laupäev, 21. aprill 2018

Pojengidest


Kusjuures, ma siin mõtlesin veel, ajendatuna eelmisest postitusest, et ma olen  ka seda meelt, et suhe vanem mees ja noorem naine alati  paha ei ole.
Ma 17aastasena olin nii armunud. Nii, nii et. Ja mitte nagu kassid märtsis, märtsikasside moodi armumised tulid kunagi hiljem. Armunud nagu päikesesse sirutuv lill. Pojeng nt, päikese poole pead keerav punnpõskne pojeng, kes ei osanud peaaegu midagi, võibolla vaid lõhna levitada ja kroonlehti nupust harutada, varisemiseni välja. Minu tollane päike oli märgatavalt vanem, kolmekümnene mees, targem ja kaugelt elukogenum. See mde, on mu meelest eriline anne – olla targem ja elukogenum, kui seitsmeteistaastane pojeng. Et oled mees, lihtsalt ja ajad oma meeste asju ja korraga avastad, et ühel või teisel moel, enamasti poolkogemata, kuid oled taltsutanud ühe permanentselt sinust vasikavaimustuses viibiva seitsmeteistaastase pojengi. Ja kui sa just täielik tõbras ei ole, ei jäägi sul üle muud, kui kohaneda ja hakata vastama sellele, mida sult oodatakse. Ja mu tollane päike vastas ja mina püüdsin igat sõna ja uskusin ja usaldasin. Ma hingasin samas rütmis ja surin kui tal oli halb; kui oli hea, ma õitsesin ja kroonlehed hõljusid õhus.

See suhe, mde, oli platooniline, ma olin ikka veel liiga laps ja kõik see "hea" mahtus emotsionaalse mugavuse konteksti - olla armas ja kerge ja…
Kuni ükskord me pikutasime mingil murul, minu pea tema niuetel, kõik oli imeline, kuid igaks juhuks küsisin ikka: - Kas sul on hea? - Jah. Aga see peab lõppema. Sest saad aru, edasi enam ei ole nii hea. Edasi on nagu… nagu liiga palju maasikaid, mõistad?
Ma olin tark laps ja keerulisi sõnu ses lauses ei olnud. Ja ma sain aru sõnadest, kuid mitte sellest, kuidas maasikad saavad muutuda millekski, mis pole enam maasikad. St, saab küll, mõtles pojeng, kuid seda siis alatiseks... juba avanenud õied saavad ainult närtsida.
A tegelt läks kõik ikkagi hästi. Ta on siiani üks mu targemaid sõpru.

12 kommentaari:

  1. Sellest oleks saanud mitmeti kirjutada. Mulle meeldib, kuidas sa seda tegid. Öö otsa mõtlesin pojengidest.
    T

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma istusin eile öösel Võõpsu sillal, ootasin kanuutajaid. Vaatamata suurest Jäägermeistri varust on mul vist siiani külm. Ja uni, tappev.

      Kustuta
    2. A seda veel tahtsin öelda, et kahtlustan, et olengi sellest erinevatel aegadel erinevalt kirjutanu :)

      Kustuta
    3. Kas just erinevalt, aga oled kirjutanud küll. Siiamaani ma kõigest aimasin, aga "liiga palju maaikaid" tõi äkilise selguse. Ma olen nii õnnelik, et ma Su jälle üles olen leidnud :)

      Kustuta
    4. Lendav, sa tegid mul tuju heaks. Mul on täna vaba päev (no peaaegu) ja ma just ärkain ja kohv ja päike igast aknast. Kuidagi... jätkuvalt imestan, kuidas mõnikord on väikesel asjadel tohutu jõud. Lobisen, sry.
      Aitäh!

      Kustuta
  2. Vahetasid ju pilti?? Eelmisel oli enam õienuppe??

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kumbki pilt ei tundu õige, aga polnud rohkem mahti tegeleda.

      Kustuta
  3. See lugu tuletab mulle meelde kaks hoopis erinevat ja palju kibedamat lugu 17-aastastest.
    Pojengipilt on mul kodus seina peal, ka see ei kõlbaks siinse loo juurde.

    VastaKustuta
  4. Mis meestesse puutub, siis mul ses mõttes on vist hästi läinud, et ma polegi kunagi ühegi tõelise mölaka otsa komistanud. Eks igast suhetes juhtub, et x hetkel viskab emotsioonid lakke vms, aga et keegi päriselt vigaseks oleks löönud, kogemus puudub. Mul üldse on kuidagi nii, et suhted ei lõppe, muudavad vormi, hääbuvad ja siis muutuvad jälle aktuaalseks ja nii läbi aastate. Kõigiga, kes päriselt olulised on olnud, olen jäänud suhtlema, heas mõttes. Kuidagi nii.

    VastaKustuta
  5. Meelde tuli. Kunagi me rääkisime sellest ja sa ütlesid, tsiteerin: "See, et mulle ta riista pikkus ei sobi, ei tähenda seda, et ta loll on, onju."
    Ma olin sõnatu ja vaimustuses. Mõtlesin siis palju asju ringi.
    T

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaha, ma ei usu, et ma kunagi nii öelnud oleks.

      Kustuta
  6. mul oli noorena - küll vanemana kui 17, aga ma olin inimestega suhtlemise asjus tõenäoliselt arengus maas - suhe endast 10 aastat vanema mehega ja see oli samuti täitsa tore, kusjuures kumbki polnud armunud. parim termin oleks ilmselt fuckbuddies - ma olin seksist huvitatud, aga esimesed kogemused olid olnud piinlikud ja kohmakad, nagu sageli. oli vaja piisavalt kannatlikku partnerit ja küllap ongi 30 tuuris mehelt tõenäolisem piisavat kannatlikkust leida kui 20 tuuris.

    üks mu noorema põlve tervemaid suhteid, kõige oma armumispuudlikkuse juures.

    ma jätsin ta umbes aasta pärast maha, sest mingid ta käitumisjooned hakkasid närvidele käima, aga nüüd saame ikka hästi läbi, kuigi ei suhtle enam kuigi tihti.

    VastaKustuta