neljapäev, 10. jaanuar 2019

Narine Abgarjan "Taevast kukkus kolm õuna"

Õhtul koristasin tuba ja sattusin detsembris loetud Narine Abgaryani „Taevast kukkus kolm õuna“ raamatu otsa, sirvisin ja seejärel guugeldasin mitu tundi.
St… Narine Abgaryan on kirjanik, kes on alustanud blogijana. Mina loen teda ammu, täna peamiselt Facebookis, kuid tema raamatuid ma varem lugenud ei ole. Samas on see alati hästi huvitav – kas igapäevaselt Facebooki või blogi kaudu oma elu ja tegemisi jagav kirjutaja räägib raamatus sama häälega? Kas ma tunnen ta ära? Jms.. On olnud nii ja teisiti. Internet ütleb, et Narine raamatud on väga eriilmelised, mind nt „Manjunja“ millegipärast üldse ei kutsu. Aga raamatus „Taevast kukkus kolm õuna“ tundsin kirjutaja ära küll, vist tema alati sooja ja ümbritseva suhtes heatahtliku pilgu järgi, millisega ta, tundub, et maailma jälgib.
Mul on raske ette kujutada inimest, kellele see raamat ei meeldi. Raamat, mis algab surma ootamisega ja lõppeb uue elu sünniga, on väga hästi, suure armastusega kirja pandud. Selles on kõike, mis ühes korralikus peresaagas olema peab: elu ja surm, küllus ja nälg, sõda ja rahu, armastus, solvumine, eneseohverdus, mälestused, minevik ja tulevik, lapsed ja vanurid, traditsioonid ja tavad. Ja isegi üks valge paabulind.
Nõustun arvustajatega, kes ütlevad, et armeenia sugemetega maagiline realism.
Vaatamata loos sisalduvatele suurele hulgale kurbi sündmuseid, lugesin suure mõnuga. Järelmaitse on helge. Loo kangelased taluvad vapralt neid tabanud saatuselööke, säilitavad väärikuse ja headuse, jäävad truuks oma veendumustele, traditsioonidele ja harjumuspärasele elukorraldusele. Nende mõõdukalt kulgevas töises elus on mingi eriline… venelastel on olemas sõna „мудрость“, mis pole päris sama, mis „elutarkus“, aga no midagi sinna kanti.
Mulle tõesti meeldis see raamat väga. Ainult et see… polüetüleen. Seda kasutasid loos nii raamatu tegelased kui ka nende vanaemad - vanaisad. See jäi kuidagi kripeldama ja tekitas segadus. Et mis aastatel raamatu sündmused siis toimusid?
Esimesel korral lugedes, arvestades loo tegevuspaika ja seda, et sõda kestis 8 aastat, otsustasin, et jutt käib Mägi-Karabahhi konfliktist (1987 - 1994). On öeldud, et peategelane Anatolia oli sõja alguses 42 aastane. Järelikult ta sündis 1945.
  Edasi. Anatolia oli 12 aastane, kui juhtus suur näljahäda. Selleks, et Anatolia pääseks kindlast näljasurmast, viis tema isa ta linna sugulaste juurde, kus tüdruk koolis ei käinud, sest polnud raha kooli eest maksmiseks. Ah? Oot, aga kas sügaval NSVL ajal polnudki koolid tasuta? No olid ikka ja veel kohustuslikud ka. Ja näljahäda, nii suur, et surdi perekondade ja lausa külade kaupa oli Armeenias 1905- 1907 ja 1920. Nõukogude Liidu ajal ilmselt vaikiti maha nii mõndagi, aga kui viiekümnendatel selline näljahäda olnuks, teaks Internet sellest täna kindlasti.
Raamatu lõpus on lugu tänapäeval elava jutustaja vanavanaema Anatoliast ja sünniaasta1897. Usun, et tegu on sama Anatoliast. Siis oleks nimetatud sõda hoopis IIMS. Aga isegi 1939-st aastast arvutatult kestis see sõda 6 ja mitte 8 aastat.
Üritasin arvata loo toimumise aega ka Vassili perekonna kohta toodud info põhjal, aga siis läks kõik veel rohkem sassi. Ja siis veel see polüetüleen, mida raamatus nii mitmes kohas mainitakse. Polnud seda tarbekaubana IIMS algul üheski NSVL riigis. Internet ütleb, et ma tean enam vähem õigesti - laiemalt tekkis see majapidamistesse alles seitsmekümnendatel. Nii laialt aga, et Armeenia mägikülakese kitsed seda süüa said (loos: suure näljahäda viimase kitse maost leiti tükk polüetüleeni), ilmselt veel hiljem.
Ja loos on veel palju matemaatilisi ja loogilisi müstilisusi (siiralt loodan, et sõna on olemas.)
Järeldus: vaatamata sellele, et kõik ajaloolised sündmused on reaalselt toimunud ning raamatus on konkreetselt ajastule viitavaid markereid, nt "bolševikud" ja juba jutuks olnud näljahäda, on see ikkagi lihtsalt lugu ühe küla elanikest, kes elasid üle ühe näljaaja ja siis ühe sõjaaja ja polegi selge, millises järjekorras ja mis seal tegelt vahet on. Ja veel, et polüetüleen on Narine Abgaryani meelest alati olemas olnud.
Aga tegelikult natuke on.
Aga raamat on sellegi poolest soe ja armas.

2 kommentaari:

  1. Aastatel 1940-56 oli NSVL-s õppemaks 8.-10. klassi õpilastele, samuti tehnikumide ja kõrgkoolide õppuritele. Õppemaks keskkoolis oli 150-200 rubla aastas, mis oli 5-10% ühe inimese keskmisest aastapalgast. Regiooniti vist rakendati seda siiski erinevalt.

    Kohe peale sõda oli küll 1946-47 mitmetes piirkondades näljahäda, aga et viiekümnendatel? Toiduainete kriis oli küll permanentne. Mitte alati kogu impeeriumis, vaid ühes või teises liiduvabariigis.

    VastaKustuta
  2. Siis on raamatus ikka nii, et lihtsalt üks sõda ja lihtsalt üks nälg, suvalises järjekorras. Millest ikkagi on natuke kahju. Mu meelest oleks konkreetsel juhul olnud võimalik need asjad ajaloo seisukohalt klappima panna suht väikese vaevaga ja lugu poleks sellest midagi kaotanud.

    VastaKustuta