Amelie Nothomb "Helge nostalgia" ja "Sinihabe"

Amelie Nothomb on üks põnev kirjanik.  ka peale "Sinihabeme" lugemist istusin samuti nagu nüüd, peale "Helget nostalgiat", toetasin pead kätele ja otsisin sõnu. Lugesin palavikuliselt, joovastudes, hooga, kuid mis sellest jäi?
No nt Sinihabeme puhul - no jah, kirjutas ümber tuntud muinasjutu. Jah, oli huvitav, kuid mis siis sellest? Mõistatus. Seedimiseks oli vaja aega. Muljed sadestusid peene kihina hiljem. Peas tekkinud pildid selginesid, märgatud värvid kogunesid spektisse. Erakordselt suur nõudlikkus mõistusele. Karakter, mis paigutub vabalt värvikamate hullude esikümnesse. Kogu raamat on üks suur lõppematu dialoog, tulevaste lahingute kontuurid, kaevikute kaevamine ja lahingud ise vahelduva eduga. Kõik on ehitatud paljalt dialoogile, see hoiab pinget. Mõttest ei hakka siin seletama - pikk jutt mitme veini tarvis. Lihtsalt - suurepärane sõnade ja tähenduste mäng. Meenus Fowlesi "Mantissa", kus jutustuse käigus muutusid võrrandi kõik osised ning kirjanik lõbutses sajaga mängides lugeja terve mõistusega...

"Helge nostalgiaga" on esialgu sama segadus. See pole raamat õnnest. Siit ei leia ka tehtu üle ja/ või hilinenud kahetsust. Metsikut igatsust ka mitte - Nothomb naases Jaapanisse mitte sentimentaalsetel kaalutlustel vaid põhjusel, et kirjastaja otsustas teha filmi tema lapsepõlvest.

 Maailma lõpp on see, kui mitte midagi ei tunne ära.

Nothomb ei kahetse midagi, seal hulgas sedavõrd rasket reisi. Minevik jäi selja taha  ja nii ongi. Ta ütleb otse kogu maailmale, et ei muudaks midagi. Jaapani külastus puudutas tema südant, kuid ta ei kavatse sellega koormata hinge - Prantsusmaale naasmine rõõmustab teda samavõrd, kui lühikesed kohtumised ammuste tuttavatega. Tema romaan Rinriga oli kaunis - sellisena see tema mälestusse ka jääb, kuid ta mõistab praegu nagu ka siis - vaatamata välisele illusioonile, sisemist harmooniat nende vahel ei ole...

Kõige rohkem jäi kummitama see:

Mulle meenub midagi. Kui Rinri minuga Shirogane parki kohtuma tuli, segunes mu siirasse rõõmu, et teda näen, salajane äng: "Nüüd peab olema õnnelik." Naeratan sellele ammuse ärevuse peale ja pomisen endamisi: "Nüüd ei pea õnnelik olema."

Juhtub, et saatus annab sulle absoluutselt kõik elemendis, mis on hädavajalikud õnnelik olemiseks. Lemmik riik, ideaalne kaaslane. Perspektiivid, tulevik. Sa hoiad kõiki neid pusle tükikesi peos ja mõistad, et pead olema õnnelik. Sinult oodatakse, et sa oled õnnelik. AGa sina... lihtsalt ei ole. Kõik on hästi, kuid seda ei ole. Paljud lähevad ideaalse situatsiooniga kaasa ja seovad oma elu ideaalsete inimestega, võtavad sisse ideaalse poosi ega mõista siis, miks vaatamata kõigele - pole midagi õnnelähedastki! Edasi tulevad enesesüüdistused, et ülesöönud-tarbinud ja ära hellitatud, ja seepärast midagi ei tunne, sest iga teine nende kohal hüppaks vaimustusest lakke. Amelie läks tema jaoks ainuõiget teed - põgenedes ideaalselt pildilt. Ta ei saanud midagi öelda Rinrile siis, ei ütle ka nüüd. See on minevik, millest ei ole vaja teha järeldusi. See tardus nagu õis merevaigus, seda võib aeg ajalt imetleda, kuid puudub soov sulatada vaik ja päästa lill. See oli imeline. See oli helge nostalgia...

Veider, et mõlemad Nothombi raamatud, millest üks on puhtalt autobiograafiline, teine aga segu kirjaniku elu faktilistest andmetest ja fantaasiast, jätavad mulje peegellabürindist - Amelie vaatab oma tegelasi, ühtaegu vaadates ennast, sina vaatad raamatukangelasi, näed Amelied, kes peegeldub neis kelmika naeratusega näos, sama aegselt kui kirjanikise, võimalik, et itsitades, peidab end  peeglitega ääristatud koridori sopis.
Raamatud nagu jonnakad peeglid - murravad kõik tükkideks, moonutavad tundmatuseni, kuid siiski - näitavad midagi, mille üle tasub mõelda. Ja see "miski", see on igal ühel sügavalt oma.

Ja isegi kui ma ise ei tea, miks mind peaks lohutama, tema, šampanja, alati teab...

Ühesõnaga, mulle väga meeldis, isegi, kui ma ei saa täpselt aru, miks...  kindlasti loen juurde.