Leemuritest

(arhiivist)
Aga kas te seda teate, mille poolest emane leemur erineb isasest? - pöördus primaatide osakonna juhata lastekarja poole.
Minu ebaprofessionaalse pilgu läbi on leemuri sugu üsna lihtne määrata. Leemuritel nimelt on üsna suur see... eee... sugu. Nii suur, et kui leemur istub, siis tema sugu lamab muust kehast selgelt eraldi kõrval. Seda siis juhul, kui leemur on poiss. Kui leemur on tüdruk, siis istuva tema kõrval ei lama midagi. Mulle tundus, et seda on küllalt, et määrata leemuri sugu.
- Ei tea? - kissitas primaatide osakonna juhataja kavalalt silmi. Lapsed ootasid vaikides. Täiskasvanud vaikisid kasvava huviga. - Väga lihtne! Leemuripoissi on kaugele näha rinnal olevate mustade täppide järgi!
Tõest, tõesti. Kõigil leemuritel on rinnal valge manisk. Ainult et tüdrukutel on see puhas valge, poistel aga mustade täppidega äärtes. Nagu see manisk oleks leemuri külge sõrmedega kinni näpitud nagu piruka äärt näpitakse. Leemuripoiste oma näpiti määrdunud kätega, sealt siis täpid maniskil. Mis on kohe kaugele näha, mis tähendab, et leemurpoisid on kaugelt ära tuntavad - umbes nagu neegrist poksija on kaugelt ära tuntav sinise juti järgi pükste vööl.
Meil vedas. Me sattusime sinna sel korral juhuslikult. Plaanisime minna teise kohta, kuid me ei leidnud seda teist kohta üles. Ja siis sõber ütles, et
- Aga lähme parem loomaaeda!
Seda enam, et "minna loomaaeda" oli imeliselt lihtne, me asusime selle kõrval.
Loomaaed on üldse üks tore koht lastega peredele, kuid selgus, et sel korral juhatas kellegi nähtamatu kuid sõbralik käsi meid sinna väga erilisel päeval. Võib öelda, leemurite päeval.
Konkreetselt selles loomaaias on leemurite aedik ehitatud nii, et külastajad saavad minna aedikusse sisse: külalised jalutavad alleel, peremehed hüppavad ümber nende. Päeval, mil meie neid külastasime, hüppasid ka ja kuidas veel! Me oleme varemgi seal loomaaias käinud ja leemureid näinud. Nad näisid mulle üsnagi  flegmaatiliste elukatena, graatsilised, kuid mitte eriti seltsivad. Ja nüüd - leemurite karjad jooksid mööda parki, mängisid, närisid puuvilju, tülitasid külalisi, kukerpallitasid ja lendasid meie peade kohal. Triibuliste sabade ja mustade maskidega paksud hallid pilved - justkui kari häbelikke röövleid, kes on hea käitumise eest piknikule toodud.
Vanglaülema rollis esines primaatide osakonna juhataja, kes lõpuks informeeris meid seesuguse peomeeleolu tagamaadest. Siinkohal ma palul juba ette vabandust nendelt lugejatelt, kelle valge maniski ümber puuduvad mustad täpid. Ohakem, vms.
Selgus, et emased leemurid saavad jääda tiineks üksnes ühel päeval aastas. Täpsemalt ühel ööpäeval. See, mida meie nimetame ohtlikeks päevadeks, kestab neil üks kord aastas kahekümne nelja tunni jooksul. Et siis õigem oleks vist öelda "ohtlikud tunnid". Kõik ülejäänud päevad aastas on neil absoluutselt ohutud. Kui primaatide osakonna juhataja oli selle välja öelnud, ütles keegi teda kuulanud naine: "Dzii-isas"...
Ma oleksin ka ilmselt mõttes "Dziizas" öelnud, mul helises telefon, sõbranna, erakordselt kaine maailmavaatega filoloog. Vastuseks tema küsimusele: "Kuidas läheb?" rääkisin viivitamatult ära kõik, mida ma juba teadsin leemurite intiimelu kohta. Ta mõtles veidi ja vastas:
- Kuule, kui nad saavad rasestuda ainult ühel päeval aastas, siis see tähendab, et nad tahavad ka vaid ühel päeval aastas! Kontratseptsiooni probleemi neil muidugi pole, -kuid ka seksi praktiliselt mitte. Välja arvatud Üks. Kord. Aastas.
Seejuures, see päev on kõigil üks ja sama. Kollektiivne värk.
Ma mõtlen, et meie liik selliselt kaua vastu ei peaks. Ja asi ei olegi selles, et jääksime ilma oma "kommi ja kinno viimistest" (kuigi, minu meelest oleks seegi kaotus üüratu). Te lihtsalt kujutage ette, mida me ohjeldamatu inimkond teeks maailmaga nende 24 tunni jooksul, mil neile lõpuks antakse...
Leemuritest. Selgus, et nemad, primaatidest ainukesed, saavad otsustada, mis soost lapsuke sünnib! Olukorras, kus on vaja tüdrukuid, sünnivad tüdrukud, olukorras, kus on vaja poisse, sünnivad poisid. Inimkond on ka neid küsimusi enda jaoks lahendada püüdnud, vist aegade algusest peale, kuid suhteliselt saamatult. Leemurid aga - iga kord igas väikeses karjas. Sünnitavad selle, keda tahavad. Keda ei taha, seda, vastavalt, ei sünnita. Ja maailm pole otsa saanud.
Eks neist võib aru ka saada. Midagi ei saa juhuse hooleks jätta, kui sul on eostamiseks üks ainuke päev. Mine tea, mis seal sünnib... harjumatusest.
Muide, inimesed ei suudaks neid küsimusi iial tülideta lahendada: kui nt mees tahab poissi, aga naine tüdrukut. Kes otsustaks? Kolm tüdrukut järjest oleks raudne põhjus lahutuseks: mine tõesta, et see on juhuslikult. Kõik kolm aastat järjest.
Leemuritel lahendab neid küsimusi naine. St, emane. Nii nagu leemuriproua otsustab, nii ka sünnib. Ma pole kindel, et leemurihärra üldse teab, proua siin midagi "otsustab". Üks kord aastas teda erutatakse, rahuldatakse ja jäetakse siis jälle rahule. Aastaks. Sel ajal, kui talle vajalikust soost järglane sünnib, võib härra segamatult banaane süüa ja kiikuda triibulisel sabal.
Leemuritel on matriarhaat. Ja pole ka ime, ühiskonnas, kus seksi peaaegu et polegi, on matriarhaat minu meelest loomulik. Tiineks jäädakse vastavalt hierarhiale - kõigepealt karja kõige tähtsam emane, seejärel madalama järgu rahvas. Kui süüa on vähe või ilm kehv, jäävad nõrgemad emased tittedeta. Et siis ka nälja või ülerahvastumise hirmu neil ei ole.
Need õrnad primaadid moodustavad väga stabiilse ühiskonna. Seks üks kord aastas, matriarhaat, tüdrukud mängivad tüdrukutega, poisid poistega. Suurema osa ajast on rahu ja vaikus pluss raudne hierarhia. Ja ei mingeid kontretseptsiooni muresid. Ilus.
(Leemurite naaberaedikus elavad mandrillid - suured, kõrgi näo ja erepunaste tagumikega ahvid. Neil on kõik vastupidi, ei mingit matriarhaati. Meie silme all hakkas üks nooruke ahv, ilmselt siis ennast unustades, üht beebit toitvat emast narritama. Emane lõi talle käpaga vastu nina, nooruk hakkas vingudes vastu. Kisa peale kiirustas kohale murelik patriarh ise ning saatis nooruki sedamaid kingu taha võimsa löögiga rinda. Peale mida kahmas käega kusagilt selja tagant ühe suvalise emase ja näitas kiiresti kõigile lähedal olijaile, kes siin õige isane on. Solvunud nooruk ulgus vaikselt, kuid vastu ei vaielnud, vaimustunud emased toitsid vaikides tittesid. Neil ka ilmselgelt ei ole probleeme kontatseptsiooniga - tõsi, siin lahendatakse need veidi teises võtmes. )
Me veetsime leemurite juures pea kogu oma aja. Kuulasime loengut ja imetlesime ebatavaliselt elavaid aedikuelanike, kes sõna otseses mõttes ei lasknud meil sammugi edasi astuda. Meil õnnestus isegi üht neist silitada. Pidusöök oli täies hoos, kui ühel minu last süvenenult uudistama jäänud leemuril kukkus banaan käest. Laps tõstis banaani üles ja ulatas leemurile tagasi. Leemur võttis banaani vastu ja ei liikunud eest, kui laps siis peoga tema halli kasukat katsus. Mina proovisin ka. Leemur nuusutas mind. Ta oli käe all õrnalt villane ja tolmune, nagu kauaks kappi seisma jäänud vana lapse kasukas.
Üldse, laps katsus leemureid kuidas ise tahtis. Selgus, et ka inimtited on leemurite jaoks lihtsalt tited - ja nad ei ole vastu, kui tited neid katsuvad (kui kätte saavad, muidugi). Antud juhul ei olnud kätte saamisega probleemi, leemurid istusid igal pool ja tulid ise käe ulatusse. Laps, kes on kasvult vaid veidi pikem, kui keskmine leemur, liikus vabalt nende vahel, silitas, sasis sabasid ja rääkis, st, käitus nagu oma kodus, kus "kiisut võib katsuda küll, aga ainult õrnalt". Laps, keda on dresseeritud katsuma loomi "ainult õrnalt", oskab olla piisavalt taktiline ka leemurite seltsis. Mulle tundus, et nad võtsid mu lapse omaks.
- Kahju, et tal sellist triibulist saba ei ole, - mõtlesin häälega kummardudes üle põõsa, püüdes last leemurite kirjudest kallistustest kätte saada. - Mõtle, kui mugav mul oleks teda igasugustest ebamugavatest kohtadest sabapidi välja tõmmata!
Minu kõrval seisnud loomaaia töötaja reageeris tõsiselt:
- Ei, saba pidi ei saaks välja tõmmata. Saba on selgroo jätk ja sellest ei tohi tirida. Nii et meie mõistes oleks saba kasutu.
Jäi siis vaatama halli leemurit tagaajavat sõstrasilmset  last ja lisas:
- Kuigi, ilus oleks küll...

(juuli 2014)