Inimestest, imelistest

Samuel Kaplan, Brooklyn (NY),"Spring Evening in Riga", 1986.

Viisin oma konna muusikakooli ja tulin hetkeks sõbranna poole, kohvile. Sõbranna elab kortermajas, kolmandal korrusel. Istume rõdul, klatšime tuttavaid, kui korraga lendab tema rõdule 50 eurone rahatäht. 
Sõbranna üleval elab mees. Mingi pintsaklipslane, vist üksik ja  õnnetu, sest pidevalt otsib, õnne siis, kiirusega keskmiselt üks kuni kaks südamekest kuus. 
Nii üks kui teine suitsetavad, kumbki oma rõdul, nii ühel kui teisel konid mõnikord lihtsalt kukuvad, nö, käest. Seejuures, neil on seal mingi veider turbulentsus, kõik rõdult kukkunu lendab mitte tänaval kõndijatele pähe, vaid ühe või teise rõdule.  

Uurisime rahatähte, võltsingut ei tuvastanud, nali see sõbranna meelest ka pole - polevat seda tüüpi mees. Koos otsustasime, et vaevalt seda ka kutsena saab võtta, me kõik oleme selleks liiga... mitte-sellised. Otsustasime, ühehäälselt, et ju kogemata kukkus käest. 
Kena inimene, nagu sõbranna on, otsustas tagasi viia. Ja hiljem siis käed ära pesta, sest mine tea, AIDS ja igasugused muud asjad. 

Läks siis ja lasi uksekella ja ta ei jõudnudki rohkem öelda, kui et anna andeks, aga su rõdult kukkus, kui juba sai teada, mida see mees arvab naistest üldiselt ja minu sõbrannast eraldi võetult. Kiuslikud ussid! Mingi näkase koni pärast on valmis inimese ära sööma! Vaadaku parem ennast ja parkimisest ei hakka üldse ja... ja lõi ukse pauguga kinni.

Sõbranna tuli tulema. Koos viiekümnesega, muidugi. Sest kuidas sa siis vägisi, eks. Istus hetke, pani suitsu põlema, tõi rahakoti ja lausus raha kotti toppides: 
- Tead, mul tuli meelde, ma lugesin kusagilt, et rahatähtedega AIDS ei levi. 

Ühesõna, elu on äge ja ma praegu laenasin arvutit, et blogida, olgu see ajaloo tarvis salvestatud. 
:)