Maavärinast vist

Foto ringleb venekeelses netis koos järgmise naljaga:  Esimese klassi õpetaja lapsevanemale: - Teie Mari ropendab? Lapsevanem: - No jah, ta hakkas käima ka väga vara...

Läks kuidagi nii, et tegin terve nädalavahetuse tööd, alustasin reedel ja lõpetasin eile. Intensiivselt ja vist isegi unes mõeldes, ärgates keset ööd, sest "aga äkki sedasi ja kirjutan üles, et hommikul üle vaadata". Eile hommikul oma kõige suuremate päikeseprillide varjus magamatusest ebakindlal sammul tööle minnes esiteks oli hea tunne küll (tegin kõik mitu korda ümber, aga lõpuks sai kõik täpselt suurepärane, mitte parim võimalik) ja teiseks, kaudses seoses kuidagi, mulle meenus üks tõestisündinud lugu.

Ja nimelt, külas, kus ma lapsena elasin, juhtus üksaasta selline lugu, et üks naine läks läks oma mehe juurest ära sõbranna mehe juurse, jättes oma kaks last kasvatada laste isale. Seejärel rasestus sõbranna mehest, mispeale viimane ta viivitamatult maha jättis (see mees jättis maha ka oma eelmise naise põhjusel, et to titeootele jäi - ei teagi, kas talle ei meeldinud kõhukad naised või neist sündivad lapsed). Naine, kes oma mehe ja laste juurest ära läks, läks seepeale tagasi oma mehe juurde ja see võttis ta vastu ja lubas lapsegi alles jätta, kuid viiendal vist raseduskuul naine haigestus ja suri, räägiti, et kurbusest. Naise mees, see esimene, kahe lapse isa, oli äärmiselt löödud, kuid sõbranna mees üldsegi mitte. Vastupidi, ta naases oma endise naise juurde, sest to oli raseduse katkestanud.

Tol ajal olid kõik need shakespearelikud kired minu, tol ajal ehk 14 - 15aastase jaoks täielik šokk - nad on ju VANAD, mõttes ÜLEKOLMEKÜMNESED! ja TAVALISED - töötasid nagu ka suurem jagu ülejäänud külarahvast kohalikus mööblivabrikus.

Kuid, kui nüüd kokku lugeda selle loo kõik reetmised ja laibad, küsimused nagu "mille kuradi pärast" või "mis põhjustel" kukuvad ära just kui iseenesest. Pole vist olemas sellist nimetamisele alluvat põhjust, mis saab sundida tegema inimest kõiki neid samme. Järelikult - pole ka midagi andeks anda või mitte endeks anda.  See on nagu maavärin või lumelaviin - no keda sa siin süüdistad?

Siinkohal ma ei taha öelda, et lähedastele tuleb kõikvõimalikud sigadused andeks anda, kuid kui inimene paneb toime midagi tõeliselt arusaamatut, midagi rist igasugusele tervele mõistusele, inimloomusele, mh ka vastu oma argimugavusele ja -kasule, on selles mingi lollakas suursugusus. Ja üle ei jää muud ka ahhetada ja ohhetada ja aidata ellujäänuid.


*
Eile töölt tulles, juba täiesti seisvate silmadega (just sain aru - seepärast mul ongi täna peopesad nii paistes ja valusad) panin lapsele batuudi kokku, sest "Sa lubasid!" ja tegime esimese rulluisutiiru, sest "Mitu päeva juba jääb ära!". Täna hommikul sain teada, et nädala pärast on vaja esinemiseks jänkukostüümi - võiks olla valge kleit. Noh. Täna ma poodi ei jaksa ja ilmselt veel mõned päevad, aga mul on kodus lumivalget puuvillasatiini (huvitav, miks?) ja õhukest puuvillast pitsi. Sirvisin Pinterest, ma pole küll ühtegi kleiti elus õmmelnud (ükskord õmblesin lapsele põlle), aga äkki ma oskan? Pildi peal tundub suht lihtne ja loogiline.