Vait olla ja edasi teenida!

UPD õhtul. Minu postituse ajendik olnud fb postitus Blogipostituste reklaamimise grupis on praeguseks kustutatud. Üldsegi mitte uus, kuid sellegi poolest huvitav diskuteerimise viis. Natuke piinlik ka mu meelest. Samuti on toimunud muudatused kontseptsioonis, mainet enam ei parandata, kuigi mainitakse, et kui see juhtuks, oleks tore. Selle asemel pingutatakse viimaks kokku blogijaid ja lugejaid. Selle tarvis on loodud Instagrami konto, kus siis juba ka esimesed postitused üleval:
www.instagram.com/eestiblogijad

Grupp Eesti blogijaid on võtnuks nõuks parandada Eesti blogijate mainet. Kõlab ju uhkelt, eks? Arutelu, kuidas täpselt, toimub Facebookis, Blogipostituste reklaamimise grupis (mu meelest saavad sellega ühineda nii blogijad kui lugejad, nii et...). Kuna ürituse eestvedajad kutsusid üles kaasa mõtlema ja arvamust avaldama, mõtlesin ja avaldasin. Tegemist on suletud grupiga, sestap ei saa ma siinkohal ära tuua arutluse täpset käiku. Küll aga üldiselt sellest, mis silma jäi.

Vaatamata eestvedajate igati positiivsele üleskutsele, jooksis arutelu kiiresti kinni põhjusel, mis on äärmiselt levinud meedias ja elus üldse. Esiteks, ei osata arutleda. Teiseks, ei suudeta teha vahet agressiooni liikudel. Ei osata teha vahet esmasel ja vastuagressioon. Kiputakse neid võrdsustama. Arvatakse, et oma ükskõik milliseid õigusi kaitstes, vabanduse, kahju kompenseerimise või agressorile karistust nõudes muututakse samasuguseks agressoriks. Nähakse kaitserünnakus samuti vaid rünnakut. Mis on vale. Selline käitumine on vastutustundetu, karistamatuse tunnet soodustav, igat sorti kurjust kordistav ja legaliseeriv.

(- Nad ütlesid mulle, Karl, saad sa aru, vait olla ja edasi teenida, Karl!) 

Samas, vahe rünnaku ja oma õiguste, piiride, nime vms kaitseks ette võetud vasturünnaku vahel on kardinaalne. Ja on lihtsalt tuvastatav eesmärgi järgi. Esmane rünnak võib olla juhuslik - astuti poesabas kogemata varbale, või eesmärgipärane - solvata konkreetselt sind, et koht kätte näidata või naeruvääristada, tunda enda üleolekut. Või siis ka lihtsalt argine, kui see on sisseharjunud suhtlemisviis. Kuid, isegi kui 99% kodanikest haigestub tripperisse, ei tee see elu tripperihaigena normaalsuseks. See siis on epideemia. 

Normaalne on näidata mölakale koht kätte või vähemalt teavitada teda ühemõtteliselt, et ta on ületanud viisaka käitumise piire ja tõmmaku tagasi. 

Arutlemise juures jäädakse hätta mõistega "kriitika". Ei saada aru, mis on kriitika ja mis seda ei ole, on hoopis nt mõnitamine, naeruvääristamine, maha tegemine või lihtsalt pahatahtlik ilkumine. (Ja ei, neli viimast ei mahu ka mõiste "iroonia" alla).

 Alati, kui räägitakse kriitikast, ilmub keegi ja ei saa aru, et mismõttes. Et kas siis puudustele ja eksimustele üldse viidata ei või? Ei tohi jätta adekvaatset tagasisidet hotelli teenindusele või restoranis pakutavale roale? Ei tohi öelda, oma töötajale, et ta on laisk või lohakas? Või töö tellijale, et hallo, tasu maksmise tähtaeg on ammu möödas? Või kaitsta oma isiklike piire? Jms.

Nagu ütles Meelis Tomson elutargalt: "Kus viga näed laita, seal tule ja aita!" 

Ma pole kindel, et sellest abi on, aga ma toon siis omalt poolt mõned näited, hästi lihtsad ja elulised. Äkki... onju. Lootus sureb viimasena (hahha, ilmselt nakatusin Meeliselt, sellesse, noh... elutarkusesse).

Eluline olukord: sõbranna palub abi riiete ostmiseks mõne ürituse tarbeks, sest hindab sinu head maitset. Raha tal väga palju ei ole, seepärast vaatate odavasse või keskmisesse hinnaklassi kuuluvaid kaubamärke. Ostleja näitab appi tulnud sõbrannale asju, mis on talle selgelt sobimatud. Valed värvid, lõiked ja tekstuurid.

Vaenulik ja agressiivne reaktsioon:
- Issand, sul pole ju üldse mingisugust maitset!
- Sinu kehakujuga (vanuses, olukorras jne) seda küll kanda ei tohi!
- Sa ei kuula mind üldse!
- Odavkaubamärgid toodavad vaid sitta!
- Kuule, meil on siin 2019. aasta!

Miks need kommentaarid on vaenulikud ja/ või agressiivsed? Sest neist pole mitte mingisugust abi. Nad ei vii lähemale algselt püstitatud ülesandele. Neis pole isegi kavatsust lahendada algselt püstitatud ülesanne. Neil on vaid üks eesmärk: maha teha, naeruvääristada ostleja valik, et viimane tunneks end halvasti. Nad on kasulikud vaid selleks, et mõista, kellega ei maksa sõbrustada.

Passiv-agressiivsed kommentaarid:
- No jah, kõhuke peaaegu ei paistagi välja... Teeb su figuuri puudused vähem märgatavaks.
- Pole viga. Selle raha eest.
- Kuule, kõik on harjunud, et sa sedasi käid. Peamine - ole sina ise.

Miks see on passiivne agressioon? Sest abi asemel kasutab inimene olukorda selleks, et rääkida lähedasele inetusi, teha nn soplimente.  Püstitatud ülesande lahendamiseks samuti kasutud. Need on vaid arvamused kehakuju, raha ja maitse kohta, mida pole palutud. Paluti abi. Selliste numbrid võib ka oma telefonist rahumeeli kustutada - puhtam ja kuivem saab igal juhul.

Konstruktiivne kriitika. Selleks, et anda inimenese konstruktiivne tagasiside, tuleb veenduda, et oled temast või püstitatud ülesandest õigesti aru saanud. Miks ta valib need asjad, mis ta valib? Mis on see, mis talle neis meeldib - muster, tegumood, kanga tekstuur või meenutab see talle midagi, mis annab enesekindlust, jms.
Ja sellest mõistmisest siis anda omapoolne tagasiside:
- Mulle tundub, et sama efekti võib saavutada ka sellega...
- Ja, ma sain aru, ma näitan sulle, millega veel saab luua või suurendada efekti, mida sa tahad...
- Mis sa arvad, kui vahetaks selle selle vastu ja lisaks selle...
- Kuidas sulle see variant tundub?
- Nüüd, kui ma olen aru saanud, mida sa soovid, kas sa usaldad mind valima sulle mõned asjad?

Miks see kriitika on konstruktiivne? Sest see lahendab püstitatud eesmärgi. Sest see ei riiva inimese tundeid, kes teab niigi, et ei oska endale riideid valida ja just seetõttu paluski abi.Sest te teete täpselt seda, mida teilt paluti.

Ja nüüd paar näidet normaalsest agressioonist, mis on suunatud oma piiride kaitsmisele. Vaenulikele kommentaaridele on igati ok vastata nt:
- Sinust ei ole abi. Pigem vastupidi.
- Wow. Sa oleksid võinud kohe öelda, et sa ei taha aidata, sa ainult raiskad mu aega.
- Mulle ei meeldi, kuidas sa minuga niimoodi räägid, seepärast arvan, et meil on targem tänaseks lõpetada ja laiali minna.
Ja siis on täiesti ok pöörata selg ja lahkuda.

Passiivselt agressiivsete kommentaaride vastuseks on ok vastata nt:
- Ma ei palunud sinu arvamust oma kehakuju, rahakoti suuruse või maitse kohta. Ma palusin sul aidata mind riiete valikul. Kui sa ei soovi seda teha - siis nii ütlegi.
Ja seejärel on samuti täiesti ok nt katkestada ühine ostlemine ja lahkuda.

Lõpetuseks. Ma usun, et maailm on täis imelisi inimesi, pole vaja karta matse või mölakaid valguse kätte tirida. Sel on vähemalt kaks positiivset tulemust: te lõpetate enda energia raiskamise ja pääsete mürgistusest, inimene aga, võimalik, jääb mõtlema. Kui sina või sinu või ka nt avalik, mingi üldsuse, grupi vms arvamus on mölakalt käitunule piisavalt oluline, püüab ta saada paremaks versiooniks endast. Kui mitte, te ei kaota midagi.

Ühtlasi: soovitage mulle ägedaid fb gruppe! 
Ette tänades
:)