esmaspäev, 8. aprill 2019

Inimestest, imelistest..


Teate seda anekdooti, kus ämm kinkis väimehele kaks lipsu. Väimees, kena inimene, et ämma mitte solvata, pani ühe kohe kaela. Ämm vaatas ja sisistas siis solvunult läbi kokkusurutud huulte:  - Nii ma arvasingi, et teine ei meeldi!


Täna, jooksin korra sõbranna töö juurest läbi, et tagastada temalt laenatud raamat. Sõbranna tuli mulle vastu mantlit kõvasti keha ümber hoides, nagu külmetaks või midagi. Küsisin, et kas ta on haigeks jäänud või mis, sest ruumis oli selgelt soe. Vastuseks lõi sõbranna mantlihõlmad valla ja mina kaotasin kõnevõime.
St, ei, ta ei olnud alasti.
Ta oli riides.
Tal oli seljas kullast tikandite ja pitsist vahesiiludega (andke andeks mu ehk mitte täpne terminoloogia, ma... ) nahkseelik ja nii paljude sädelevate kivikestega kaunistatud kampsik (see vaat, on küll täpne sõna), et seda võib julgelt IV taseme kuulivestina kasutada.
Toibudes tundsin huvi, millest selline järsk imidži muutus.
- Ära irvita, - ütles sõbranna.  - Ma pean kahe tunni pärast ämmale vastu minema.
(Ha hahah - see pole postituse lõpp, kuigi, just sain aru, võiks vabalt olla!)
Ühesõnaga, eilse õhtu ja suurema osa ööst veetis sõbranna kodu ämma poolt kingitud esemetega kaunistades. Tal on nüüd köögis Eiffeli torniga kell ja karjastega tassikesed, elutoas nümfidega vaas ja vesirattaga purskkaev ja langevate rõivastega jõleda naisega maal ja teist, kiisudega maali ei õnnestunudki leida, ei majast ega garaažist, ei teagi, kas on rotid ära söönud. Ja seljas ka kõik puha kingitusteks saadu, oleks meil tänav punaste laternatega, võiks minna viivitamata.
- Mida sa naerad?! - naerab sõbranna ise ka peaaegu pisarsilmi, - sa pole veel näinud mu kotikest, leopardi mustriga! Saad aru, ta ju teeb seda kõike siiralt, kingib puhtast südamest! Armastab oma poega ja mind ka veel, püüab rõõmustada, nii et olgu, ma kannatan ära, ta tuleb kõigest nädalaks, ma ei hakka head inimest solvama ju!

8 kommentaari: