esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Mo Yan "The Republic of Wine"


Foto Wikipediast
Usute või mitte, ma tõusin praegu voodist põhjusel, et ma tahan kohvi. Võimalik, et see pole mul esimene kord selliselt, kell on kaks. Argipäeviti linnas juhtuvad kohvid justkui iseenesest, siin ja seal, ühega ja teisega ja õhtuks enam ei teagi, mitu tassi kokku saab. Alaliselt püüan koguseid vähendada, alaliselt suht mõttetu üritus, ma armastan kohvi, seejuures, tihti armastan ilma, et ma seda reaalselt jooks. Kodus kipub ununema, nt nüüd pikutasin ja mõtlesin, esiteks sellest, saaks mitte mõelda, saaks magada, teiseks sellest, et jõin ainult ühe tassi hommikul. Tahtmatult kujutasin ette lõhna ja maitset, täispiima mõnusat vahtu ja tulin üles.


Mul on lapse disainitud ja teostatud maniküür. Kirev. Ma olen selle juba üle nädala käinud ja tabanud mitmeid huvitatuid pilke. See on isegi lõbus, naeratada vastu näoga: „Sest tahan!“ Nüüd on juba kulunud, peaks maha võtma, aga ei viitsi/ei raatsi, midagi sinna kanti.


Voodis mõtlesin Mo Yani „Viinariigist“. Lugesin selle kogemata, keegi soovitas „Punast sorgot“, mulle jäi meelde värv. Raamatut otsides leidsin kõigepealt „Viinariigi“, mille inglise keelest sujuvalt veiniks tõlkisin ja punane ongi sama mis vein ja hakkasin aga lugema. Veast, kui nii üldse öelda saab, sain aru siis, kui raamatut Goodreadsi märkima hakkasin. „Punase sorgo“ lugesin ka, aga sellest on nii palju kirjutatud, et ma vist isegi hakka. Ütlen ainult, et kui raamatut saaks lugeda kinniste silmadega, siis ma oleksin seda teinud, sest see oli kohutav. Ja kohutavalt hea.


„Viinariik“ tundus mulle keerulisem. Üks minu palju lugenud tuttav, nähes mind selle raamatuga ja kuulates ära mu kahtlused, et ega ma vist kõigest aru ei saa, ütles, umbes, et „Kallis laps!“ Viskasin teda kindaga, mispeale ta kordas, umbes, et „ Kallis laps! Selleks, et sellest raamatust aru saada, pead sa olema vähemalt 10 aastat vanem – umbes selleks vanuseks on võimalik, et inimesel koguneb vajalik teadmiste pagas mõistmaks raamatus sisalduvate keelemängude ilu. Sa pead ära vaatama mitukümmend filmi, mida enamus hiinlasi teab, lisaks mõnikümmend näidendit. Sa pead olema lugenud Hiina kirjandusklassikat, nii mõndagi Hiina kaasaegsest proosast, teadma Hiina viimase 150 aasta ajalugu, mõne eraldi võetud Hiina maakonna ajalugu paarituhande aasta ulatuses, tundma Hiina muinasjutte ja müüte. Lisaks võiks olla kursis tsitaatidega Mao Zedongilt ja viina ajamise ajalooga Hiinas. Siis, alles siis on võimalik mõista seda raamatut“.


Ma põrnitsesin raamatut ja mõtlesin, ma, kurat, loen su läbi ikkagi. Ja lugesin ja pean tunnistama, et mu tuttaval oli õigus. Raske on lugeda ja eriti veel mõista kultuuriliselt nii erineva maa kirjandust – seoseid lihtsalt ei teki. Kuid midagi siiski.


Mo Yan sai Nobeli kirjanduspreemia (2012) teoste eest, milles segunevad hallutsinogeenne realism, muinasjutud, ajalugu ja nüüdisaeg. „Viinariigis“ on olemas see kõik.
Kõige rohkem avaldasid mulle muljet kirjeldused tegelaste tundmustest ja nägemustest. Ma pole kunagi lugenud paremat kirjeldust väga tugevas joobes oleva inimese ebaloomulikust või isegi loomuvastasest maailmatunnetusest. Mul hakkas seda lugedes pea ringi käima ja ma ausõna tundsin okselõhna ja nägin kõike nii, nagu nägi seda Mo Yan inspektor.
Ja siis pohmell ja kaklused ja armurõõmud. Tunded ja mõttes läbisegi – ülivärvikalt, ma ilmselgelt ei suuda hetkel kirjeldada – seda peab ise lugema.


Otsisin üles ühe enda kümmekond aastat tagasi kirjutanud loo, kus kirjeldan end tundmusi viibides tugevas narkojoobes (mingi „Kardad vä?“-lolluse raames – seened, hea, et ellu jäime) ja ausõna Mo Yani lugedes hakkas veidi kõhe küll –  ma nägin ka, hinge ja… no orgasmi nt _nägin_, käe ulatuses, toa nurgas, milleni küünitamine tundus tol hetkel täiesti ebavajalik, sest… st, mitte võrdlemiseks (millega, eks), vaid seda mõtlesin, et kui ise kogenud ei ole, peab olema ülisuur kujutlusvõime, et kirjeldada nii veenvalt nagu Mo Yan seda teeb.


„Viinariik“ on justkui natuke detektiiv ka, aga tõesti natuke. Räägitakse, et seda hiinlased ei oska. Ma nii täpselt ei tea, mulle kohtunik Di küll kunagi meeldis.
Gurmaanidele, vot, gurmaanidele on siin nii mõndagi. Siin on kirjas nii soovituses beebide õlis küpsetamiseks kui ka kuulsate pääsupesade valmistamise saladused. Ja viin! Viina kirjeldatakse siin täiesti erilise armastuse, imetluse ja võimalik, et mingi püha värinagagi hinges. Ma kahtlustan, et kui võtta siit raamatust välja lõigud, mis on pühendatud viinale, jääb järele mida väga väikest ja kohe päris mõttetut.


Mde, raamatu ülesehitus on ka põnev, Mo Yan on ise üheks raamatu tegelaseks ja seda kirjanikuna, kes juhendab siis nö, teist kirjaniku ja kogu raamatu kestel nad vahetavad kirju – noorkirjanik saadab Mo Yanile lookesi, mida viimane kommenteerib.


Millest see raamat siis ikkagi rääkis. Vist sellest, et kui naudingust hullumeelsuseni on tihti vaid üks sammuke, siis hullumeelsusest reaalsussesse on terve sügav kuristik. Keeruline. Huvitav, rikkalik, hariv, minu ettekujutuses eeskujulikult hiinalik.


Ma arvan, et see minu kõige segasem kirjalik raamatumulje, aga no… on kuidas on. kindlasti tahan veel lugeda Mo Yani "Suured tissid ja paks tagumik", mis Wikipedia andmetel on teos, mille kirjanik pühendas oma emale. Praegu loen Jaak Jõerüüdi "Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti" ja ausalt öelda mossitan - üle pika aja raamat, mille puhul isegi mina saan aru, et lohakalt toimetatud.  

5 kommentaari:

  1. Raamatus on üks koht, kus nülitakse elus eesleid. Kummalisel kombel mõjus see palju palju võikamalt, kui küpsetatud lapsed.
    Kas seenelugu lugeda saab?
    T

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eeslite koht, mhm. Nagu Hemingway hobused.

      Kustuta
  2. Õnnepalu ütleb, et koledaid/hirmsaid raamatuid tuleb lugeda ilusates kohtades.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle meeldib Õnnepalu tarkus. Ja õnnepalu proosa, hulga rohkem, kui Õnnepalu luule. Ma olen fist fänn päris või nii. Samas paar viimast raamatut on lugemata, olen käes keerutanud ja ära pannud, hirm on väikest viisi, et äkki enam ei meeldi :)

      Kustuta
    2. Kusjuures, "Viinariik" on vaatamata sellele, et kogu raamat keerleb tõsiasja ümber, et mingi seltskond kodanike valmistab gurmeetoite beebidest, palju vähem kole raamat, kui "Punane sorgo". No nii mina vähemalt tajun. Sest "Viinariik" on selgelt otsast lõpuni fiktsioon (va arvatud ehk see eeslite koht).

      "Punane sorgo" (ilmus Koolibri "Ajavaimu" sarjas) on hoopis hirmsam, sest selgelt ajalooline. Tekst on lihtne kuid mõttelt kohutavalt raske ja rõhuv ja kummitav. 1930 aastad - Jaapani-Hiina sõda. Ja sõjakombed on neil hoopis teised, kui meil.
      Kusjuures - mu meelest mõjus on mh põhjusel, et tohutult verine saaga on kirjutatud igasuguse hüsteeriata, sõda romantiseerimata, liigse kangelaslikkuseta - mis kõik meie kultuuriruumis nii väga tavaline on. Räägitud tõeliselt idamaise rahuga. Tekstist kumab läbi hoopis mingi eht-hiinalik kavalus ja elutarkus, mis päris pildi sisse ei tõmba, laseb kõrvalt jälgida ja selle võrra ka näha eriti selgelt, sõja võikusi, igasuguse vägivalla jõledust.
      Ikkagi - hoopis teine maailm, võrrelda pole suurt millegagi.

      Kustuta