 |
| Täiesti võõras selg SIIT (ja seal on veel 100) |
Tätoveeringutest. Mul ei ole ühtegi. Ma ei suuda välja mõelda sõnumit, vahet ei ole, millisel kujul, mille osas ma oleksin kindel, et selle tähendus minu jaoks tulevikus ei muutu. Mina muutun ja muutuvad minu veendumused. Ja lapse nimi on ka nahale kandma meeles.
Üks kord elus olen tõsiselt tattoo tegemist kaalunud. Mul oli sõber, kes kritseldas kõikjale ühte ja sama pildikest: loojuvasse päiksesse ujuv paat inimkujukesega sees. Kui sõber suri, hakkasin leinast segase peaga uskuma, et see oli märk. Mitmes lugupeetud religioonis kasutatakse surnumaale minemiseks just nimelt paati... või lotja...
Tol korral ma otsustasin teha tattoo, loojuvasse päikesesse ujuva paadi inimkujukesega sees. Joonistasin kümneid ja kümneid laevukesi ja ootasin mugavat momenti. Järgnev poolaasta oli üks tõsine hädaorg, veel mitu surma, nii otseses mõttes kui piltlikult. Ajal, mil kaotusi on palju, on võimatu valida ühte, millele suunata kogu oma ahastus. Ja siis ma sain aru, mida ma tahan: ei, see ei olnud mehisus - milleks mulle, naisele. Ja isegi mitte jõud - tugevalt oodatakse palju. Ma tahtsin vastupidavust, sitkust. Mitte midagi peale sitkuse. Kestma jäämine - see loeb...
Alati, kui juhtub midagi kohutavat, midagi, mis rebib su maailma tükkideks, tekib salaja pisike lootus - "No nii - juhtuski - kõige hullem juba juhtuski ära, hullemaks enam minna ei saa". Ooo - saab ja kuidas veel. Alati saab ja ei jää aega hinge tõmmata ja lootus, et nüüd on kõik, nüüd saab minna vaid paremaks, ongi vaid rumal lootus.
Uurisin tuttavate nahkasid ja ükski tattoo ei tundunud ilus. Vanasti juhtus, et mõnel poest ostetud sealiha tükil oli sinise värviga number või märk naha peal - seda ma nägin vaadates teiste tätoveeringuid. Otsustasin, et lasen lõigata armi. Sõna "vastupidavus", "kestvus" või "sitkus", puht alalhoiu instinktist lähtuvalt leidsin, et sõna peaks olema hieroglüüfina - lühem kui ükskõik, millises keeles. Ostsin kokku hunniku raamatuid ja kukkusin sobivat märki otsima. Oli üks ilus märk, mis sümboliseeris sitkust - "bambus" - aga see ei olnud minu meelest piisavalt pühalik. Oli veel üks, mis iseenesest nagu sobis, nime nüüd enam ei mäleta, kuid see omas täiendavat nüanssi: tähendas muuhulgas "paindumatust", "kõigutamatust" ja see mulle jälle ei sobinud. Paindumatu ei ole see, mida ma olla tahaksin.
Püüdsin ise hakkama saada ja miski märgi joonistada. Leidsin ilusa sõna ka, tähendas "kukkuma, kaotama, hukkuma" ja koosnes märkidest "inimene - kõrgelt kukkuma - nuga". Lisades sellele eituse märgi sain kokku järgmise sõnumi: "Mitte kukkuda, mitte kaotada, mitte hukkuda". Jah, just see oli see, mida endale tahtsin. Ma ei oska öelda, kas õnneks või kahjuks, kuid seni kuni mina märki otsisin ja kalligraafiat harrastasin, kestsid õnnetused edasi ja tegutsemiseks jõudu ei jagunud. Hiljem aga, kui jõudu juba natuke oli, mõistsin korraga, kuidagi järsku ja täiesti ootamatult, et mul ei jagu nahapinda, et kanda enda kehale pitsat iga järgmise mulle olulise inimese surmast, mitte-armastusest, õnnetusest või muust hädast, mis võib-olla on veel alles ees. Enamgi veel - kannatuses ei olnud enam midagi ilusat, midagi pühalikku, midagi, mille poole kummardada. Kõik taandus ühele loomult väga lihtsale küsimusele - kas elan järgmise häda üle või mitte. St kas suren või jään elama, valik silme ees kirjuks ei ajanud ja sõna ei tähendaks midagi. Ei nõua see miskit erilist sitkust või vastupidavust. Pigem oskust hingata sügavalt ja võib-olla natuke ujuda. Selili eelkõige, ma pakun. Tiksuda. Võimalikult ühtlaselt, võimalikult monotoonselt... jah... loobusin vastava hieroglüüfi otsingutest, nahk on mul siiani tahtlikult loodud armideta.
Ja kõigele lisaks on mul tuttav, kes ei armasta tätoveeringuid ja kehakaunistusi üldse. Ma armastan, et ja kuidas ta mu nahka armastab ja valetaksin, kui ütleksin, et see iial argument olnud ei ole.
*
Kui - siis küsige, võimalik, et vastangi.
:)
Enamus tätoveeringuid on inetud. Seanahk turuletil, täpselt. Ainult musta tindiga tätoveeringud paistavad läbi epidermise imelikult sinised, seda ka ei taha. Mõni üksik kunstnik suudab luua midagi õrna ja elegantset. Mulle meedivad osad siit:
VastaKustutahttps://www.instagram.com/pissaro_tattoo/
Eriti need, kus taim on õrn ja õbluke, minimalistlik. Kui üldse kunagi, siis midagi sellist ju võiks. Vist. Tõenäoliselt siiski mitte, kuigi idee väiksest lahtirullivast kolmissõnajalast või pitsilisest austria sõnajalast on ahvatlev :) Aga kust ma leiaksin tätoveerija, kes suudaks teha midagi sellist, millega ma päriselt rahule jään, ei tea. Teiseks on mu nahk mulle armas, ei tahaks ilma äärmise vajaduseta seda torkida lasta. Kolmandaks ei oska kohta valida - selja taha justkui ei tahaks - tahan oma ilusat tätoveeringut ise ka näha. Liiga nähtavasse kohta ei taha, ka poolest saati riiete alt vilkumas on ju imelik. Ma ei teagi. Ju siis pole ikka vaja.
Tuleb osta tätoveeringupliiats ja rahuldada oma kehasodimishimu ära. Piisab ka pastakast või permanent markerist. Pilt kulub ilusti varsti maha, polegi vaja torkida ja pärast ohkida, et oli seda jama nüüd vaja.
Vaatasin su postitatud linki - on tõesti ilusaid asju. Aga nahk on armas, kusjuures valu ja muu protsessiga kas siis paratamatult või võimalikud ebamugavused on minu jaoks ka täiesti arvestatav argument. Ma teiste suhtes karm ei ole, ma olen näinud tõsiselt stiilseid kaunistatud kehasid, aga palju ka neid teisi, kui peamiseks emotsiooniks on ahah või oh, milleks. Eriti kui stiil või sümbol mõttelt juhtub isiksusega karjuvasse vastuollu. Praegu on ju veel need vesipildid ka, mida nahale saab kleepida - mõnel juhul töötavad päris hästi, mul laps oli neist mõnda aega vaimustuses.
KustutaValu võib olla omaette eesmärk. Niisama ennast armistada - siis hakatakse küsimusi esitama. Aga maskeeri see vigastus kunstiks või klišeeks ja sa saad küsimustele hoopis teisiti vastata.
KustutaJaa, nõus. Aga mitte minu puhul.
KustutaMul on väike valge tätoveering. Fööniks. Selle meenutamiseks, et suudan ka kõige hullema juhtudes ellu jääda ja jälle püsti tõusta
VastaKustutaValge tätoveering oleks vist kõige mõeldavam.
KustutaValgega on see jama, et see võib muutuda ajaga koledaks kollaseks.
KustutaOeh. Siis valge ei ole ju ka hea mõte. Aga teised värvid? Mul on olnud ka mõte teha midagi pruuniga - põhimõtteliselt sünnimärgitoon, ei peaks kehal ka võõrastavat muljet jätma.
KustutaAlgne tätoka mõte tuli siis, kui sain säärele põletusarmi (kogemata muidugi*) ja mõtlesin, et sellest võiks edasi midagi kujundada. Aga see arm on mul nüüd juba varsti 10 aastat olnud, tätokat pole teinud, ju siis polegi vaja.
*Arm tekkis aastavahetuse tinavalamise käigus, kui pool kulbitäit tina läigatati veeämbrist mööda mulle säärele - teksad olid küll õnneks jalas, aga kuumust põletuseks piisavalt.
See valge võib selliseks armi tooni minna Minu oma näeb välja nagu oleks skarifitseeritud. Valge on hästi vedel värv ja on jupp tegu, et see püsima jääks.
KustutaVajadusel saab lasta üle teha
Tätoveeringuid on võimalik saada igat tooni ja tegelikult saab soovitud tooni ka kokku segada (muidugi oleneb tätoveerijast ja tema oskustest). Mina näiteks teadsin, et kätele ei soovi musta värvi ja segasin vastava tooni kokku, tulemuseks ongi selline lillakas pruun (ei oska paremini kirjeldada, vahel näeb lillakas välja ja vahel pruunikas olenevalt valgusest. Hetkel tehtud prooviks pisikesed liitruunid, et siis näha, kas ma ikka soovin tervet kätt edasi teha. Valge kohta olen kuulnud, et ta kipub ka kiiresti tätoveeringutelt kaduma, lisaks oleneb ka oma naha algne toon, valge alati ei ole vedel.
KustutaMa pole valgest tätoveeringust isegi kuulnud midagi. Mu meelest on naha värv ka oluline. Päevitunud või muidu veidi tõmmumal nahal näevad paljud tattood palju paremad välja. Samas, et maitse küsimus ka, minu silmis näeb veidi päevitunud nahk üldse igas olukorras parem välja.
KustutaSelline
Kustutahttp://www.tattoostime.com/white-ink-bird-tattoo/
Oo, need on päris lahedad. Selline vähe märgatav meeldib mulle ka.
KustutaSee on mulle endale. Isegi üsna nähtaval kohal ei ole see teistele väga märgatav
KustutaMinul on tätoveering. Praeguseks kaks või kolm aastat (mälu on nii halb, et enam ei meenu, millal tegemas käisin). Tahtsin seda ikka aastaid, siis võtsin kätte ja tegin ära. Siiani pole kahetsuse poega veel olnud. Ise ma seda ei näe, kui peeglist seljataha ei vaata. Kahetsen hoopis kõhul ja rindadel olevaid venitusarme, neid oleks andnud aastaid tagasi vähem söömisega vältida. Aga mis sa ikka hing enam ära teed, tuleb edasi elada. Sama on selle tätoveeringuga, kui ma ka 10 aasta pärast kahetsen, et see tehtud sai, siis pole enam midagi muud teha, kui endaga edasi elada. ;)
VastaKustutaNo tõenäoliselt ta nii ongi, et alguses meeldib ja 10 a pärast on juba nii oma, et ongi oma osa isiksusest. Kusjuures, lapse kandmisest tekkinud venitusarmid on ainuke koht, kus ma oma keha tõsiselt tuuninud olen, läbisin armiravi kohe, kui see võimalik oli. Mõistusega saan aru, et loomulik jms, aga reaalselt nägid need mul minu silmis ikka suht retsid välja.
KustutaLugesi ja lugesin ja tahaks nii väga ka midagi kirjutada. Tätoveeringute huviline nagu olen. Tegelikult kui tätoveeringu osas on tunne kahtlane, siis järelikult ei ole õige aeg ja õige koht selle ilmumiseks nahale. Ma loen seda blogi esimest korda ja ei oska pakkudagi, mis müstiline jõudu andev märk oleks hea. Minul on teejuhiks müstiliste sümbolite raamatud. Hetkel blogipostitust lugedes katseks lõin silmad kinni lahti paar raamatud ning ette tulid puud ja malachimi ning oghami tähestik. puud on sitked ja erinevatel puudel omad tähendused. Skarifikatsiooni tegemine on hea mõte, ise plaanis ära proovida naha armistamine põletamise teel. Lisaks on ka väga huvitav teema käsitsi tätoveerimine. Tänapäeval on nii palju valikuvõimalusi. Samas tätoveeringud on juba liiga tavaline teema, et ehk ongi ka just puhas nahk omaette väärtus varsti.
VastaKustutaLy, mul on väga hea meel, et kirjutasid, kommentaare lugedes sain targemaks. Ma ei tea tõesti tätoveeringutest kuigi palju ja tõesti, tahtsin isegi kirjutada, et tundub, et olen oma puhta nahaga juba vaata et erilinegi. Olgu nii :) Aitäh!
KustutaSee fotol olev tätoveering. Minu silmale paistab, et seljal on kaks sügavat horisontaalset armi või sisselõiget, purjekas justkui lohutuseks, valu pehmendamiseks peale tätoveeritud. Mis paljude tätoveeringute mõte ju ongi. Lohutada, leevendada, pehmendada. Või siis varjata – ei, ei ole armistunud haav, on hoopis tüüne veepind.
VastaKustutaMa ise ei ole tätoveeringu-usku, enamik tätoveeringuid näevad mu meelest kuidagi... hmm... trashy välja. Aga üllatus-üllatus, mõlemal mu mehe täiskasvanud pojal on vasak käsivars ja õlg tihkelt neile olulist täis tätoveeritud, osa mustrist värviline, ja nende seljas on tätoveering mulle täitsa vastuvõetav. Kuid see on tippklassi töö kah, poisid panid piltide alla terve väikese varanduse hakkama.
Ning jaa, me armastame, et meid armastatakse - räägitagu mida tahes sisemisest ilust, kehakattel on siin oluline roll =)
Ühed kõige ilusamad ja arusaadavamad tätokad, mida olen fotodelt näinud, on rinnavähi armide katmiseks tehtud.
KustutaJah.
KustutaMa mõtlesin, sa ütlesid.
Pole rinnavähi arme katvaid tattoosid näinud. LP-nimelisel lauljal (hetkel üks mu lemmikuid), kes on ka rinnavähiga maadelnud, on särgi krae vahelt näha suur laeva kujuline tätoveering. Lohutus on kuidagi usu küsimus, kellele mida - ma olen ainult poolt, peaasi, et teeks inimese enesetunde paremaks.
KustutaA see, armastame, et meid armastataks, jaa, ma kusjuures, mõtlesin sellele, et hetkel on moes, et naine meigib endale, riietub endale ja on igas muus üdini mõjutamata ükskõik kelle arvamusest. Ja eriti mõne/ mingi mehe arvamusest. Tegelikult aga, tegelikult, on ikkagi kõik kõigi ja kõigega seoses... puhtalt egolt tehtavaid otsuseid ei ole palju. Või on nendeni raske jõuda, või... otsapidi haakub mul siia teemasse see, millest "Kuidas kasvatada inimest" blogija just kirjutas, et mis saab siis, kui üks partner muutub...
KustutaRinnavähi arme katvad tätoveeringud – see on terve omaette kunstiliik, omaette maailm. Ilus, julge ja kurb.
KustutaJa just, et pole paslik tunnistada, et meigi või riietuse või tätoveeringuga või mitte-tätoveerimisega tahad meeldida kellelegi teisele kui iseendale. Liiatigi veel mingile meesterahvale, eks ole. Siiski, mu meelest on ka meeldimissoov täielikult egost tulenev: MINA tahan meeldida. Aga ma parem ei hakka selle ego-teemaga, läheb täitsa off-topic =)
Epp, muidugi, sul on õigus, ka see on puhtalt ego.
Kustuta:)
Oma naha kirjamiseks on mitmeid põhjuseid. Eelpool on nimetatud armid, mälestused ja (hinge)valu. Teine teema on kuuluvus või enese teadvustamine läbi märkide kehal. Kolmas variant on mängulust - kui ma midagi tätoveeriksin, siis oleks see just sellest - lapselikust lustist midagi kritseldada ebatraditsioonilisele alusele - iseendale. Aga õnneks olen juba lapsepõlves küllalt ennast kirjanud, nii et praeguseks ma juba tean - kui, siis on mõtet võtta tätokamarker ja lusti kui palju. Nädala-paari pärast on lõuend ehk pigem pärgament jälle puhas ja joonistusvalmis, kui ikka veel tuju peaks olema. Mäletan, kuidas ekperimenteerisin esimeses klassis tindiga - väike täpp sulepeaga käenahale hargnes nahakurde pidi põnevalt laiali. See viis lõpuks selleni, et terve vasak käsi oli täiesti tindisinine ja ma koolis püüdsin kätt kogu aeg varjata, tint ei taha ju pesus kohe maha tulla, piinlik oli. Hiljem sai juba katsetatud pastakaga ja veel hiljem veekindla markeriga - paadimatka alustuseks on ju nii tore ennast aborigeeniks sodida, matka lõpuks hakkab see juba tasapisi maha kuluma. Kardan, et kui endale midagi alaliselt peale kannan, tüütab see varsti ära. Ma ju muutun pidevalt. Lugesin mõni päev tagasi oma vanu päevikuid ja ei jõudnud ära imestada, kui hinge ma olen mõnda asjaolu või inimest võtnud. Oleksingi ehk tätoveerinud oma kannikale tolleaegset kallimat tähistava märgi ja nüüd ei oskaks välja mõelda, mida sellega peale hakata - üle tätoveerida või lasta eemaldada või? Mis läind, see läind. Milleks vanast kinni hoida ja seda igaveseks talletada? Las minna! (Mis ei tähenda, et ajalugu ja vanakraam põnevad ja kallid poleks, lihtsalt minu jaoks jookseb see piir, kuhu ma vanakraami talletan, väljastpoolt mu nahka.)
VastaKustutaAh jaa, kehamaalinguvärvid on ju ka veel olemas, ei pea ainult pastakaga sodima :D
KustutaJah. Briljantrohelisega saab ka.
KustutaT
Jaa, kui lastel olid tuulerõuged said nad omale otsaette rohelised päikesed ja põskedele liblikad ja lepatriinud või autod (mida laps ise tahtis). Oli kohe lõbusam :) Mul ka huvitav, kuidas ühendada tuulerõugetäppe ilusaks kujundiks.
Kustuta:)
KustutaOi, kui palju juttu =)
VastaKustutaAga minu seisukohta polegi veel =)
Teie kõik, kes mõtlete, et kas ja kogu eluks ikka ja mis on nii jääv - noh, mul on tätoveerumiseks TÄPSELT vastupidine põhjus.
Elik Peale Rongi ma võtsin teadlikult hoiaku, et teen, mida tahan. Ja kui ma PRAEGU tahan seda tätokat, ma võin selle hankida ja ongi olemas, ongi tehtud.
Ma ei pea tegeledes mõtlema, kas see mulle 30 aasta pärast veel meeldib: ilmselt meeldib, aga kui mitte, on see probleem, millega tegeleda 30 aasta pärast, mitte praegu.
Ma võin ka mitte kahetsema hakata (hetkel küll pole tunnet, et hakkaksin), ma võin tellisega pähe saada ja seks ajaks ammu surnud, ma ilmselt harjun ära nagunii selle ajaga ja ... See ei ole ju üldse tähtis, mis saab 20, 30, 40 aasta pärast! Tähtis on PRAEGU ja kui ma praegu tahan - läheb.
Kui sellest kerkib mingeid probleeme, tegelen nendega, kui kerkivad. Kui ei kerki, on ettemuretsemise aeg absoluutselt raisatud ja kui ma "miskõikvõibjuhtuda" pärast jätan asjad tegemata, ent ei oleks juhtunud, ma ise võtan ju endalt rõõmu täiesti ilma asjata! Igaks juhuks!
Miks võtta endalt rõõm, kui võib ka teisiti?
:) VVN, ma tegelt nii tahtsin, et sa seda kommiksid. Soovi põhjendada ei oska.
VastaKustutaAga sisuliselt, ma mõtlen, et ei peagi. Võtma endalt rõõmu. Kui sind rõõmustab just hetkes tahtmise saamine.
Minu aju töötab hoopis teist moodi. Mul on alati plaan ja siis veel tagavaraplaan ja mõnikord ka veel varuplaani varuplaan. Ma eelistan ennetada ja ära hoida, seal kus võimalik, ettevalmistuda jms. Teadmatus, ootamatused, üllatused põhjustavad ärevust jms. Aga ma saan hakkama ja lõpuks ei olegi vahet, mis pidi keegi rõõmuni jõuab, peaasi, et ikka jõuab.
Kui konkreetselt tätoveeringutest, siis vastasin küsitud küsimusele ilma, et teema väga korda lähekski. Üks kord elus, suure segadusega peas tahtsin, aga nii üldiselt - pole päris minu tassike teed. Kandku need, kellele tõesti rõõmu valmistab.
:)
Jajah =)
KustutaEi, ega ma peale käi, et elage kõik nagu mina - lihtsalt see kõige arvestamine ja varuplaanide varuplaanid on mulle liiga tuttav ja minu lõhkus see jubedalt ära.
Et kõik võib ka hästi minna? Nojah, aga võib ka halvasti nt nii ja nii ja nii - ja siis ma need variandid, kus on halb, mõtlesin läbi, need, kus on hea, jäid mingiks ebamääraseks "kui veab, aga ebatõenäoline" mudruks ning tulemus oli, et ma ei lootnudki midagi head.
Mu suhtumine tulevikku oligi viimaks "aeg, kui kõik läheb veel halvemaks kui ongi, palju õnne!"
Eriti ei oodanud seda enam just =) Mul omast arust oli isiklik tipp käes, enam kunagi pole ma ilusam, ei jaksa rohkem (sest ma olin oma jaksamise piiril), sportlikum, kõhnem (mul oli sitaks hea vorm ette näidata) ja isegi mu töö oli mu lemmik ja ei arvanud, et saaksin kunagi kuidagi parema - ja ma olin niiiiiiiiiiiiiiiiii õnnetu sinna juurde.
Mitte midagi ei olnud enam loota ka, aint eri viise tuli arvukalt ette, kuidas need head asjad, mis hästi olid, ka pekki saaks minna.
See ... ei teinud mind just õnnelikumaks.
Ja nüüd ma rebingi rõõmu, kust saan, kohe! Ja see tundub toimivat.
Mul on oluliselt parem elu =)
Ma olen selle peale sel kevadel hästi palju mõelnud. Sind lugenud ja korduvalt postitust alustanud (endast, ikka endast)(mu meelest on endast kõige raskem kirjutada). See tahan vs pean teema.See on hästi oluline. Aga ma pole veel sõnu leidnu või pole aega olnud. Ma mõtlen veel.
KustutaEi pannud seda kirja, a sellise mittemillekskikohustava huviga: seda oleks põnev lugeda. Kunagi.
Kustuta