Kümme aastat tagasi

Internet on täis postitusi kümne aasta tagusest ajast. Fotosid ja tekste jms. Ma foto osas ei ole veel otsustanud, aga teksti, teksti palun väga. Avasin sahti aastaga 2009 ja lugesin tükk aega. Noh. Natuke lõbus ja natuke kurb. Ja kohutavalt tark, kohutavalt :D

kõlarist kostab Nessun Dorma juba ei tea mitmes korda… ma laulsin kaasa, mulle meeldib see lugu ja ma vist laulaks veel aga ma läksin vist oma kiiktooli uinunud külalisele pleedi otsima ja komistasin arvuti otsa… tegelikult on mul kodu köetud ja ma pean tunnistama, et olles end  püsti ajanud kabineti vaibat tuvastasin, et kaine ma kindlasti enam ei ole …

ma ei tea, miks ta tuli, me ei ole kunagi sõbrannad olnud… mõned ühised tuttavad ja peod … korraga ta seisis täna mu koduukse taga alkohlist läbi ligunenud silmadega… teate, nagu kokteilikirsid, ma tunnen, et mul on hetkel sarnased… ma lasin ta sisse ja  me jõime nii kaua… ta rääkis mulle paljust ja ma kuulasin, kuni jõudsin… tema, kes ta armastas ja ei abiellunud, otsis ja ei leidnud ja leidis siis ja see osutus valeks… ja… ma ei märganud, millal ta uinus, ma loodan, et enne, kui ma laulma hakkasin…

vaatan teda ja mõtlen oma tuttavatele, sõpradele ja sõbrannadele, mõtlesin meie joomisi ja hooramisi, lõputuid ja episoodilisi,  pealetükkivaid, nagu bussijaama kerjused… joomised ja hooramised, eraldi ja miksitult, üksindusest, väljakannatamatust väsimusest, lõpututest otsingutest… külmast ja inimnäljast, võimetusest ära tunda “oma” selle kõigis ilminguis, oh…

siin võrgus on täpselt sama: üksindust, sünnipärast ja hiljem omandatut, väljapääsmatut ja ikka veel millelegi lootvat… kõikjal on inimeste fotosid:  noored ja enam mitte nii väga, ilusad nagu päev, nagu öö, nagu tuli, nagu vesi…  nad kutsuvad, nad nutavad, naeravad enda ja oma üksinduse üle… vajutavad “värskenda”, joovad monitoriga kokku lüües ja lähevad siis jahedatesse vooditesse ning mässivad end maalitud linadesse… ei oota nad ei  printse ega direktoreid, ei atleete ega seks-masinaid, ei sponsoreid ega alandelone… tegelikult, tegelikult – nad tahavad kõigest elusat sooja inimest, kätt pea alla, naeratada hommikuti, õhtut oodata… kuidas see Beckettil oligi: kõik, mida ma tahtsin- viiskümmend aastat armastust kaks korda päevas, ons seda siis palju?!.. naistel ei ole seda ja meestel, nii imelik, kui see ka pole, ei ole ka, seda, mida nemad seal tahavadki ja nii ühed kui teised otsivad üksteist pidevalt ja kuid see kõik on keeruline ja kaua ja peaaegu, et igavik ja võimatu ja jõudu ei ole ja… ja vaadates ja teades! seda kõike, seda tunnet, kui luuüdi ähvardab üksindusest jäätuda, ma tahaks teada, miks see niimoodi on… nii keeruline…

üks hommik ma vaatasin telekast saadet loomade elust ja seal näidati üht kiimas ahvi, keda ükski emane ei tahtnud…  vat ahvide puhul ma saan kõigest aru kohe palju paremini…

tegelt mulle ahvid ei meeldi, loomaaias kõnnin neist ka alati mööda, sügavad perset ja on muidu matsid…

ma lähen parem magama… enne, kui kainekssaamine mind kätte saab…

Veebruar 2009

----------

ükskord ma unistasin, et lagi kukuks mulle peale… lagi, mis minu unistuse kohaselt oleks pidanud mulle peale kukkuma, oli imekõrge ornamentidega nurkades ja lühtritega keskel… lae kohal pesitses katus, kah kindlasti raske – mõttes, kui lagi tõesti oleks mulle peale kukkunud ja seejärel (imestusest, arvatavasti) ka katus, siis ei tuleks mul iial enam ühtegi probleemi lahendada… st, ma pikutasin voodis ja unustasin, et küll oleks hea, kui lagi kukuks mulle peale…
ei, mul ei olnud sugugi paha…
vastupidi, mul oli kirjeldamatult hea…
mul oli KÕIK…
/—/

mulle tundus, et konkreetne moment oli täieliku, maksimaalse ja kõikehõlmava õnne hetk… mul oli kõik, mida ma tahta oskasin...  mul oli (vähemal mulle tundus nii) armastus, eneseteostamise plaanid ja helge tulevik… midagi peale selle mul vaja ei olnud… midagi peale selle, mul siis ei olnudki (kui mitte arvestada tol hetkel hindamatu väärtusena näinud täiesti kohutavat iseloomu, mis tundub, et muutugi )… kui lagi mulle praegu peale kukuks, mõtlesin mina iseendale lakke naeratades, oleks see kõikehõlmav lõpp kõigele, mis minuga elus juhtunud on… mul on praegu nii hea, et enam parem olla ei saa – ja mitte selle pärast, et midagi head minuga enam ei juhtu, vaid lihtsalt seetõttu, et emotsionaalne skaala omab piire… kui ma tunnen praegu, et mu on piiritult hea ja midagi veel paremat ma lihtsalt ei ole võimeline tundma, st – mul on piir käes, siis … siis ma JUBA olen seal, milleks minna edasi, kuhu?… seda enam, et mitte ükski “edasi” (seda enam – armastus, looming ja tulevik) ei ole võimalik ootamatuste ja pettumusteta… seda enam, et kõike seda, mida ootad, ei ole sugugi vaja reaalsuses kogeda – piisab sellele piisavalt lähedal olemisest, nii lähedal, et sinu ja selle vahele ei mahuks kahtlus, et äkki lipsab käest… seda enam, et teadmine, et see kohe juhtub, on tihti magusam, kui juhtumus ise… ma ei mäleta, kas see kirja on saanud, aga ükskord me arutasime seda asja sõbraga istudes jõe kaldal päikesetõusu oodates – see viimane hetk enne seda, kui kera end horisondi tagant nähtavale veab – see on alati kõige ilus_magus_ärevam… seda enam, et… seda enam, et…

Märts 2009

Ja juuksed olid ka palju punasemad, jah.