Mõranenud tassidest

Blogis tahaks, aga ei jõua, suvi on - aurutan kirsimahla ja ujutan last. Öösiti kuulan ritsikaid. Mh tahaks arvuteid- telefone vahetada, aga kõik on täis tekste ja fotosid, mida ei raatsi kaotada, püüan korrastada, on hullult aega nõudev. Nii et, võimalik, et postitan siia veel mõnda aega tekste sahtlist. Näis. 

:)

---------

(Arhiivist)

Öösel mõtlesin lapsepõlvest - minuga oli juba siis kõik selge: ajal, mil noored hinged muutuvad võimeliseks vaimustuma ideedest, hakkab paistma, mis neist tulevikus saab. Kellele kosmos, kellele arheoloogia, kellele sõda - ja kogu eelseisva elu igavus ja nõrkus määratakse sellega, mida nimelt peetakse peoks ja tugevuseks.

Mina põlesin siis mõeldes maailma struktuurist, kujutades ette, et see on umbes nagu Odojevski tubakatoos. St, kogu olemasolev reaalsus on mehhanism, mida saab hinnata, jälgida ja kirjeldada, st, on võimalik tuvastada selle väikseimate osakeste mõju üksteisele, ennustada edasine liikumine ja mis peamine, mõjutada neid. Sikutada nöörikest siit, et kelluke heliseks seal. St, ma unistasin, ei rohkem ega vähem - maailma valitsemisest. Või no, vähemalt, selle mõistmisest.

Sellest ajast peale omavad kõikvõimalikud süsteemid minu üle hämmastavat emotsionaalset mõju: tasub mul vaid kahtlustada, et ma olen leidnud seaduspärasuse, kui ma hakkan uskuma väljamõeldud skeemi. Sellises seisundis on mugav nt kirjutada, kuid säilitada mõistlikkust on juba raskem (ja võimatu on teha tööd).

Ma seda seepärast, et ma avatasin hiljuti uue konstruktsiooni. Ja jäin kohe uskuma. Sel korral ei olnud see maailmakorralduse kohta, oli kõigest suhetest. Ma nägin, kuidas ma tavaliselt kaotan inimesi.

Enne toimus see ootamatult. Ilma ühegi hoiatava märgita hakkab suhtlemise tihedus langema, misjärel ma avastan, et semu, sõbra, armukese või partneri asemel, hea, kui on jäänud mitte-sõber, halvemal juhul vaenlane. Ja/või, mis veel naljakam, ilmnes, et ka mina olen talle kaugeltki mitte sõber, oman merekonteineri täit pretensioone, mida on palju lihtsam merre heita, kui maha laadida. Ma ei kasuta siin sõna "reetmine", kuid ma tajun ses mingit saatuse poolt toime pandud sigadust, justkui minu šokolaadikarbis oleks keegi salaja šokolaadist südamed konnade vastu vahetanud. Ma ütlesin "kurat" ja muretsesin, või mõne teise sõna ja sülitasin tuulde.

Hiljuti juhtus mul jälle rida selliseid kaotusi ja korraga ma mõistsin, kuidas see juhtub. Ma nägin igas loos punkti, kui ma oleksin saanud situatsiooni muuta. Ühel juhul - tagantjärele, teistel juhtudel jooksvalt, protsessis. Tekkis mitte et konflikt, pigem selline ebameeldiv/ -mugav tunne, nagu märg villane kampsun vastu ihu ja ma teadsin täpselt, et on aeg teha mõned ettevaatlikud liigutused, et pinge kaoks. Puudutus, kiri, täiesti konkreetsed sõnad, mis on vaja välja öelda - ja kõik saab korda.

Ja saad sa aru - ma ei teinud kordagi.

Selgus, et teadmisest, kuidas olukorda muuta, üksi ei piisa, olulisem on mõista tegevusetuse põhjust.

Neil võtmemomentidel ma tundsin tuska ja igavust, mis koosnesid mitmest komponendist: jälle ei suudetud mind, mustakest, armastada mustakesena; tassil on mõra sees ja isegi kui ma selle kokku liimin, jääb tassi kõla alati meenutama, et ta pole veatu; ei taha säilitada suhet, mis muutus keeruliseks; joosta tema järele - noh. Vahel lisandus veel kergendus, sest "ega väga ei tahtnudki".

Kuid asi on selles, et harjumusel mitte kasutada mõranenud nõusid ja harjumusel vahetada autot iga kord, kui tuhatoos saab täis, on mõningane vahe. Ma ütleks, et isegi väga suur vahe, milles on lihtne parkida isegi juhul, kui juhite tanki.

Seepärast mõtlesin enda jaoks välja "ühe korra reeglid", koostasin nimekirja asjadest, mida võtmemomentidel peab ühe korra tegema:

inimene, kes helistas kord nädalas, ei ole kaks kuud helistanud - helista ise;

inimene, kes kirjutas iga päev, ei on kaks nädalat kirjutanud - kirjuta ise;

inimene läheb endast välja selgelt pisiasjade pärast - ära ütle, et pisiasjad, lohuta. Kui seejuure on totakaid pretensioone, õigusta end;

keset kõike ilusat juhtus halb seks - räägi sellest ("halb" ei ole mitte see, et väsinud ja ei jaksand õieti, vaid see, kui hakkab vastik ja raske. Ei ole vaja kannatada ja loota, et see on juhuslik);

inimene korraldas seletamatu, kuid solvava sigaduse - küsi, miks; 

keegi astus saba peale, palu sedamaid saba pealt ära tulla;

ei taha inimest kaotada, ütle "ma ei taha sind kaotada".

Ühest korrast on küll, kui ei aita, võib tassi rahuliku südamega prügikasti visata...

(aprill 2013)