pühapäev, 4. juuni 2017

Jo Nesbø „Lumememm"


Jo Nesbø „Lumememm" on klassikaline detektiiv, seejuures hea, atmosfääriline (lumesadu, lumesadu), põnevalt kokku põimitud raamat, lugupidamist vääriva intriigiga ja ootamatu lahendusega. Või peaaegu ootamatu lahendusega, mingil hetkel ma taipasin, kes. Kuid kuidas ta loosse loogiliselt põimub, kust otsast hargnema hakkab, killukese haaval paika loksub, pisiasjad ja mingid detailid, mis asju korduvad üle lapates ootamatult meenuvad ja miski, mida esimesel korral ei märganud korraga ilmseks saab - on lugemist väärt.

Mulle meeldib, kui rõhk on üksikasjadel. Ilmsel, korraga nähtaval on alati šabloon, mille alla me selle kohandame. Detailid on palju individuaalsemad ja jutukamad. Süžeeliinide arengud on nauditavad, ma ei kahetsenud hetkekski raamatu kasuks tehtud juhuslikku valikut. Ma õudukate osas tugev ei ole (soovitage head õudukat!), kuid trilleritest, sellistest, kus veri ja soolikad ja kahtlus valitseb mängu, pean väga lugu.

Ja "Lumememmes" oli kahtlust kuhjaga. Eriti alguses, lõpu poole veidi vähem, seal autor keskendub pigem dünaamikale. Pinget hoitakse küll, kuid juba teiste vahenditega. See eest alguses on pinge koos sellele kleepuva hirmuga täpselt õige doosiga täpselt seal kus vaja. Öösel, tõugates raamatu voodi ääre alla,  vaatasin küll akna poole, ega seal mõnd... ilm on meil ju ka nagu ta on.

OT: käisin mõni päev tagasi loomaaias, ainuke loom, kes mõnes põhuhunnikus peidus ei olnud ja rõõmsalt puuris ringi tšillis, oli jääkaru.


Peategelane Harry on võluv. Oma ala fanaatik, deduktsiooni geenius, sotsiopaat ja alkohoolik, ühesõnaga, selline, probleemne kodanik. Seejuures on ta kuratlikult karismaatiline ja üsnagi sarkastiline, mis, arvestades kõiki ülal nimetatuid miinuseid teeb temast peaaegu et põnevust otsivate neiukeste unelmate mehe. Liidame juurde õnnetu armastuse anamneesis ja rohkem pole vajagi. Selge ja täielik karakter.

Pahalane on klassikaline, hingelt haige maniakk, lapsepõlvest pärit traumaga, mis transformeerus psüühiliseks haiguseks ja kinnisideeks. Ja ka idee iseenesest ei ole uus - ühiskonna puhastamine. Selle nimel on massiliselt kuritegusid sooritatud ja lõppu tõenäoliselt ei tule.

Klišeesid on raamatus teisigi ning lõpuepisood Raheliga oli küll selge liialdus, ma ei suutnud seda stseeni ette kujutada ka kogu oma mu meelest päris head fantaasiat appi võttes. Skeptik minus hakkas seal kuskil poole episoodi peal närviliselt itsitama. Aga oleks ju pidanud olema üks kõige pingsamaid ja saatuslikumaid kohti! Ja sellegi poolest, kvaliteetne meelelahutus. „Lumememm“, millest mina tutvust Jo Nesbøga alustasin,  on tsükli seitsmes raamat, nii et võib teinegi kord.

7 kommentaari:

  1. Selline õudukas nagu G.R.R. Martini "Fevre'i unelm".

    VastaKustuta
  2. oi, nesbo on hea kraam. teine selline on lars kepler.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Räägitakse jaa, et Kepler on hea, aga ma pole veel jõudnud.

      Kustuta
    2. kepler on kuidagi mõnes mõttes painajalikum minu meelest. aga nad mõlemad puudutavad lugejat sõrmeotsaga kohtadest, kust ilmtingimata ei taha puudutatud saada.

      Kustuta
  3. kurivaim, sa ajasid mulle lugemisisu peale, ja mul pole selleks praegu üldse aega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. oo, mul on koguaeg sama jama. Ma olen viimased paar nädalat lugenud keskmiselt 6 h päevas Riigiteatajat ja lugemise isu pole ikka üle läinud. Küll - RT-st on kopp tõsiselt ees, puhkuseni veel 2 nädalat...

      Kustuta