Lugemiseaasta 2018

Et siis 2019.
Akna taga on lumesadu, õrn ja kohev, teraselt kuulatades võib peaaegu, et nurrumist kuulda. Traatidel istuval varesel on nägu, nagu ta oleks päris üksinda maailma jäänud. Ja tänavalaterna valgus on mandariinide ja apelsiinide karva, selline, nagu ta on ainult aastavahetuse paiku. Ja lumehelbed, keerlevad nii, et võin kihla vedada, laternal on juba silmis pime ja hinges magus igatsus, nii et ajab öökima ja kardan, etta varsti koperdab, üle kraavi põllule... Veider, ma ei teagi, kus linnud magavad, tavaliselt nad öösiti ju traatidel ei kügele.

2018. aastal lugesin 99 raamatut, 22 679 lehekülge. Kõige lühem raamat oli Sarah Kane „4.48 Psychosis“ – 48 lehekülge. Kõige paksem raamat - 999 lehekülje pikkune Edward Rutherfurdi „London“. Keskmiselt olid raamatud 229 lk pikad. Teiste Goodreadsi lugejate seas minu poolt loetud raamatutest populaarseim oli Markus Zuzaki „Raamatuvaras“ ja Mati Unti „Graali!“ ei lugenud peale minu mitte keegi. Keskmine hinne, mille raamatutele panin, on 4.2, mis on, mulle tundub, suhteliselt kõrge. Muljeid jagasin vähe. Eesti kirjandust lugesin vist rohkem, kui tavaliselt. Nimekirjale peale vaadates tundub, et on selline üsna kergekene kraam puha. Eelmisel aastal imestasin samuti. Et siis, selline ma olengi – lihtne.

 Kui nüüd mingi kümme enam meeldinumat välja tuua, siis ilma järjekorda panemata oleks umbes järgmised:
Eeva Park „Minu kuninglikud kaelkirjakud“
Mo Yan „Punane sorgo“
Ane Riel „Vaik“
Fredrik Bachman „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“
Sarah Kene „4.48 Psychosis“
Adam Haselett „Kui mind enam ei ole“
Daniel Galera „Verest nõretav habe“
Aare Pilv „Kui vihm saab läbi“
Mattew Walker „Miks me magame“
Cormac McCarthy "Tee"

Ja siis veel Mudlum ja Rohelend, LeGuin, Paasilinna ja Ourednik jne, pikalt.
Goodreads tegi minu loetud raamatutest ilusa värvilise ülevaate, mis asub SIIN.
Ise tegin vähem ilusama, kuid siiski, seda näeb SIIN.

Käesoleval aastal uue hooga, jätkuvalt tahaks lugeda aeglasemalt, muljetada aga rohkem. Lubadusi ei anna, läheb nii nagu läheb. Facebooki lugemisväljakutse grupi lugemise väljakutsest võtan osa, aga jätkuvalt nii, enda suhtes leplikult.

Hetkel loen juba pikemat aega Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aeda“ ja Triinu Merese „Kuningate tagasitulekut“. Esimesega on mingi veider love-hate suhe, mulle meeldib, kuidas ta kirjutab ja millest – mu meelest kõige tähtsamatest asjadest üldse. Aga temas või tema tekstides on mingit erilist sorti lootusetust, mis lõpuks hinge poeb ja… ja siis loengi Triinu inimesi krõmpsutavaid kuningaid ja saab kuidagi parem. Kui kuningad mulle meeldivad, siis Õnnepalu osas muudkui mõtlen ja mõtlen. Haha, et kas siis ikkagi love või hate ja no ei tea, ei tea, raamatu raamatukokku tagastamise tähtaeg on juba seitse korda üle läinud. Ma tean juba ette, et lõpuks ma ostan selle endale kojugi – sest… ongi vist pikalt, jupi kaupa lugemise raamat.
Lugemiseni