esmaspäev, 14. august 2017

Milan Kundera "Olemise talumatu kergus"


See on üks veider raamat, väga hea ja halb samal ajal. Mõtlesin pikalt, enne kui aru sain (või ei saanud), kohe püüan seletada.

Ühelt poolt on see raamat suurepärane ja ilus seal hulgas. Keel on voolav, seda on meeldiv lugeda. On mõned peamised ideed ja teemad, mida Kundera arendab ja loosse põimib, need ilmuvad nähtavale kogu loo ulatuses kord siin, kord seal, kord eredamalt, siis  jälle vähem.

Kunderal on väga arenenud võime märgata detaile ja neid seejärel esitada hirmuäratava täpsusega. Kohati meenutab see täpsus sünesteetik Nabokovit. Ka Kunderale piisab vahest vaid paari - kolme sõna, et joonistada mahukas kujund. Kooslused on ebatavalised, värskendavad. Tundub, et Kundera tajub täpselt, milliseid kujundeid lugeja kujutlusvõime siin või seal loob ning nii kutsub ta esile soovitud emotsioonid. Mäng lugeja tajudega. Lihtsad sõnad grupeeritud viisil, et nad muutuvad ilusateks. Nagu mõni kibe pill, mille neelamisel näed värvikaid hallutsinatsioone ning mille välimusel ja tarbimisest saadaval efektil midagi ühist ei ole. Kui see pole kunst, siis mis üldse on.

Süžee on, on hea  ja huvitavalt esitatud. Romaani struktuur ei ole originaalne, kuid siiski harva esinev.  Natuke nagu meisterliku operaatori poolt loodud film. Pidev fookuste, plaanide, süžee liinide vahetumine. Sündmused on esitatud mitme tegelase silme läbi. Seejuures ei teki  hüplemise tunnet või tunnet, et lugu on ebatasane nt.

Raamatu keskel saab teada lõpu ja see ajab segadusse. Tahtlik anakronism on tugev ja nutikas võte. Raamat sordist, kus protsess - kuidas - on olulisem sellest, mis lõpuks saab. Nagu need lood, teate, mida jutusta räägib juba seitsmendat korda, kuid teeb seda nii huvitavalt, et kuulad iga kord nagu esimest korda. Siiski, süžeepööre mängitakse ümber, pinge kasvab ja huvi ei kao.

Kundera on kunstnik. Rikkalikud karakterid ja nende mäng. Tulemusena saame kvaliteetse ja ilusa produkti, mida on meeldiv vaadelda, käes keerutada, kuid mõelda - vaat, kaasa mõelda ei soovita üldse.

Sest teiselt poolt, sisult, kodanikud, on see raamat õudne. Ja asi ei ole  ebamugavates poliitilistes teemades ega küsimuses, kes on ja/või ei ole süüdi, - režiimi ohver,  - halb inimene või milline koht meie elus on ekskrementidel. Ma olen üsna indiferentne kogu nõukogude poliitika, ajaloo ja sellega seotud konfliktide suhtes, ja sitt kirjanduses ei pane mind punastama, kuni sel on mõni funktsioon. Asi ei ole ka selles, et onu külastas tädi, kes hõõrus vastu tema juukseid oma vagiinat, peale mida onu, jättes pea pesemata, levitas võõra naise aroome üle kogu abieluvoodi või koguni toa. Kuid see kõik peab olema kohane ning omama eesmärki. Selles raamatus aga on need asjad vaid nö kirsiks tordil, lisatud puhtalt epataažist ega kanna mingit semantilist koormust. Neil on üksnes kunstiline väärtus, olgugi, et kohati püüab kirjanik siin ka mingit filosoofiat aretada. Kui mehe juuksed lõhnavad naise vagiina järele, siis see pole ilus ja mingit filosoofilist mõtet ei otsiks ma siit seni, kuni see pole groteski vormini tõstetud kogu teose ulatuses (veel parem - kogu autori poeetika ulatuses).

Tormilise kire kooslus voodis ja poliitilisel areenil on õnnestunud paralleel teatud tingimustes, ja äärmiselt jäme teistes, põhjusel, et assotsiatsiooni, et mõlemal juhul on keegi, kes saab ja keegi, kellelt saadakse (ja sa muidugi mõistad kirjaniku vihjet, milliste hulka sina kuuluksid) vägistatakse vahetpidamata. Tolstoi "Sõjas ja rahus" jutustatakse vaheldumisi elu hüpostaasidest. Kundera süžeeskeem on umbes sama (kahe äärmuse vastandamine), ainult, et sõja ja rahu asemel on temal vabameelsus ja demagoogia. Seejuures kasutab Kundera kõige otsesemat mõistete asendamist ega häbene ka valet ja provokatsioone. Ta ehitab diskursuse, mille aluseks võtab kõigile arusaadavad mõisted, kuid annab siis neile oma väändunud arusaama, kohandab oma vajaduste järele.

Ma naudid head argumentatsiooni. Konkreetne seisukoht või arusaam ei olegi nii oluline, ammugi pole oluline, kas mina sellega nõustun, kuid kui argumentatsioon on selge, loogiline, ilus ja veenev, naudin mängu, jälgin meeleldi seoseid objektide, faktide ja ilmingute vahel. Kundera argumenteerib ja esmapilgule see ongi sile ja järjepidev, kuid seda vaid seni, kuni sa juurteni kaevuma ei vaevu. Kuid vildakast vundamendist kindlalt seisvat maja ei saa. Fassaadi võib ju kuidagi sirgeks venitada, kuid tulemus on siiski soisele pinnale tehtud pilvelõhkuja - seinad on kõvad, akendest peegelduvad päikese kiired, teras läigatab tuhmilt ja kogu kupatus kõigub, noh kõigub täitsa kõvasti.

Viina õluga olete joonud? No vot. Erineva loomuga ainete, mis iseenesest ei ole ei head ega halvad, miksimine peab olema mõõdukas ja äärmiselt täpne. Kõik on hea, kui seda on parasjagu. Miksida asju, mis kokku ei käi, mõnikord õnnestub, kuid enamikel juhtudel on mõistlik neid ühe kaupa tarbida.

"Olemise talumatus kerguses" puudub mingi ühtsus. Ma ei mõtle siin kohal seda dualismi, neid paralleele, millised Kundera lõi ja millistele loo struktuuri üles ehitas. Liigne filosoofia rikub armastuseromaani, liigselt detailiseeritud armastus rikub filosoofilise loo. Ja nii lõpuks tuligi välja see sama aines, mille tõttu Stalini poeg inglastega tülli läks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar