Minuinimesed e Naine Valges

Dinah the fallen Angel by Wen-M, DeviantArt

PROLOOG
On asju, mida mina inimesena ei armasta teistes inimestes ja eraldi asju, mida mina naisena armasta naistes ja asju, mida ma ei armasta meestes. Asju, mida ma ei armasta  naistes, on vähem, kui neid, mida ma ei armasta meestes.  Kuid see eest, asju, mida ma ei armasta naistes, ei armasta ma kirglikumalt. Top kolm selles nimekirjas on ehtnaiselik, klišeelik eputamine, teesklemine ja manipuleerimine flirdiga pooleks. Meeste ees – palun väga, ma tean mehi, kellele see isegi meeldib. Minestamised tühjalt kohalt on teadu poolest klassika. Ei jõua lillekimbust raskemat asja tõsta – no minugi poolest. Kiunumine nähes juhusliku varju, röökimine nähes hiirt, hüsteeria äikesepilvest – nii palju kui kulub. Naised on demonstreerinud oma nõrkusi aastasadu, antropoloogia on seda pikalt seletanud ja kohati on see isegi kaunis. Ainult et siis meeste ees, palun, mitte minuga.  Kõige, kõige õudsem on minu jaoks kamandamine, selline, eht naiselik, et te aru saaksite: „Tüdrukud, nüüd kõik kapsast hakkima, ma ise praegu ei saa, ma suren, kui ma kohe 10 min pikali ei viska, kiiremini, kiiremini tüdrukud!“,  jne. Isegi nõrgema olevuse terror on tihti  raske taluda, kuid kui see toimub enam vähem võrdsete seas, lähen täiesti marru.

Sel aastal ma ootasin suve saabumist nagu ilmaimet. Ma olen viimased pool aastat elanud kuidagi nagu köiel kõndides, kusagil depreka piiril, kukun – ei kuku, mänginud mõttega ad kuurist ja oodanud, et äkki ikka saab ilma ja läheb üle. Ja siis lubati päikest ja sooja ja puhkust veel polnud, kuid nädalavahetus ikka ja kuidagi…  Tuju tõusis ja valmis plaan:  vedeleda ja lugeda, toituda Kreeka (?) mustikatest, kirssidest ja jäätisest. Teate, kui palju jõuab paari päevaga lugeda ja mustikaid süüa! Ja siis helistas Naine Valges.
Jah, muidugi ma ükskord kutsusin ta külla! Ikkagi ligi viisteist aastat midagi… olgu selle nimi siis sõprus väikeste agadega. Ja ükskord ta ütles isegi, et kui ta endale meest ei leia, abiellub minuga. St, ta on üks kahest inimesest, kes minuga iial abielluda on tahtnud. Üks ükskord isegi abiellus. Aga see ei olnud Naine Valges…  Ühesõnaga, ma kutsusin ju kunagi, aga ta otsustas tulla just nüüd! Ja jääda ööseks! Just neil paaril päikeselisel päeval.  Aga lubadus on lubadus ja ilusa vale jaoks enam aega ei olnud. Ma ütlesin:
 – Muidugi! Tule muidugi!
Veel ütlesin, et kaasa pole midagi vaja võtta. Mul on kõike. Mul on vett, toitu, telefoni ja küpsist. Ja sa ju tead,  tsivilisatsioon on ka siia, Lõunaosariikidesse, juba jõudnud.
Et miks ma seda ütlesin? Sest Naine Valges kannab kõike endaga kaasas. Ta võtab Kreekasse kaasa juustu ja liha ning veab Pariisi teed ja küpsist – ja seda mitte vaesusest, ei, need on tema tarakanid. Talle meeldib sedasi. Ja veel talle meeldib, et teised imetleksid tema ettenägelikust. Ja ma olen imetlenud ja kiitnud teda selle eest – sest see on ju nii… ettenägelik! Ma poleks selgi korral pahaks pannud, kui ta poleks öelnud, et võtab sel korral jalgratta ka kaasa. Sest Suures Linnas ta sellega väga ei sõida, aga meil siin, perifeerias…
Mina sõidan jalgrattaga palju. Tee linnast koju on võrratu. Naudin igat meetrit ja hetke, igat põõsast ja teel kohatud siili. Ja ma ausõna, olin külalise vastu võtmiseks valmistunud, ma tunnen teda, tean tema maitseid, see pole keeruline.


I OSA, SIIA
Esimese palava ilma hommik oli... palav! Kerge südamega väntasin raudteejaama, vastu oma isiklikule Valgele Daamile!
Ta ootas mind jaamahoone trepil, üleni valges. Et te täpselt aru saaksite, tema tavaline väljanägemine ja olek on nagu noor Kristiina Ehin oma parimatel päevadel kuubis, lisaks on ta must pea pea jagu pikem.
Et siis, ta ootas mind jaamahoone trepi, üleni valges.  Ja tema jalge ees seisis suur valge kott. Ülisuur valge kott, pool minu mõõtu kindlasti, seisis tema jalge ees. Mina jäin ka seisma. Te ei usu, aga ma oleksin ääre pealt nutma hakanud. Kuid viha, nagu alati, võitis. Tõmbasin kopsud õhku täis ja valmistusin  RÖÖGATAMA, kuid Naine Valges jõudis minust ette.
 -Tildaaaa*! - karjus ta oma koloriitse, teatrikoolis õigeks timmitud sopraniga, - see pole mulle mingi kott! Siin on vaid kõige hädavajalikum! Ma mäletan su palvet küll! - ja võttis koti kätte. Ja hoidis 20 sekundit kõikudes oma valgetel kõrgetel kontsadel! Ja lisas juba veidi väriseval, kuid väga liigutaval häälel: - Pole midagi, ma jaksan küll! Võttis uuesti koti, ning õõtsudes nagu poni Portose all, hakkas liikuma oma valge jalgratta suunas.
Ma üldiselt ei ropenda ja seepärast ütlesin vaiksel häälel: - Las ma aitan, - võtsin koti teisest sangast ja kaldudes ühele küljele lohistasin kõik see kolmsada kilo koos Naisega Valges jalgrattani. Sest mida muud ma teha saanuks? Ei, mõned variandid ikkagi olid. Ma oleks võinud sõita ära temata, nõuda koti pakiruumi jätmist jms, kuid pea viisteist aastat midagi, mida ma ei oska nimetada muuks, kui sõpruseks väikeste agadega, ei lasknud mul oma valget hobust ristmikul maha jätta.
Ma täpsustasin sadakorda, kas ta on kindel, et ta oskab rattaga sõita. Jah, vastas tema sada korda. Ja ei, ta ei osanud. Ta ei osanud rattaga sõita! St, kuidagi ta ikkagi sõitis, kaldudes distantsilt kõrvale, vaevu tasakaalu hoides, lenksu hoogsalt igas suunas keerutades ja röökides metsikult kohates mõnd jalakäijat või siili. Me sõitsime nagu klounid areenil, olles koguaeg kukkumise äärel. Tõe huvides olgu märgitud, et mina sõitsin veel  hullemini. Mul läks vaja kogu oma eluaegset rattasõidu kogemust, et mitte jääda suure valge koti alla, mis mind kord ühe kord teise kraavi poole vedas. Iga jalgrattur saab aru, et kiirus olnuks väljapääs. Kuid ka seda ma ei saanud - minu taga sõitis häälekalt ühest tee äärest teise minu valge kaaslane. Ka mina karjusin hoiatamaks kõiki vastu- ja möödatulijaid  meie lähenemisest.  Karjudes ja vingudes, kuid enam-vähem tervetena, nagu Apokalüpsise ratsanikud pärast võitlust kopraga, jõudsime siiski kohale.

II osa, SIIN
Ma ei hakka rääkima sellest, kuidas me need kaks päeva veetsime. Sellest, et tegelikult jäi Naine Valges kolmandaks veel, ei hakka ka. Ma ei hakka rääkima, kuidas ükspäev ta ikkagi kukkus kraavi, koos linnast ostetud mustikatega, kukkus, kõiges valges. Ja kuidas ta pesi oma valgeid pükse hüpates mööda mu kööki oma valgetes, kaenlaaukudeni tõmmatud aluspükstes. Ja sellest, kuidas ta laenas mult püksid, mu umbes ainukesed valged, "Ma saadan tagasi, ausõna," ma ei hakka ka. Ja isegi sellest ei hakka, kuidas ta rääkis igale kohatud tuttavale, et kukkus sellepärast, et ta ei maganud terve öö ja et ta ei maganud terve öö, sest voodipesu, mille ma talle andsin, oli niiske! Ma koha ei saa siinkohal hüüumärgita! Ja siis veel ei hakka sellest, et kui ma ütlesin üksõhtu, et mul on natuke tööd teha, lasi ta mul nina eest tule ära ja ütles unistavalt: - Täna vaatame tähi! Kuidas ta tassis igale poole kaasa oma kudumistööd, mida ta nimetas suure paatosega "Minu looming". Ei räägi lõppematutest "Tilda*, sa pead, ilmtingimata pead, minuga praegu päikest võtma," "Ma tunnen, et ma pean sulle selle luuletuse praegu ette lugema, istu ja kuula!", "Ja nüüd me joome keefiri, ja ära hakka vaidlema!"
Ma ei hakka kirjeldama neid kahte päeva lakkamatut terrorit selle õrna naise poolt ja minu veel nõrgemat vastupanu võitluses selle vastu.
Ütlen ainult, et lisaks kudumisele oli kotis kaks paksu raamatut: - Erinevate tujude jaoks, Tilda*, mõnikord tahaks lugeda midagi ilusat, mõnikord aga midagi sellist, mis hinge värisema paneb! Veel olid seal kuubikuteks lõigatud juust - palju, rõngasteks lõigatud vorst - kahte sorti, kommid, keefir, kott petti (ma ei tee nalja), jogurt - 5 topsi (ei, ma ikka veel ei tee nalja), seemneleid, kolm magusat saia, keedetud kartul, neli muna, kotike maitserohelist, kaks pudelit vett, kohvi, tee, värsked kurgid, soolatud kurgid, pakk "Marianne" küpsiseid ja pakk taluvõid. No ja siis veel igasugused pisiasjad nagu riided ja jalatsid, igasuguse ilma jaoks eraldi.
Toitu võeti kotist eeskujuliku järjepidevusega ja lisati meie hommiku-, lõuna- ja õhtusöökidele. See, mis laualt üle jäi, rändas sedamaid tagasi suurde valgesse kotti. Aga mina ka ei jätnud: tagasiteel peab kott olema tühi kõigest söödavast, sest tagasi jaama tahtis ta minna jalgsi. Kotti pidi jääma üksnes loominguline kudumistöö ning kauni ja hinge värisema panev kirjandus, sest ma pole pakikandja. 

III osa, SIIT
Kaks palavat päeva olid juba kassi saba alla läinud. Jäänud oli veel kolmas päev, mil olime planeerinud "matka" jõe kaldale hilisema alkohoolseid jooke pakkuva asutuse külastusega ja lõpuks külalise pidulik lahkumine Suurde Linna.

Meil olid väikesed ajalised piirangud – rongid liiguvad teadupoolest kindlaks määratud sõiduaegade. Lisaks olid mul õhtuks omad plaanid. Mul oli kõik planeeritud, minutid ja kilomeetrid ja kõike suure varuga.
Kolmanda päeva hommikul kiirustasin majast välja Naise Valges hõigete saatel "Ma juba peaaegu!" Seisin trepil tulikuumas päikeses ja püüdsin rahu säilitada. Ma olin otsustanud olla viimaseni külalislahke ja mitte kiirustada oma külalist tagan. Seisin ja harjutasin naeratamast ja mis teha, ma tean, et minu sellise (ärritust varjava) naeratuse peale on nii mõnigi elu palju näinud agressiivne joodik taltunud ja lahkunud kuhu vaja. Aga ma püüdsin, siiralt.
Ja ei kiirustanud külalist tagant. Kuni lõpuks vist hakkasin muretsema ja ikkagi läksin vaatama, kuhu jäi. Avasin toa ukse ja mida ma näen. Naine Valges, olles end ümbritsenud hapupiimatoodete ja "hea kirjandusega", pikutas jumala rahus. Vastuseks minu sõnatule hämmingule, vastas tema: - Tilda*! Anna andeks! Siin on nii hea! Ma kuulasin linnu laulu ja unustasin end lugema. Ma olen sulle elu lõpuni tänulik selle kauni hingeseisundi eest, mis ma siit sain!
Lähme!!! - röögatasin mina ja andsin talle minuti asjade kokku korjamiseks. Ähvardasin, et muidu me jõe äärde üldse ei jõua. Ma ei ole hilineja, kuid püüan mõistvalt suhtuda neisse, kes ei ole nagu mina. Kuid nii mõistev ei ole võimalik olla. Aga püüdma peab, sest Universum otsustas mind karistada minu tormamise eest. Viis minutit hiljem avanes toa uks uuesti. Ma pöördusin.
Minu ees trepil seisis paljas, vaid valgeid aluspükse kandev Naine Valges, hoides käes ühte kellegi poolt kunagi minu poole unustatud kitarri. Alasti. Kitarriga. Ei, ma ei näinud seda unes.
Ja Naine Valgetes Aluspükstes ütles romantilise mustlase häälega: - Tilda*, ma nägin öösel unes imelist meloodiat... ma lihtsalt ei saa ära sõita ilma seda sulle ette mängimata!
Nende sõnadega istus Naine Valges, aluspükstega, minu ette trepile ja mängis mulle, sõnatule. 
Mõne aja pärast me siiski asusime teele. Suur valge kott oli meiega. Ma isegi ei vaadanud seda, väga püüdlikult ei vaadanud - lihtsalt üks suur valge kott, pooltühi, loomulikult, ma ei pea sellele mõtlema, mul on mu palav päev ja plaan päeva lõpuks. Naine Valges ja valgetel kõrgetel kontsadel kõndis kõrval. Soovimata kuulda tema ähkimist, ma ei kuulnud tema ähkimist! Ja noh, muidugi ta sai aru, et ma ei soovi seda kuulda. Aga peaksin! Ja siis ta helistas oma mehele, helistas sellise häälega, nagu ta oleks Augeiase tallid  üksi tühjaks rookinud: - Jaa, kallis, - ütles ta vaevukuuldavalt (mulle! mulle kuuldavalt!), - Jaa, kallis... kõik on hästi... kõnnin... ja kannan RASKET KOTTI!... kõik on hästi kallis, ära muretse…  Ja pani telefoni ära.
Ma pidasin vastu. Kuid kujutades selgelt, palju me veel kõnnime, püüdsin mõelda konstruktiivselt ja tegin ettepaneku jätta kott ühe minu väga usaldusväärse tuttava juurde. Et teeme oma tiirud ära ja siis tuttav toob koti õigeks ajaks raudteejaama. Kõik nõus.
Ja siis, tuttava juures,  avas Naine Valges hämmastunud minu silme all koti ja torisedes: - Selleta ma ei lähe, -  koukis sealt välja (ma ei tee nalja) paki petti, kaks magusat saia, jogurti ja pudeli vett. Haarates kõik selle sülle kõpsutas jõe suunas sättides nägu päikese poole. Mina, tundus, et lõplikult sõnatu, lonkisin järgi. Kott jäi maha.
Kui jõgi paistma hakkas, muutus mu meel rõõmsamaks. Lõppude lõpuks, voolav vesi ja päike ja mis seal vahet on, on meil see kott petti kaasas või mitte. Kuni korraga jäi naine valges seisma ja vaadates mind haige lehma silmadega, lausus: - Tilda*. Tilda, mul on süda rahutu kuidagi. Koti pärast. Äkki lähme tagasi?
Ma ei uskunud oma kõrvu. Küsisin aeglaselt sõnu valides, silmi kissitades ning käsi taskusse peites: - Sa tahad, et me läheksime tagasi? Koti järgi?
Ja ta vastas, tähelepanu: - Äkki sa käid üksi ära? Saab kiiremini, sul on ju tennised? Eks?
Ma arvan, et mu nägu muutis värvi, näiteks punaseks, valgeks ja roheliseks, ma ei kujuta ette mis järjekorras. Igatahes sai naine valges kõigest aru: - Sa siis ei lähe, jah?
- Ei.
Ja me läksime koos. Jõe äärde enam mitte, kuid pubisse siiski, jõime mitu kokteili rohkem kui plaanisime, matsime sinna minu õhtuse plaani ja ta jõudis viimasele rongile.

Ah jaa, kott sai ka kaasa.  Me isegi veendusime kõik koos, Naine Valges, mina ja minu tuttav: juust ja või, seemneleib, küpsised ja kommid. Kõik oli alles ja kõik puha valges. 

LÕPP

Esimene puhkuse päev, kodanikud, istusin praegu, kirjutasin ja mõtlesin, et tegelt oli mul nii hea meel näha oma Valget hobust Daami. Öösel sadas vihma, ma lähen aiamaale.