neljapäev, 16. november 2017

Carl-Henning Wijkmark "Nüüdisaegne surm: Inimese elu lõppstaadiumist"

Lugesin hiljuti üle rootsi tõlkija, kirjaniku ja esseisti Carl-Henning Wijkmarki1978. aastal ilmunud demograafiateemalise düstoopia "Nüüdisaegne surm: Inimese elu lõppstaadiumist".

Teos räägib tulevikust, kus heaoluühiskond on jõudnud punkti, kus inimesed on terved ja elavad kaua,  elanikkond vananeb tohutu kiirusega ning vanurite ülalpidamine ülejäänud ühiskonna liikmetele käib üle jõu. Demograafilise katastroofi ärahoidmiseks korraldatakse sümpoosion, kuhu kogunevad teadlased, valitsusasutuste esindajad, filosoofid ja teoloogid.

Valitsusasutused on jõudnud järeldusele, et probleem laheneks, kui vanurid, olles saavutanud teatud ea (vist 60- 70 aastat), oleksid nõus vabatahtlikult elust lahkuma. Lisaks võiksid elust lahkuda - vabatahtlikult, loomulikult - kroonilised haiged, ravimatud ja muud väheproduktiivsed ühiskonna liikmed. Arutletakse, kuidas oleks kõige mõistlikum süstida inimestesse usk, et õigeaegne või "õigeaegne" lahkumine on nende kohus, olles pikalt kasutanud ühiskonna poolt pakutud hüvesid, oleks enesestmõistetav mingil hetkel tänada ja edasi liikuda. Pidulikult, näiteks, aga eelkõige väärikalt. 

Meenus Aldous Huxsley "Hea uus ilm". Seal ju ka polnud ei haigeid ega vanureid, närtsima hakates suundus inimene hooldekodu sarnasesse asutusse, kus ta keemiliste ainete toel neoonikates vikerkaarevärvilistes hallutsinatsioonides kustus. Ammu loetud raamatust on meeles, et mingi osa uue maailma kodanikest sattus mingil hetkel tavalisse, nö vanasse maailma. Kõige kauniga harjunud inimesed vaatasid, ega suutnud mõista, kuidas keegi saab tahta elada vananedes ja seda teiste vanade (väetid ja mitte enam ilusad) keskel.

Wijkmarki raamatus räägitakse inimväärikusest ja rahvatervisest üldiselt, kuid pannes need ühte patta formaalloogika seisukohalt ma ütleks, et isegi kaunilt, inimese sotsiaalse väärtusega. Eetilised küsimused taanduvad praktiliste, üksnes turu huvidest lähtuvate seisukohtade ees. Mh on ametnikel plaan surnukehade tarvis - kui kehtiks seadus (ja sellise saab ju alati luua!), et peale surma kuuluvad surnukehad riigile, saaks neid kasutada, ravimi- ja kosmeetikatööstuses nt, või kas või loomasöödana lõppude lõpuks. Vanade lahkumine tagaks suurema sotsiaalse kindlustatuse majanduslikult kasulikele kodanikele. St, elu oleks ilusam aga lühem. Nii et siis veidi vildakas võrdsus, kuid ausõna, kirjas on see suurepärane, mh leiavad pooltargumente nii meditsiiniteadlane kui ka vaimulik. Eriarvamusi on ka, lugesin, et just need peegeldavad autori isiklike seisukohti, kuid minu meelest veenavad vähe.

Kui ma seda raamatut esimest korda (üle 10 a tagasi - põrsapõlves) lugesin, raputas raamat kõvasti peamiselt vist põhjusel, et keegi surma üle sellisel moel, nii ratsionaalselt, kalkuleerivalt, üldse arutleda saab. 

Üle lugedes hakkasin mõtlema hoopis sellele, et  raamatus on veel üks äärmiselt oluline teema. Nimelt see demokraatia värk. Otsustusprotsessid. Meile tundub, et saame kaasa rääkida ja otsustada.  Aga tegelikult? Vabatahtlikult kohustuslikult? Kes kurat saab öelda, et täna, kui me reaalselt olemegi jõudnud punkti, kus rahvastik vananeb kohutava kiirusega, pole kutsed sellisele sümpoosionile veel posti pandud? Ja kui juba otsus vastu võetakse, siis arvestades, kasvõi viimase saja aastagi sündmusi, masside mõjutamine soovitud suunas ei ole südamekirurgia, kaugelt.

Täna ma suhtun surma ja seostuvasse kuidagi hoopis teisiti. Ritsiku surmateemalise postituse all ütlesin ka, tõeliselt hirmus oleks elu surmata. Kui sünniks ja elaks - kes kuidas ja väljapääsu, ust, üldse ei oleks või oleks see avatud vaid teatud, võimalik, et personaalselt minule mitte sobivatel, tingimuste. Vot see minu meelest oleks tõeliselt hirmus. Teadmine, et kui - siis saab, ükskõik, millisel hetkel, on oluline. 

Samas, kui ma varasemal pooldasin eutanaasiat seadustamist kindlalt kahe käega,  siis täna ma enam nii kindel ei ole. Selliste tundlike teemade puhul kipub olema, et annad sõrme, võtavad... Ise peab saama otsustada, pole üldse vaieldavgi. Aga kes otsustab vaimult väiksemate eest? Kes ja mille alusel siis otsustab, kas elu on inimväärne või mitte ja mida täpselt tähendab "inimväärne" - kahtlustan, et igaühele erinevaid asju, jms. Kes otsustab, kui suur vaim on piisavalt suur vaim iseseisva otsuse langetamiseks? Pikk teema, ma siinkohal ei hakka. 

Päriselus on surm on eeskätt...  ropp ja räpane. Ligane, lagunev, haisev. Alati inetu, kohati, mõne nurga alt vaadatuna ehk isegi kaunisuseni välja (hallitused, hallitused). Lõhna, küll, pole võimalik meeldivaks mõelda, eredalt on meeles kohtumeditsiini loengute aegsed üksildased ja grupiviisilised öökimised anatoomiku trepi ees... füüsiline reaktsioon, millel küll hirmuga midagi pistmist ei ole.

See eest surmakultuur on erakordselt huvitav. See, mida erinevad rahvad erinevatel aegadel oma surnutega teinud on või teevad ja seoses usuvad, on põnev ja kümnetel põhjustel uurimist väärt. Õnneks teemakohast materjali on ja mitte vähe, alustades, ma tea, kasvõi Mika Waltari "Sinuhest" - võrratud kirjeldused muumiate valmistamisest, jm.

3 kommentaari:

  1. Kas seal see küsimus tuli üles, et kui inimesed on ka kaua elades terved, siis miks peaks vanurid olema üldse ülalpeetavate klass (see kord kujunes ju sellepärast, et vanalt ei jaksatud tööd teha)?

    ja eraldi küsimus muidugi, et kui kõik automatiseerub, siis pole neid jaksamise-töid enam nagunii kellelegi ja selles mõttes kujuneb suurem osa inimesi ülalpeetavateks, vanusest olenemata.

    VastaKustuta
  2. See vanusepiiri ja jaksamise teema oli sees küll ja lühidalt arutati ka seda, et inimeste panus, kasutegur nö, on ju erinev ja kas seda poleks mitte mõistlik arvesse võtta, kuid mu meelest jõuti järeldusele, et üks vanus kõigile (võrdsus) on ühiskonnale paremini vastuvõetav. Põhiprobleem oli selles, kuidas panna rahvas uskuma, millistele argumentidele toetudes, et elu lõpetamine x vanuses on ainuõige ja hea, kasulik kõigile.

    VastaKustuta
  3. Robotitele üleminek oli raamatu kirjutamise ajal, 1978 aastal, äkki veel nii ulmeline, et seda autor ei osanudki arvesse võtta

    VastaKustuta