esmaspäev, 6. märts 2017

Lapsega teleka vaatamisest, järg

Et siis - aastapäeva kontserti. Minu riigi sünnipäevapeo kõige ilusam osa!Me ootasime pidu!

Pidu ei tulnud. Iga aastaga läheb kontsert aina süngemaks ja on suunatud üha intelligentsemale vaatajale. Ühelt poolt võiks ju rõõnustada, et meid targaks peetakse. Teiselt poolt on selge, et suurem osa kodus telekate ees istuvatest inimestest ei saanud aru.

Jah, järgmisel päev olid lehes korraldajate subtiitrid - selgitused vähem võimekatele. Aga äkki oleks siis pidanud juba eelmisel päeval olema? No et, pereisa istub laua otsas ja loeb kõva häälega ette, paralleelselt telekast tuleva pildiga. Nii nagu mina üritasin lapsele laval toimuvat selgitada. Huvitavaks rääkida ei õnnestunud, tema jaoks oli see lihtsalt igav.

Rohkem, kui keerukus, häiris mind ikkagi süngus. Aastast aastasse kordame üle ajaloo tähtsündmused üha mustemates värvides. Näitame, kui raske meie riigi sünd ja taassünd jne ikka oli. Kas see pole mitte sama hea, kui ketraksime lapse sünnipäeval külalistele igal aastal üha uuesti ja uuesti sünnitusmajas tehtud video eksteemsemaid kohti? Minu ideaalmaailmas küll sellist kommet ei ole. Meil imetletakse sünnipäevalast, imetletakse, kiidetakse, et nii suur ja tubli juba (ehk ööbiku osa seda ka oli, aga väga sünges võtmes ikkagi). Miks me seda siis riigi sünnipäeval teha ei võiks?  Seda enam, et tarkust meis justkui eeldatakse.  On ju kohustuslikud ajalootunnid kohustusliku koolihariduse raames pluss terve rida mälestuspäevi, miks ei võiks riigi sünnipäev olla rõõmus püha?


Ses mõttes meeldis mulle väga tänavune presidendi kõne - see oli optimistlik ja väga selgelt näoga tulevikku. Erinevalt nt Ilvesest, kes alati manitseda armastas. 

Ja edasi siis Eesti Laul 2017 oma "teravmeelsete" vaheklippidega. Keegi kuskil kirjutas, et need olid aktuaalsed, tõid selgelt välja ühiskonna kitsaskohad. Oot, aga milleks? Ajalehed on päevast päeva äärest ääreni neid kitsaskohti täis - miks ma peaks veel ka pidupäeval, üritusel, mis võiks olla lihtsalt ilus, tegelema - ükskõik kas mõttes, või püüdes seda lapsele seletada, tegelema lähisuhtevägivalla või alkoholismiga. Ma, noh, tahtsin puhata, kaasa elada, rääkida lapsega popkultuurist, mitte seletada, miks onud teevad nalja nii tõsiste asjade üle, nagu seda on vägivald või alko jt.

Lisaks mulle isiklikult (aga siin ma annan endale selgelt aru, et tegu on maitseküsimusega) ei meeldi Oti ja Avandi naljad. Minu jaoks kõlavad need kohati mõnitustena, kohati maitsetustena (nt see norrakaga tehtud orjade nali - minu meelest pandi inimene ebamugavasse olukorda ja ta selgelt - ei nautinud seda). On ju olemas ka hoopis teistsugune huumor - teravmeelne nt, särav, vaimukas. Keeruline.
Üldiselt, paraad oli kõige ägedam.

*
Tähtsaid tähelepanekuid: põskkoopapõletikuga on see jama, et ära-kirjutades ei ole võimalik tuvastada, kas hingel sai kergem - pea on selleks liiga raske.

2 kommentaari:

  1. minu poolest võiks sul sagedamini põskkoopapõletik olla. tänan ja vabandust!

    VastaKustuta