teisipäev, 10. juuli 2018

Rosie Walsh "Ilma ainsagi sõnata"

On mitmeid erinevaid viise, kuidas käituda suhtes olles vastikult. Ära kadumine ebaselgetel asjaoludel kuulub kindlasti minu poolt enam vihatud top kolme. Aga just see juhtus raamatu peategelase Sarahiga. St, kõigepealt juhtus tal armastus. Ka kuidagi, tühjalt kohalt hetkega. Ja mitte mõni selline, vaid imeline, muinasjutuline, kirjeldamatu. St, kujutage nüüd ette, et elate pikka aega suhtes inimesega, kellest te olete ammu välja või üle kasvanud. Elate, sest harjunud, sest mugav on. Ja siis juba enam ei ela ka, aga ega väga suurt vahet ka just kui ei ole. Ja äkki juhtub armastus. Te lihtsalt jalutate ja näete meest. Lambaga näiteks, jutustamas. Mehed ja loomad, eks, kes suudakski vastu panna. Sarah igatahes mitte ja armastus juhtus... kõikehõlmav, uskumatu, mõistustviiv. Ja kõik on lihtsalt võrratu ja musi-musi-tšau-pakaa, nädala pärast näeme, kallis. Ja vahepeal, loomulikult, helistame ja kirjutame - joonistame.
Ja siis ei juhtu midagi.
Vaikus telefonis, mees kaob nagu vits vette või tina tuhka.
Ja edasi läheb huvitavaks. Sõna otseses mõttes, raamat koosneb kolmest osast ja esimene osa neist on kindlasti kõige nõrgem. Natuke liiga aeglane ja nagu hiljem taipasin, ka natukene segane - mõnes kohas ma ei saanud aru, kes kellega räägib. Samas on võimalik, et see on taotuslik. Teine osa on hoopis intrigeerivam. Järk järgult rullub lahti lugu Sarahi minevikust ja mingi hetk tekkis minul konkreetselt nii suur „MISSASJA??“ -hetk, et panin raamatu kinni ja mõtlesin, et kas pean otsast peale alustama. Mulle ju koguaeg tundus, et ma juba tean, mis edasi saab, kuid süžeepööre oli nii ootamatu ja üllatav, et oli raske uskuda, et ma oma eeldustega nii kõvasti mööda panin. Hiljem mde, juhtus seda veel mitu korda. Rubiku kuubikut olete lahendanud? Et nagu keerad ja keerad ja mingi hetk hakkad ette nägema, saad aru, et nüüd see sinna ja siis see siia ja saabki valmis ja teed ära eelviimase pööramiseni ja avastad siis, et oot - aga mida see kollane siin siniste seas, seda ju ei saa kuidagi. Selgub, et selliselt lahendust ei saabu, peate poole pealt uuesti teisi teid pidi alustama. See raamat on täpselt selline.
Loo edenedes tempo tõusis ja minu uudishimu sellega koos. Ja mida edasi, seda rohkem, nii tempot kui üllatusi. Raamatu kolmas osa on absoluutselt pöörane ja seda sõna kõige paremas mõttes. Käsi südamel, mul ei meenu ühtegi teist korda, mil olen raamatu viimased leheküljed enne lõppu ära lugenud aga sel korral küll (EI MAKSA!!). Lõpetasin öösel kell neli, istusin voodis ja mõtlesin, et oli see vast elamus!
Väga nutikalt üles ehitatud lugu. Suure tunde ja tarkusega kirja pandud. Palju tõeliselt olulisi, hinge kriipivaid teemasid. Psühholoogia seisukohalt väga tõepärased ja huvitavad karakterid, sh kõrvaltegelased (Eddiesse ma konkreetselt armusin - umbes selline ongi minu unistuste mees!). Ma tean, kuidas ma praegu kõlan. Ja mul on meeles, et päev enne lugemist kurtsin tuttavale, et ma kohe ei tea - nii roosa, NII roosa (ja roosa ei ole minu värv). Aga mulle meeldis. Mulle tõesti meeldis väga.


See raamat on kaugelt enam, kui lihtsalt naistekas, kvaliteetne meelelahutus, soovitan. Aitäh kirjastus HELIOS üllatuse eest! Lubasite, et puhas lugemise rõõm ja täpselt seda oligi, nautisin väga!

2 kommentaari:

  1. Just lehitsesin seda raamatut mõni päev tagasi raamatupoes, kallis oli. Aga täna lähen Haapsallu ja ostan ära. Juba mõnulen. Kesksuvi ja hea raamat.

    VastaKustuta
  2. Nüüdseks ehk läbigi? Kuidas meeldis?

    VastaKustuta