Niisama, õhtu

Sudden Snow 2, Kazuyuki Ohtsu (1935)

Soe ja lumine talv. Veedame suure osa vabast ajal õues, lähemal või kaugemal, aga igatahes mäel, tuubitame ja lumelauatame. Sula ajal ehitasime aeda lumekindluse ja mitu lumememme.Ja rohkem just kui polegi. Hea on. Tiksume. Pikki mõtteid mõelda ei taha.

*
Laps küpsetas täna pannkooke. Kaks korda kõrvetas käe vastu panni äärt, mitte kõvasti, aga haiget sai ikka. Sõimas panni ja vaatamata sellele, et pakkusin, et ma teen ise edasi, jätkas küpsetamist, kuni taigen otsa sai. No, küsimus, kellesse, oleks retoorika, aga - no on ikka iseloom. Kui - siis üle laipade ja läbi seinte.

Eelmisel nädalal taples koolis (7. aastane, esimene klass). Või noh, kas just taples. Mängis klassivennaga kooli juures lumes. Pool meetrit pikemad lapsed tulid klassivenna käest nänni norima - nänni polnud, naersid, mõnitasid. Minu linnupojake vaatas mõnda aega pealt ja läks siis vahele: "Minu sõbraga nii ei räägita!" Seejärel lükkas üht suurt poissi rindu. Koljat kukkus ning lubas siis minu omale "Molli anda!.

Mina hiljem: "Laps, mis see tähendab "Molli anda!"?"
Laps: "See on nii, et suu veriseks ja hambad suust ja see on väga õudne, kui sul on juba jäävhambad!"

Minu oma ehmatas ja jooksis tagasi kooli otse koolidirektori kabineti (tubli!).
Direktor vaatas videosid, koljatid vabandasid ja andsid minu omale saiakese(?).
Ja mis siis ikka, onju. Ainult et... video pealt on selgelt näha, et ainuke, kes ründas teist last füüsiliselt, olgu, et sõbra kaitseks ja olgu, et endast 5. klassi pikemat ja poissi, oli minu tupsununnu. Noh.