Raamat koosneb mitmest, üheaegselt nii filosoofilises kui emotsionaalsest loost. Kõige keskmes on Iris Chase, pikka ja värvika elu elanud vanaproua. Iris räägib oma elust ning nagu lapsepõlveski, esitab küsimusi: Jumalast, elu mõttest, saatusest. Tulemusena sünnib veidi aeglane jutustus, mille käigus tekib tunne just kui oleks terve elu Iirisega käsikäes käinud. Süžeeliinide, aga ka metafüüsika ja müstika meisterlikul põimumisel tekib mitut põlvkonda haarav perekonnasaaga. Kahest õest, nende armastusesest, lootustest ja toodud ohvritest rääkiv lugu algab ammu enne õdede sündi ja kulges justkui kolmes peeglis korraga - vanema õe Irise viimastel eluaastatel kirja pandud mälestused, kohaliku pressi märkmed ja noorema õe Laura surma järel välja antud raamat "Pime palgamõrvar".
Vanaisa nööbivabrik, vanaema maja, hauakivil olevad inglikesed, kolme 1914. aastal sõtta läinud nooruki kolletunud foto, emale antud lubadus, isa viimased päevad, kurjakuulutav sild ja mitte vähem kurja kuulutav katus, sõda Hispaanias, II Maailmasõda, rida odavaid kortereid, kujutlusvõime verised pildid. Kõike seda maailmas, kus puudub selge eraldusjoon õnne ja õnnetuse vahel. Kus teatud tingimustel võib igaühest saada kiskja. Kus pole võimalik mõista, mis siis on parem - tugevad tunded või nende puudumine? Kus vastused ja küsimused on omavahel segi nagu pudru ja kapsas.
Hämmastavalt mitmemõõteline, matrjoška tüüpi jutustust oli alguses raske lugeda, kuid nii umbes veerandi pealt, kui sai selgeks, kes on kes, läks hoopis ladusamalt. Atwood jutustab rahulikult, liigselt värve segamata. Loo, mis on kompromissitu ja kibe. Nappide, täpselt lõigatud sõnadega. Peamiselt vist sellest, et ka rikkad nutavad. Ja ka vaesed nutavad. Julged nutavad ja pimedad ja osavad. Nutavad vaesusest välja rabelenud ja vaesusesse kukkunud. Võimalik, et isegi Jumal nutab, kuid seda me ju ei tea, kuni elus oleme.
A, ja lõpuks surevad kõik ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar