Kino

Kui ma eile Instagramis ütlesin, et natuke veel ja lähen tapeeti valima (Valge või valge? Või ikkagi valge?), siis ma ei teadnud, mida ma räägin. Sest "natuke" on küll kõike muud kui kohane, arvestades, et avastasin, et kõigepealt tuleb seintelt maha kraapida viis üksteise peale pahtli ja ajalehtedega vaheldumisi kleebitud pestava!! tapeedi kihti. Ühesõnaga, igav mul nüüd mõnda aega ei ole.

Samas, eilse voodoo kolmapäevaga seoses meenud äkki, et mh olen varasemalt mõned filmistsenaariumid kirjutanud. Nii et, et see blogi päris ära ei sureks, kopin need siia, palun (parandusi ei tee, nii kiire on :)).

Sõber on viimasel mõnel aastal mõned korrad Indias käinud... eile tuli reis jutuks ja sõber seletas,  Mumbais on olemas spetsiaalne teenus - spetsiaalsed kullerid transpordivad koduseid lõunasööke... st, naine teeb kodus söögi ja tõstab selle spetsiaalsesse konteinerisse, seejärel tuleb spetsiaalne kuller ja paari-kolme tunniga (?) on mehe töökohas laual soe kodune lõuna...

kohale toomine teostatakse konteineri kaante peal oleva koodi järgi - ei mingeid nimesid või telefoninumbreid...

ma ütlesin sõbrale, et sellest saaks filmi:
"Mees on naisest tüdinud - naine on nii ettearvatav, päevast päeva üks ja sama, karri koguseni kanas... kuni ühel päeval avab mees konteineri ja avastav sealt... mmm, justkui teine inimene oleks toidu valmistanud, peenetundelisem, elurõõmsam ja noorem... ja nii mitu päeva järjest... kuni selgub, et kuller on kahe perekonna koodid segi ajanud... mees otsustab üles otsida lõunaid teinud naise, et ainult korraks ainult vaadata ja... ja leiab SELLISE... "

ja siis ei saanud pidama:
stsenaarium Bollywoodi jaoks: mees saab "tundmatu" naise aadressi ja... mis see siis tähedab?! - see on tema kodune aadress... pika ja piinava mõttetöö tulemusena taipab mees, et tema naine valmistab kahte lõunat ja saadab teise kellelegi teisele... armukesele? mees santazeerib kullerit ja viimane annab talle aadressi ülikoolilinnakusse... ukse teeb lahti umbes 18. aastane uhke torsoga noormees, kandes sellel vaid duššist nahale jäänud veepiisku... noor armuke! õnnetu abielumees laseb noormehe maha... korraga tormab sisse naine - kuller oli talle kõik ära rääkinud... sõnadega "Pojake!" kukub naine surnukeha kallistama...
jah, see on tema poeg, abielueelse vägistamise vili... siis jättis naine ta lastekodusse, kuid nüüd, 18 aastat hiljem, otsis üles ja vamistas talle emaarmastust täis lõunasööke...
mehel läks silme ees mustaks, talle meenus intsident nooruspõlvest: ta oli purjus ja vägistas pimedas pargis juhuslikult teele jäänud tundmatu neiu... see süütegu oli 19 aastat tema südant koormanud ja nüüd tappis ta oma poja!
kõik lasevad end maha...

Hollywood jaoks: sihtides noormeest relvaga südamesse karjub mees:
- Sa keppisid teda? Talle meeldis? Ta lõpetas? Räägi! Kas ta palus sind ka: "Tee mulle haiget! Veel, tee mulle haiget! Näita, millega sa teda panid?
mees rebib noormehe niuetelt käteräti ja näeb kõike... neid haarab ootamatu kirg ja nad armatsevad samas - karedal matil esikus... siis saabub naine, näeb ja laseb kõik maha...

Ladina Ameerika variant: niisiis, noormees avab ukse... mees kavatseb teda tulistada, kuid kuuleb toast kostvat häält: "Hulio, kes seal on?" kaunis neiu astub esikusse... mehe peas küpseb salakaval plaan, ta ütleb, et eksis uksega, vabandab ja lahkub... ta otsustas võrgutada tüdruku, et naise armuke tunneks sama, mis tema... ta ajab oma naise midagi selgitamata kodust ära, võrgutab tütarlapse, teeb talle lapse ja jätab maha... ja siis tuleb tema juurde Hulio: "Sa häbistasid minu õe!" ja siis tuleb naine tagasi, teeb suu lahti ja ütleb hirmsa tõe... jah, see on Hulio kaksik-õde, hirmsa öö patuvili, nagu ka Hulio, on ta mehe ja naise laps... mis aga saab veel sündimata kuid juba neetud lapsest, isa ja tütre patu viljast?
vaadake seriaali "Neetud lapsed" 189. osa kolmapäeviti pool viis...

detektiiv: raske vaevaga saab mees kullerilt maitsvaid lõunaid valmistanud naise aadressi... ta läheb naise poole ja avastab, et naine on surnud... tema järel tunngib majja politsei - hirmunud kuller teatas ebatavaliselt kliendist... mees arreteeritakse katlustatuna mõrvas... tema naine tõotab iga hinnaga tõe teada saada... peale keerukat, kohati eluohtlikku uurimist selgub, et naise tappis tema enda mees, suur gurmaan ja psühhopaat, peale seda, kui oli terve nädal halvalt maitsenud lõunasööke saanud...

prantsuse variant, on mulle kõige sümpaatsem:
mees leiab ta - naise, kes valmistas maitsvaid lõunaid... mees laseb uksekella, uks avatakse ja ta näeb naist, kelle ta 10 aastat tagasi maha jättis... naine on neljakümnene, kuid vanuse reedavad vaid väsinud silmad ja paar imepeent suunurgakortsu... (siin peab olema muusika - pam-pa-pa-pa-pam, pam-pa-paba-paba-pam)... mees ütles:
-Ma...
naine ütleb:
-Sa...
(kordus 3x)
mees ärkab hommikul kell viis, suudleb naise suunurgakortsu ja lahkub... jõuab koju, kus tema naine on terve öö teda oodanud... lühikese, taktitunnet ja leina täis dialoogis selgeb, et mees tahab ära minna... naine nutab, kuid kinni ei hoia... mees pakib kohvri ning lahkub... naine vaatab aknast välja, näeb üues lahkuvat mees ja võtab telefoni...
- Ta läks ära.
- Kõik läks hästi?
- Jah, me Antuaga ei pea end enam peitma. Aitäh sulle.
- Ja sulle.
- Aga mis sinust nüüd saab? Sa ei oska ju üldse süüa teha!
- Ära muretse, mul läheb kõik hästi. Kuni nurga taga asuv restoran kokka lahti ei lase.
(märkus: Antua - kuller, loomulikult)

seda siis juhul, kui tegu on komöödiaga... tragöödia lõppeks nii:

kuni meest pole, otsustas naine (nooruspõlve armuke) tuua nurga taga asuvast restoranist järjekordse lõunasöögi... mees samal ajal mõtleb: "Imelik, varem ta ei osanud absoluutselt süüa teha", (tema ja vaataja silme eest jookseb läbi pildiseeria kõrbenud kotlettidest ja ülesoolatud supist)... mees vajub üha rohkem mõttesse, kuni korraga põrkab kokku restoranist suurte "koduseid saiakesi" täis pakkidega väljuva naisega, saiakesed kukuvad kõnniteele...
lõpustseen:
sassis juustega naine suudleb Antua higist õlga ja ütleb:
- Ma loodan, et ta ei saa kunagi tõde teada... see on võimalik... ma sain selle idee siis, kui nägin poes tema ema lemmik-sidrunikooki... tema isa ei kahtlustanud terve elu midagi... sai teada alles siis, kui pidi peale naise surma ise toidupoodi külastama... siis, kuu aega peale naise surma, nägi poes sidrunikooki, sai südamerabanduse ja suri, rahu tema põrmule...

2013