Pojengidest

Kusjuures, ma siin mõtlesin veel, ajendatuna eelmisest postitusest, et ma olen  ka seda meelt, et suhe vanem mees ja noorem naine alati  paha ei ole.
Ma 17aastasena olin nii armunud. Nii, nii et. Ja mitte nagu kassid märtsis, märtsikasside moodi armumised tulid kunagi hiljem. Armunud nagu päikesesse sirutuv lill. Pojeng nt, päikese poole pead keerav punnpõskne pojeng, kes ei osanud peaaegu midagi, võibolla vaid lõhna levitada ja kroonlehti nupust harutada, varisemiseni välja. Minu tollane päike oli märgatavalt vanem, kolmekümnene mees, targem ja kaugelt elukogenum. See mde, on mu meelest eriline anne – olla targem ja elukogenum, kui seitsmeteistaastane pojeng. Et oled mees, lihtsalt ja ajad oma meeste asju ja korraga avastad, et ühel või teisel moel, enamasti poolkogemata, kuid oled taltsutanud ühe permanentselt sinust vasikavaimustuses viibiva seitsmeteistaastase pojengi. Ja kui sa just täielik tõbras ei ole, ei jäägi sul üle muud, kui kohaneda ja hakata vastama sellele, mida sult oodatakse. Ja mu tollane päike vastas ja mina püüdsin igat sõna ja uskusin ja usaldasin. Ma hingasin samas rütmis ja surin kui tal oli halb; kui oli hea, ma õitsesin ja kroonlehed hõljusid õhus.

See suhe, mde, oli platooniline, ma olin ikka veel liiga laps ja kõik see "hea" mahtus emotsionaalse mugavuse konteksti - olla armas ja kerge ja…
Kuni ükskord me pikutasime mingil murul, minu pea tema niuetel, kõik oli imeline, kuid igaks juhuks küsisin ikka: - Kas sul on hea? - Jah. Aga see peab lõppema. Sest saad aru, edasi enam ei ole nii hea. Edasi on nagu… nagu liiga palju maasikaid, mõistad?
Ma olin tark laps ja keerulisi sõnu ses lauses ei olnud. Ja ma sain aru sõnadest, kuid mitte sellest, kuidas maasikad saavad muutuda millekski, mis pole enam maasikad. St, saab küll, mõtles pojeng, kuid seda siis alatiseks... juba avanenud õied saavad ainult närtsida.
A tegelt läks kõik ikkagi hästi. Ta on siiani üks mu targemaid sõpru.