Lendavatest kaladest

Flying-fish, Exocoetus Volitans, British Fishes by Artokoloro, 2017.

Mõnikord näib elu stop-kaadritena, mõnikord jälle vastupidi – rutaka lühifilmina.
Poisiklutt, punapäine nagu iiri setter, tormab läbi lumelörtsi otse tuviparve keskele.
Stop!
All on lomp, üleval taevas, lombi ja taeva vahele jäävad tuvid, hõljuvad õhus nagu veest välja hüpanud lendavad kalad. Õhk on paks nende sinistest tiibadest. Nendel olevustel, lompidest välja hüppama ja tagasi halli põhjatusse sukelduma looduil, pole grammigi ühist mõni hetk tagasi jalge ees vaarunud rasvaste lindudega.

Meeldib, kui linn võtab reaalsuse seljast nagu kommipaberi kommilt ja silub sirgeks tagasi. Iga kord tekivad uued mustrid.

Värviline jaapanlastest turismigrupp lörtsises linnas. Põimuvad kiriku juures kokku ja muunduvad selfipulkadest meresiiliks.
Seal samas lähedal, vana puidust trepi alt poeb välja väike tolmune kiisu, kribu ja unine nagu hommikune koolijüts. – Jookse, Kiisu, jookse, - mõtlen mina. - Muidu ründab meresiil! Ja pildistab sind sinu veel väljaarenemata kass-isiksuse kaotamiseni, muutumiseni unikaalsest kirbukotist linnamaastiku armsaks detailiks.
Oh, hilja, üks jaapanlane märkab kassi, eraldub siilist ja kükitab looma ette tulistamisvalmis iPhonega käes.
Kassike tardub - kõikjal on kurja kuulutavad lombid.
Ja siis.
Ja siis. Turist pistab telefoni taskusse, võtab kassipoja sülle ja viib hoovi sügavusse, kus on lombivaba hunnik maha saetud pärna oksi, kus on kuiv ja peidupaigad.
Ja mitte kordagi, mitte ühtegi klõpsu! Ei pildista.
Ka siis, kui kassike ronib mööda oksi ajades saba naljakalt püsti, ei pildista.
Ja isegi pärast – ei pildista.
Ei seda kohta, kus oli kass.
Ega ka seda, kus kassi ei olnud.
Üldse – kujutate ette? Mitte midagi ei pildista!
Ei puutugi telefoni, sõrmeotsagagi ei puutu.

Kui see pole ime, siis ma ei teagi, mis on.