pühapäev, 28. jaanuar 2018

Sellest, et mul on kõik korras... varsti

 Ariana Grande
 Lugesin Mae seiklusi ninakate noormeestega ja südame alt läks külmaks. Et te aru saaksite, ma olen hingelt jänku ja seepärast on mul alati kõik korras. Maksud makstud ja küttepuud varutud. Kõik, mis peab olema kindlustatud, on mul alati kindlustatud. Ma majandan, mul on mingid säästud ja ma mõtlen selle peale, mil moel mu laps hariduse saab tulevikus omandatud. Igasugune "küll saab" ja "eks paistab" ja "äkki ikka ei juhtu" ei ole üldse minulik. Mul ei juhtu asju nagu "ups, ma sain trahvi, sest ei märganud, et liikluskindlustus on juba kaks kuud läbi" või "tahtsin osta küttepuid, aga kokkulepitud tööd ei tulnudki ja ei teagi, mis edasi saab, jaanuar ja küttepuid on kümmekond korvi".

St, nii üldiselt on, teisel juhul ma sureksin stressist - kiiresti.

Viimased umbes pool aastat ma olen teadnud, et kui ma autot remontida ei taha (ei taha!), pean auto välja vahetama. Kole tüütu ja süvenemist nõudev protsess. Võtsin siis hoogu, pikalt ja detsembri alguses käisin pangas. Täpsustamaks võimalusi. Panga töötaja, nagu ikka: - Kasutusrendi tingimused, jah, mina seda ei tea, meil on selleks teine töötaja aga kontrollime kontaktid (taevas, iga jumala kord) ja (peamine) ÄKKI SOOVITE MIDAGI KINDLUSTADA? Mina, et ei, mul on kõik kindlustatud. Pangatöötaja: - Eeee... ja elu ja tervis ja kinnisvara ja...? Mina, et jaaa, muidugi, vaadake, seal on kirjas. Pangatöötaja, et eee, kirjas on, et te olete kõik kindlustused lõpetanud, eee, mitu aastat tagasi. Et teises firmas siis või? Millises? Mina, juba näost kergelt kahvatudes: - Eeee.... Aga maja? Aga elu?? Aga... mul on laps! Pangatöötaja: - TEEME ÄRA?!

Ja siis mul tuli meelde.
Tõesti, see võis olla umbes paar või kolm aastat tagasi, kui ma korraks huvitusin, kui suured on minu igakuised need väljaminekud, mida üldiselt ei märkagi - kõik läheb ju otsekorraldusega. Avastasin, et üle mõistuse suured, alustades ajakirjadest-ajalehtedest, online väljaannete tasulistest tellimustest, mida ma iial lugeda ei jõua, lõpetades igasugustest kordi kattuvate kindlustustega. Ja ma lõpetasin kõik ära. Kindlustustega otsutasin, et mõtlen läbi, küsin pakkumised ja teen uued. Ja unustasin. SEST MUL ON ALATI KÕIK KORRAS. Ja nii ma olengi nüüd mitu aastat elanud ilma igasuguste kindlustusteta, va kohustuslik liikluskindlustus ja paar kohustusliku tervisekindlustust viisade saamiseks kehtivusega viisade kehtivuste lõpuni.

Ma pidin infarkti saama. Seisin (mulle tundus, et seistes on mugavam infarkti saada) ja nägin välja selline, et pangatöötaja ISE pakkus, et äkki tulete teine kord. Lubasin endale veel enne pangast lahkumist, et teen endale KOHE asjad selgeks, küõsin pakkumised jne. JA UNUSTASIN HOOBILT.

Detsembri lõpus mõtlesin kirjutada siia aasta kokkuvõtte ja uusaastalubadused, aga hing oli veel haige ja mõtlesin, et toon saab aasta suhtes ebaõiglaselt morn, lubasin endale, et JAANUARIS VAHETAN AUTO ja las muu settib.

Noh. Mul oli nüüd puhkus ja tegime lapsega väikese lumelaua-tripi ja ühel õhtul, peale päev läbi lund ja saunaõhtut nõudis laps millegi ise maksmist ja tõmbas mu rahakoti vahelt pangakaardi asemel juhiloa. Ja ma pidin jälle peaaegu surema. Juhiluba kehtis kuni 23.01. ehk siis tollel hetkel eilseni.
St, me olime ju autoga, loomulikult. Peale tunnist paanikat selgus, et pmts kui oleks tervisetõend, siis me saaksime ikkagi koju, sest juhtimisõigus oli mul ikka olemas, KUI MUL ON KEHTIV TERVISETÕEND. Googeldan ja suren ei tea mitmes kord, tervisetõend kehtis detsembrini - LIGI KAKS KUUD TAGASI! Googeldasin, täitsin tervisedeklaratsiooni ja helistasin perearstile. Pika selgitamise peale ja põhjusel, et ma mingi muu asja tarvis alles käisin tervisekontrollis, oli ta nõus tegema need paar vajaliku arvutiklikki mind nägemata - et ma saaks e-teeninduses load pikendada. Korras, juhtimisõigus on, saab sõita, kuidas seda võõras riigis vajadusel selgitada, on muidugi iseküsimus, kuid mitte kõige olulisem. Sõitsime koju (st, ma oleks koju igal juhul sõitnud (st - variandid?), kuid saada trahv loata sõidu eest oleks ikka jõle piinlik) ja juba reedel oli uus kehtiv juhiluba minu postkastist (elagu tiigrihüpe vm).

Ühesõnaga. Ma nüüd KOHE tegelen kindlustustega ja aaa.... unustasin kirjutada. Eile läks mul auto katki. Ja keegi kena inimene tõi mulle küll asendusauto, kuid point on selles, et ma pean enda oma nüüd ikkagi remontima. Fui.

Et siis, ma nüüd KOHE... kõigepealt kindlustused, siis auto.
Elu, onju, on tüütu.

3 kommentaari: