Remarkidest

Benjamin Lacombe illustratsioon raamatule
"Alice's Adventures in Wonderland"

Kõik vist teavad seda nalja tüdrukust, kes tahtis kirjutada diplomitöö teemal "Armastus ja surm 20. sajandi kirjanduses". Vot, mul on tunne, et üritada kirjutada midagi kokkuvõtliku Robertsi "Shantaramist" või Faberi "Imelike uute asjade raamtust" on umbes samaväärne ülesanne. Mina täna see tüdruk ilmselgelt ei ole, nii et ma veel ei kirjuta. Loodan, et valgustatus saabub, millalgi.


Täna ma käisin ühel kohustuslikul koosviibimisel. Nüüd istun siin, joon teed ja mõtlen, et millest see tuleb, igas, eranditult igas seltskonnas on inimene, kelle huumorisoon on pehmelt öeldes - olematu. Või kõver vildakas. Õnnetuseks see inimene ise seda ei tea. Ei, muidugi on talle seda räägitud ja arvatavasti mitu korda, kuid ta kuidagi - ei võtnud omaks. Muidugi on seltskonnas ka teisi inimesi, neid, kel on huumorisoonega kõik justkui ok - rohkem või vähem, muidugi - issanda loomaed ju ikkagi, kuid siiski - normi piirides. Need inimesed on reeglina tähelepanu keskpunktis ja neid armastatakse. Kuid see huumorivaene inimene, vaadake, tema ju ka loeb interneti, sh netis levivaid anekdoote. Ja siis saabub see hetk, ja see saabub alati, kui kõik jäävad korraks vait ja huumorivaene inimene kasutab juhust. Ta valib oma mälust mõne hästi populaarse nalja püüab seda jutustada. See, et kõik pole sündinud jutustajad, on ka muidugi teada. Huumorivaene inimene on ise ka kursis, kuid enda on ta juba ammu karismaatiliste oraatorite kategooriasse paigutanud. Tulemusena: anekdoot on ette kantud... kuid... keegi ei naera. Ja siinkohal, ta-daaa!, jõuab kätte kulminatsioon: isehakanud oraator hakkab nalja SELGITAMA.


Ma pole lapsepõlvest peale kordagi lugenud "Alice Imedemaal" sest sain juba esimesel lugemisel trauma sealsetest poole lehekülje pikkustest remarkidest. Kuid remarkidega anekdoot on veel hoopis kõrgem tase.



Head ööd, Kosmos