Prahast, Balašihhast ja okastest

Praha on väga huvitav linn. Nt, nelja seal viibitud päeva jooksul ei näinud ma selle tänavatel ühtegi kassi. Koeri - nii palju kulub. Saksa spits, kaks kuningpuudlit, perekond labradore, mitu kilo kääbusterjereid... Aga kasse ei ole.

St, tegelt ühte me siiski nägime. Ja nimelt loomaaias. Hästi toidetud triibuline loom möödus vaadates meid kerge, võimalik et veidi ülbegi uudishimuga. Justkui meie oleksime puuris istunud ja saabus külastaja. Kasslastel ongi see omadus hästi arenenud - vaadata meid, inimesi, nagu me oleksime aedikus peetavad hamadrillid, tema just lunastas pääsme ja juba mõtiskleb sellest, et maksis kaheldava väärtusega naudingu eest näha meie nägusid ilmselgelt üle.

Praha on veider selle poolest, et ainult siin on võimalik, et olles sõnastanud hädise, selgelt turistiliku: "Sir! Would you be so nice to help us, please!", saad rõõmsalt tšehhi papilt vastuseks naeratuse ja selgelt maakeelse: "No miks ma siis omi ei helpi! Kohe helpime nii palju kui vaja!" Ja aitaski, saatis õige raja otsani, jagas juhatust ja pistis lapsele pihtu teel salaja murtud õitsva õunapuu oksa.

Praha on kahtlemata imeline. Vaade Petrini mäelt on hingemattev. Ümberringi on kõik juba roheline, veidi mäe külge pidi alla keeb ja vahutab valge toomingas ja õunapuud, veel all pool on hõbedane jõgi ümbritsetuna loendamatust hulgast kivikatustest. Ja selle kõige kohal on kevadine taevas täis valgeid Praha tornide vastu kõhtu sügavaid pilvi. Seisad ja peaaegu, et ei hinga ja siis kuuled selja tagant sulaselges vene keeles: "No ja miks sa mu siia tõid? Mis siin vaadata on? Mida ma sellest  Balašihhas näinud ei ole? No, õitseb... mis siis sellest? Meil õitseb ka! No voolab. Meil voolab ju ka... "
Pööran ümber. Nii ongi, umbes neljakümneaastane paar, mõlemad paksukesed, lühikeste jalgade ja punaste põskedega.
Balašihha patrioot teeb verbaliseerib põlgliku "Hm" ja lahkub. Naine, ohates, tipib talle järele. Me seisame veel mõnda aega vaikides ja läheme ka... süüa otsima.

Praha on imeline veel sellegi poolest, et kõik see kaks suure vaevaga mitme kuu jooksul selga söödud kilogrammi eesmärgiga omandada rannahooajaks no mingisugusedki kehakumeruses, kõndisin nüüd nelja päevaga puhta kassi saba alla. Vist selle ainukese, keda loomaaias kohtasime.

Vaade nagu Balašihhas:

(Googeldasin: Balašhha: väike linn Moskva lähedal)


Muus osas: jälgin suure huviga SIILi ja olen sel aastal suures vaimustuses. Meeldib kõik, kontseptsioon, legendid jms. Teeäärsetest kontrollpunktidest mööda sõites on tunne, et tahaks kinni pidada ja ei teagi, kummardada, öelda aitäh, vms. Iga aasta vist tegelikult.
Meie pere mde, on ka esindatud. Lapse näol. Osaleb ühes laagris ja kui hinnata nende harvate, lühikeste ja ootamatult katkevate telefonikõnede järgi, mis ma siiani saanud olen ("Emme, ma ei leia kotist oma pidžaamat!", "Emme ma ei leia kotist oma hobustega mütsi!", "Emme ma sain plaastri!"), on üritusega ülimalt rahul. Ta muidugi valmistus ka kõvasti, harjutas magamiskotis magamist ja marssis hoovis sinilillega rinnas ja lipuga käes iseendale käsklusi andes. Ootab kannatamatult, millal kodutütreks võetakse. Tõtt öelda olen veidi segaduses. Esiteks - kust see tuleb - püüan mitte forsseerida. Võimalik, et lasteaiast.  Ja ega mul ju nt kodutütardamise vastu midagi ei olegi. Kui just peaks, viriseks selle üle, et tüdrukute ja poiste rühmad eraldi on. Minu oma on ju ilmselgelt kotkas! Teiseks - ei mäleta enam, mõttelõng on täna habras (vt ka kella 2:48).
Igatahes - iga okas loeb!