laupäev, 28. aprill 2018

Niisama, uidud


Mitu päeva olen peas ühe halapostitust veeretanud, aga ei tihka kuidagi. Nii et siis hoopis sellest, et eile tõin rätsepa juurest tagasi kaks paari pükse ja seeliku, riided on talvel kasvanud kuidagi, lasin need parajamaks kohendada. Vaatasin meistrit suure imetlusega, suur ja hästi lõhnav mees, kätega, mis välimuse poolest võiksid olla kohmakad, kuid ei olnud seda üldse. Selline mees võiks olla päästja või bussijuht või mõne lihtsama töö tegija, aga ei ole. Väga hea meister on ja meeldiv suhtleja (familiaarsusteta, viisakas).

Oo, rääkides familiaarsustest: ma ei kannata. Mõni aeg tagasi toodi mulle küttepuid. Ma olin kodus, läksin välja ja hakkasin autojuhile seletama, et mul on mugav, kui ta paneb puud _siia_. Autojuht, kui ta lõpuks üldse mulle tähelepanu pöörata suvatses (no tõepoolest, inimene jõuab võõrasse hoovi, tahab rahus ringi vaadata, pükse kergitada ja võimalik, et isegi mune sügada ja siis mingi naine tuleb ja keksib ümber auto ja seletab veel midagi), ütles, et ei tea, kas mahub. Ütlesin, et igal aastal on mahtunud, 3 m palk oli ka eelmisel aastal 3 m pikkune. Selle peale astus kabiinist välja autojuhi sõber või kes iganes ta seal oli, vaatas mind pikalt ja ütles autojuhile (sest issand jumal - no kes mina üldse olen seal!), et kuule (nimi), anname daamikese lõua täis viina, küll siis sobib ükskõik kuidas. Sõna sõnalt. Keerasin kanna pealt ringi ja läksin tuppa. Vähe on asju, mida ma jälestan sama kirglikult, kui matse. Oleks tahtnud nad sealt koos koormaga minema saata, aga selleks oleks pidanud nendega ju rääkima. Õnneks panid nad puud ikkagi nii, nagu mul vaja oli. Aga no... aga tegelikult ei olegi sellises olukorras midagi teha. Või ...?

Aga seoses rätsepaga tuli mul eile meelde üks teine lugu, üks nii öelda siseringi nali halvasti istuvate riiete kohta. Kui, siis ütleme alati: "Issand, kas mina õmblesin need?". See oli nii, et aastaid tagasi oli meil - minul ja minu tuttavatel oli tuttav rätsep, keda vajadusel kasutasime. Ta oli suurepärane meister, ainult, et jõi ja jõi kuidagi nii, et kui - siis pikalt. Ja kõik teadsid, et kui meister on parasjagu tsüklis, ei tasu sinna riideid viia. Aga mõnikord ju ei teadnud. Ükskord lasi mu üks eriti moeteadlik ja põnevaid riideid armastav meestuttav endale püksid õmmelda. Tõi meistri juurest ära, proovis jalga ja need olid no uskumatult ebardlikud ja valed. Mees läks rätsepa juurde tagasi ja pani rätsepa palvel püksid jalga. Meister vaatas ja ei suutnud uskuda: "Issand, kas mina õmblesin need?" Sellest ajast peale siis...

:)

8 kommentaari:

  1. Stiilsed puumehed... Garanteerivad hea tuju ja mälestused aastateks.

    VastaKustuta
  2. Mälestus, jaa. Ja jõuetu raev, sest ma ka hiljem ei suutnud välja mõelda, kuidas selliste vastu saaks. Ja leppida ei taha. Võiks, maailm on puupäid täis ja ma vabalt võin minna mõnes kohas ringiga lihtsalt, et mitte kohtuda sellistega. Aga kodu peab olema kindlus. Minu territoorium.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Käed hakkasid juba lugemisest tekkinud ärritust värisema. Mina oleks ilmselt firma omanikule helistanud või kohale läinud ja sündmusi kirjeldanud. Või midagi

      Kustuta
    2. No, ma arvan, et need vedajad ongi ise firmad.

      Kustuta
  3. Õige.
    Mine kolmandale peole džiinides!

    VastaKustuta
  4. Familiaarsus tähendab minu jaoks natuke midagi muud, midagi natuke sõbralikumat, see kirjeldatud käitumine on lihtsalt jõhkrus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhm. Aga vist inimeseti erinev, ma olen suht kindel, et on ka selliseid, kes peavad seda heaks naljaks.

      Kustuta