pühapäev, 17. september 2017

Tordist


Muusikakooli koridor, mina ja veel paar lapsevanemat, ootame tunni lõppu. Koridori nurgas istub ka üks vanem daam, võimalik, et kellegi vanaema. Daam hoiab põlvedel karpi tordiga, läbi läbipaistva karbi on näha - šokolaaditordiga.  Daam silitab karpi vahetpidamata ja räägib vaikselt kõrvale:

- No kannata veel natuke, enam ei lähe pikalt... me oleme juba peaaegu kodus. Varsti jõuame, siis sööme ja joome ja... Minu väike suhkrutükk, kannata veel õige pisut...

Ja ausõna - tort krabistas vastu, ja vist niutsus isegi. Kannatamatult, kuidas siis muidu :)

4 kommentaari:

  1. Sa oled suurepärane hetkejäädvustaja, loodetavasti sa ise tead seda😊.

    VastaKustuta
  2. Aitäh, ikka on hea kui öeldakse :)

    VastaKustuta
  3. Jah! Maailm on sellevõrra parem, kui seal on inimesi, kes oskavad sõna ja tundega koos hästi ringi käia.

    VastaKustuta