kolmapäev, 9. august 2017

Valikutest

 Skatepark`is veel mõtlesin (ma harva, aga siis näed põhjalikult), et üks kõige jämedam ja väga  levinud viga, mida inimesed kommunikeerudes ülejäänud maailmaga teevad, on väga lihtsalt seletatav. Nende samade skatepark`ide näitel.

Ja nimelt, paljud inimesed, möödudes neist platsidest, püüavad meeleheitlikult mitte vaadata platsil trikitajaid. Pole ka harvad juhused, kui mööduvad (eriti, paraku) naised lubavad endale avalikult ka verbaalseid emotsioone, umbes: "Appi! Vaesekesed! Kohe kukuvad katki! Kes neid küll lubas? Keelake ära!" Kahtlustan, et taoline eneseväljendus tuleneb traditsioonist: kaagutamast on vaja demonstreerimaks headust - sotsiaalselt heakskiidetud käitumist, millel paraku, siira südamlikkusega pistmist ei ole. St, seepärast heaks kiidetud, et pole.

St, sots. heakskiidetud käitumise üle võin ma lõpmatuseni viriseda, kusjuures, jumala tühja, nii et las see olla.  Ma ei räägi praegu sellest, kes kaagutab või kes vaikib vapralt seesmiselt siiski iga kord, nähes noort akrobaati, võpatades.

Ma hoopis sellest, et kui lülitada välja (kas või) see õpitud rumal harjumus pingutada lihaseid spasmideni emotsionaalselt rikkalikul momendil, tekib võimalus jälgida kukerpallitavaid lapsi ja noori rahuliku uudishimuga. Pealtvaataja rahulik veendumus, et kõik läheb hästi, mõjuks trikitajatele toetavalt. Lisaks tekiks vaatajal võimalus saada positiivne elamus mõnele eriti lõbusale lennule kaasa elades.

Ma ise kogun end poolteadlikult vist, et mitte kedagi oma instinktiivse hirmu või kahtlustega vastu maad kukutada - oma last veel kõige vähem. Ideaalis aga tahaks akrobaate toetada, tahaks evida tugevat veendumust õnnestumisest - sest ja et neil lastel õnnestub/ alati ikka õnnestuks.

Kui aga laiemalt (see rulaparkide  näide oligi puhtalt näitlikustamaks,  muidu ei osanud mõtet välja kirjutada), siis kogu maailm ongi selline spordiplats trikkidega. Trikkidest, mida me ise teeme, peab vist eraldi kirjutama. Trikkidest aga, mida teised vahetpidamata meie silme ees sooritavad, saab suhtuda kahte moodi: saboteerida/ häirida demonstreerides sisseharjunut (ja sot. heakskiidetud´) ehmatust või toetada/aidata kaasa kindlusega õnnestumisest ja ... ma ei tea, minna rahus edasi.

Kuidagi nii, keeruliselt, tõenäoliselt ma avastasin nüüd jalgratta or something,  lõpetan mõtlemise ja lähen ära tööle.
Öö, mde, oli igav, kärbes on ära kolinud.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar