teisipäev, 25. aprill 2017

Sarjast "Maivõi"

Kaasaegne Vene kunstnik Igor Oleinikov
Oma suureks üllatuseks loen ja kuulen pidevalt, kuidas reipad geštaltpsühholoogia-laadseid  praktikaid jutlustavad tegelased jutlustavad, et kõige tähtsam asi elus on saada aru, mida sa tahad (ja suruda seda teadmist siis igasse võimaliku konteksti), et sinu tunnete eest kontaktis teise isikuga vastutad ainult sina (teine aga, see, kellega kontaktis olles sa neid tunned - pole üldse oluline), et petetud usalduse eest vastutab usaldaja, mitte see, kes usaldust pettis, ja nii edasi. Seejuures muutuvad tunded (ja nende näitamine) ülimaks väärtuseks, samal ajal kui tunnete vahetamise protsess (kommunikatsioon) - jääb kõrvale.

Peamine - anda maailmale teada, mida sa tunned. Tüüpiline nimetatud õpetust järgiv (nt koolituse või teraapia läbinu või lihtsalt naistele mõeldud ajakirjade huviline) kodanik ei ole absoluutselt võimeline arvestama ümbritsevatega (Perlsi ju mäletate: "Mina - olen mina, sina - oled sina").

Küsimustele nagu "Palun ära tule enam minu käest raha laenama" või "Palun ära kuula enam muusikat oma kabinetis NII kõvasti" või "Ole hea, võta kõne vastu, kui ma sulle helistan!" vastavad (heal juhul) sellised inimesed täiesti geniaalselt: "Ma olen kurb". Sest, onju, teda on õpetatud, või ta, lammas, on lugenud, et tundeid tuleb väljendada, kuid kohani, kus on selgitatud MILLEKS, ta muidugi ei viitsinud või talle unustati öelda.

Ma täna hommikul ühe sellisega vestlesin.
- Mul on vaja, et see ja see oleks alati tehtud x ajaks, mitte y ajaks, nagu sa tavaliselt teed.
- Ma olen kurb.
(no, ma ka, krt küll, olen mega-kurb, et sa mu aega raiskad)

Maivõi. Ma pean vist "maivõi" teemalise rubriigi tekitama.

18 kommentaari:

  1. :D
    Vahetan kontsad ketside vastu ja läksin jooksma, 7 km, siis pessu, siis, st nüüd, istun siin, söön kommi (keegi tõi, aga pole minu maitse) ja ootan seda kuradi x asja, mis oleks pidanud valmis olema juba vähemalt y ajaks.

    VastaKustuta
  2. Sa sellistele pole proovinud samaga vastata? Ma vahel ütlen neile, et igale aktsioonile järgneb reaktsioon ja kui see tulem ei sobi, siis ei ole mõtet aktsiooni korraldada või tleb alustada vähe teises võtmes.

    aga rubriigi mõte on hea:)

    VastaKustuta
  3. Jaaa, mina ka hoian ette, et kui - siis tuleb reaktsioon. Õppisin selle ära lapse kõrvalt. Kui ma last ootasin, lugesin läbi umbes raamatukogu täis lapse kasvatamist käsitlevaid raamatuid - no suurest hirmust peamiselt - et teen inimese valmis ja edasi...? Ja mitmes kohas kirjutati, et kui laps teeb midagi, mida ei peaks ja kenasti ütlemise peale järgi ei jäta, siis tuleb talle öelda, umbes: "Kui sina teed nii, siis mina teen nii!" (Ja kui, siis jääda oma väitele kindlaks). Ma lapse peal vist väga ei praktiseeri, saame kuidagi lihtsalt räägitud. Aga vaat täiskasvanute peal - kasutan :)

    VastaKustuta
  4. Lapsed on parimad maailmapildi avardajad. mul on neid kolm, kes mind ikka väga hästi treeninud ja arendanud on. miks me küll kasvades nii tuimaks ja saamatuteks muutume:)

    VastaKustuta
  5. Sest keegi peab tööl käima ja hoolt kandma selle eest, et lapsed saaksid maailmapilti avardada?

    VastaKustuta
  6. Ma siin vahepeal veel tahtsin öelda, et tegelikult on kõik suhteline. Tark juht teab, et juhuseid, kui tuleb ära kannatada. Nt seda, et keegi on vahest kurb. Sest ta nt on väga hea spetsialist. Sest nt tema erialased oskused ületavad kordades tema isikuomaduslikud veidrused. Kuskil on piir, muidugi, alati, kuid kuni selleni jõutud ei ole - 7 km ravib nii mõndagi :D


    Kunagi ammu ma töötasin ühes väga suures organisatsioonis. Mh haldas organisatsioon erinevaid juurdepääsuõigusi nõudvat infot. Juurdepääsuõiguste ja igast paroolidega jms. oli pidevalt jama - need aegusid jms. Ja meil oli arvutispetsialist - selline, klassikaline - tüse, patsiga ja häbelik. Talle võis kümneid kirju kirjutada, et palun tee mulle see asi KOHE ära ja tegemist võis oodata päevi. AGA TA OLI HEA ARVUTISPETSIALIST - TARK JA KIIRE. Ainult kirjadele reageeris halvasti. Ja muud rohtu mina nt ei leidnudki, kui alati, kui midagi vaja, minna tema poolpimedasse kartulikrõpsudelõhnalisse urgu, seista tema ekraani kõrvale tema vahetusse lähedusse ja mitte lahkuda enne, kui asi on tehtud. Töötas suurepäraselt ja kokkuvõttes olid kõik rahul. Ta äkki isegi mingi hetk hakkas vastama mu kirjadele, kartes, et muidu ma tulen jälle ja pargin end kaugelt lähemale, kui temale meeldiks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ühel meeskonnakoolitusel räägiti sellisest asjast, et paljudes kollektiivides on nn staarid (mitte segi ajada... teiste staaridega). nad on oma töös kuratlikult head ja seetõttu antakse neile isiklikes küsimustes palju andeks. nii vähe, kui mul kogemust on, näib see teooria realistlik.
      kuigi arvutispetsialist, kes ei väldi isiklikku kontakti iga hinnaga, on muidugi omaette nähtus:D

      Kustuta
  7. Meol ka omal ajal ülikoolis räägoti sellistest tähtedest. Toredad näited olid. Ja ma.just mõylesid, aga ei söandanud kohe õelda, et kui kurbus pole iseloom, siis võib see olla.täitsa inimlik vabandus. Mõnikord.elus või nii.

    VastaKustuta
  8. Ma ei teadnud, et neid tähtedeks nimetatakse :)

    VastaKustuta
  9. (ja tegelt oli mu lapsel täna esimene nö päris kontsert, lava ja võõras publik ja puha. Ma olen päev otsa omaette (ette) närvitsenud, siis viimasel minutil ennast valmis sättinud, kontserti külastanud (oli tore, aga väga hirmus, aga tore ikka rohkem), siis koju tormanud, teinud homseks luua ja nõia kübar on veel kaunistada vaja ja nii laip, et ühtegi sõna öelda ei jaksa (see mde ei sega kirjutamist tingimusel, et mõtlema ei pea). Laps on ok, laps teab, et on õhtuid, kui ma talle peamiselt naeratan) Sarjast: kirjad kosmosesse.

    VastaKustuta
  10. Las nõid nõiub talveund.

    Jeerum, kui lihtne lahendus!

    VastaKustuta