reede, 21. aprill 2017

"Aasta ema" asjus

Ma olen jälginud "Aasta ema" valimiste ümber käivat debatti peamiselt põhjusel, et vältida ei ole võimalik - kõik meediakanalid on seda otsast otsani täis. Suhtun leigelt, sest mina isiklikult ei saa üldse aru, mida seal täpselt mõõdetakse. Võrrelda lapsevanemate _headust_ on mu meelest ütlemata jabur ettevõtmine.
(statuuti ka ausalt, lugeda ei viitsinud)

Aga.
Täna jäi mulle fb silma arutelu, kus keegi naine väljendas arvamust (ma oma sõnadega), et aasta ema võiks valida nende seast, kellel on viis või enam last. Kehtivate reeglite kohaselt peab aasta emal olema vähemalt kaks last. Fb-s sõna võtnud naine, vist kuue lapse ema, põhjendas seda sellega, et VOT NEMAD ON VAEVA NÄINUD.

Vot siinkohal, teate, hakkas mul peale päevi kestnud külmetamist soe ja isegi palav.  Alati hakkab, kui ma kuulen kangelasemadest, kes on laste kasvatamisega hullult vaeva näinud, ellu jäänud ja ootavad nüüd, et üles kasvatatud lapsed ja/või ühiskond neile selle eest tänulik oleks. 

Vähe on minu meelest sisult veel egoistlikumaid otsuseid, kui otsus sünnitada laps. Tänapäeval meie mail on see alati naise otsustada. Keegi ei saa sundida. Kui naine otsustab, et laps ei sünni - siis laps ei sünni. Igasugune sund selles küsimuses on vähemalt meie õigusruumis seadusega rangelt karistatav.

Lisaks - ükski laps pole mitte kunagi saanud võimalust rääkida kaasa oma sünni asjus. Ei ole saanud valida, millal, kuhu, kellele või millistel tingimusel.

Naine otsustas, sünnitas ja kui tal siis õnnestub see oma liha ja veri õnnelikuks, ühiskonda enam vähem sobivaks inimeseks kasvatada - on ta oma (iseenda poolt endale võetud) KOHUTUSE täitnud.

Keegi _ei pea_ olema ema, ammugi n-kordne. See on vaba tahte küsimus, mitte teene lapsele ja/või ühiskonnale.

Ja olgu veel öeldud, et igasugune iibe jutt ei veena üldse - ajal, mil suur osa maailmast vaevleb elementaarsete eluks vajalike ressursside, nt joogivee, puuduses. Üldiselt rahvuse säilimise teemal, täpsemalt selle mõttetusest, oli üks hea tsitaat Uku Masingult, ma hetkel raamatut ei leidnud, aga ehk oli "Pessimismi põhjenduste" alguses kohe.
Ühesõnaga.
Maivõi. Ma hakkan räimi praadima.

4 kommentaari:

  1. ma ise pole Masingut lugenud, aga Karikate Emand on temast päris palju kirjutanud ning ma mäletan, et Masing suhtus ja rääkis lastest ja naistest üldse erakordselt halvasti ja üleolevalt. ma täpselt kahjuks ei mäleta ega viitsi otsima ka seda postitust Karikate Emanda blogist hakata, aga see emotsioon ja mälestus, mis mul sellega kaasneb, on igal juhul vastik.

    VastaKustuta
  2. Masing oligi suur šovinist ja misantroop, pidas naisi alama klassi olevusteks ja lapsi ei sallinud silma otsaski.

    Ma olen Masingut palju lugenud ja ülelugenud aga seda ammu, hästi noorena, tugevalt üleõppinud- ja töötanud, äärmiselt depressiivse noore inimesena ja siis meeldis ta mulle kohutavalt (vt ka suur misantroop). Kuidas ta mulle täna mõjuks, ei tea, kujutan ette, et nii mõnegi koha peal, mida varem ülimaks tarkuseks pidasin, täna naerataks või lausa naeraks. Ei tea :)

    Mis kõik aga ei muuda seda, et tegu on ühe äärmiselt huvitava ja targa inimesega Eesti mõtteloos.

    VastaKustuta
  3. Aasta sportlase või kündja valimine on mingis mõttes mõistetav. On organisatsioon, kes vastava ala (spordi või kündmise) eest tahab seista. Neil on vaja mõned korrad aastas luua kunstlikult pidulikkust, et sportlased või kündjad saaks end glamuurselt tunda. Selleks tehakse mingit tsirkust ja muuseas valitakse siis aasta X.

    Aga aasta pereliige... eee.. Kas Aasta Last ikka valitakse? Mis tema kriteeriumid on? Peab Käima Koolis? Peres Peavad olema Ema ja Isa? Oleks loogiline, et Aasta Laps on Aasta Ema ja Aasta Isa ühine ihuvili. Oh...

    Ehk, selle ürituse (aasta ema valimisel) ainus tulemus on ühiskonna lõhestamine ja omavahel kaklema panemine. Kas kõik emad peaks end tundma nüüd kuidagi... ülendatuna? Miks nad peaks?

    Samas, ühiskond vist tahab rituaale. Kellegi sünd või taevassetõus, mõne elukutse päev, kevad- või sügispüha. Ju nende järgi on siis vajadus.

    VastaKustuta