda, et ta mitte paha pärast nii ei olnud, et ta sellega justament head püüdis teha ja omastele kasulik olla, ja kui weel mõelda, et sel targal mooril ehk õigus oli, kes ütles, Leenul olla esimisest sünnitusest, mis nii raske oli ja wanemal pojukesel elu maksis, miski sala wiga sisse jäänud kurjast silmast wõi sõnast raskejalgsuse ajal, siis — siis — —
Ja uus tugew hoog kahju- ja leskusetunnet laieneb Tõnu põuest läbi, turjal istuw üksindus rõhub ta pea weelgi madalamale ja sosistaw suu tunnistab tolmusele põrandale jalge ees, et see, mis Leenuga kääpa alla puges, oma oli — hoolimata kõigest oma oli. — —
Tõnu kaupleb endaga:
Aga ta tuleb jälle.
Wahk wajub, teine tõuseb.
Mardik, mis saksa suust kandimehele kõrwa lendas ja sealt põue roomas, sureb ja ärkab uueste elusse.
Ta sureb päewal ja ärkab öösi — sureb aga ka öösi ja ärkab päewal.
Ja kui ta taas ärkab, siis on ta elawam kui enne, ja põletik, mis ta olemine sünnitab, sööb hinge edasi ja edasi.
Wahk palawikku wajub, teine tugewam tõuseb.
Tõnu kirjeldab linna:
Küll ei seisnud Tõnu ihkewallast midagi kaugemal kui linn. Ta oli seal
end ikka üleliigsena tunnud, kitsikus mattis tal hinge kinni ja süda
sai täis inimeste peale, kes näisid wäljaõpetatud ja wannutatud olewat temal jalus longerdama, teda tõukama ja müskama. Ta tänas igakord jumalat, kui sealt tulema sai, ja pani endamisi imeks, kuidas inimesed säärase laadaeluga wõisid leppida ning selles
püsida. Ja mis weelgi hullem: kõik pead ostma, mis suhu pistad,
tengelpung olgu alati näpus, maast pole iwakestki wõtta — söö puhast
jumala raha! —
Kuidas Mari raamatuid loeb - puhas äratundmisrõõm! - ma ka alati, alati mitut korraga ja vaheldumisi :) :
Ta leidis nooriku sirukil õuenurmelt, kolm lahtist raamatukest kõrwuti nina ees. Maril oli nimelt pentsik wiis ühtaegu waheldamisi mitut raamatut lugeda: järk ühest järk teisest. Sisu ei minna tal mitte segi, kinnitas teine ise. Mittepakilisi tubaseid töidki nähti teda nõndawiisi, üht jättes, teist wõttes, tegewat — olla hubasem ja hoopsam. Naer ja nöökamine teda ei eksitanud, tahtmise taewariik pani kõigele wastu.
Sügis:
Ja nüüd maitses Ulrich von Kremer oma üksikus sootaguses
Mäekülas, kus ta poolegi enam endist igawust ei kannatanud, kuiwa ja
kaunist sügiset edasi, mis wilu-wihmasele suwele järgnenud. Ta jäi ka wahwalt püsima, kui
wiimaks tulid tormid, sajud ja külmad, kui suur suremine algas mäel ja
orus, kui üle soo tõmmati koikarwa lina ja metsa seljast maha wärises
wiimne hilp kirewat särki. Midagi tundeärrast, haletispehmet ei olnud
tänawuses suremises, kõik suri tüseduses arukal teadwusel, et temast üle käib paratamatus seaduse woliga. Ja oli wiimaks kustunud ja mustunud sügiswärwide selge ja sügaw paistwus, lahtunud sügislõhnade karsk-karge würts ja kõrge taewas äkki madalale laskunud tumehalli hüübena, siis heideti hauale üle öö walge kääbas peale, kumendaw weel taewasest puhtusest, ning herrasmaja
kahest lõunapoolsest korstnast nähti sinakaid keeli nilpawat, mis
tunnistas, et wanasaks nüüdki weel paika peab.
