Ma ei jõua praegu vastata eelmise postituse kommentaarile, vabandust, mul on kiire - ei jõua süveneda, aga tahan ühe asja kiirelt üles märkida. Mu seitsmene saabus eile koolist häiritult, ütles, et õpetaja vist kirjutas talle märkuse, sest ta käitus nii ja nii ja et aga emme, MUL ON JU ÕIGUS!
Märkust ei olnud, võtsin õpetajaga ühendust, kuulasin seisukoha ära ja kirjutasin õhtul kirja, et jaa, ma saan kõigest aru, aga probleemi ei näe, sest mu lapsel ON ÕIGUS käituda just nii, nagu ta käitus. Ja jah, muidugi, ma püüan lapsele selgitada, et vaatamata sellele, et tal on õigus, ehk maailmarahu säilitamise nimel ta siiski on valmis on õigusest veidi taganema - pole nagu teab mis suur asi ka.
Sest tegelikult nii ongi, formaalselt on minu lapsel õigus, reaalselt, kui kõik lapsed sama õigust nõudma hakkavad, muutub õpetaja töö palju raskemaks. Õpetaja ei nõua midagi üle mõistuse käivat, kuid oleks võinud lapse peale kärkimise asemel läheneda diplomaatiliselt - jaa, sul on õigus, aga ehk oled nõud mulle vastu tulema ja...
Täna hommikul juba uksel lapsele rattakiivrit pähe sättides kordasin veel kord üle, et kuule, ole siis õpetajaga jänku, eks, nii nagu kokku leppisime.
- Aga miks sa siis kirjutasid õpetajale, et mul on õigus, kui sa tegelikult arvad, et õpetajal on õigus.
- (jeerum, noh) Sest sa oled minu laps ja ma olen sinu poolt, alati! Mine, muidu jääd hiljaks!
See on üks asi, millesse ma väga usun. Omainimesed on sinu poolt ja sinu eest väljas, vaatamata sellele, kas sa oled süüdi või mitte.
Aga kuidas seda seletada seitsmesele ninatark munale, oeh :)
See põhimõtte, et omal on alati õigus (isegi siis kui tal pole õigust) on väga hea põhimõte, mida lapsele õpetada. mul on täiskasvanutest tuttavaid, kes arvavad, et nii ei ole. ma arvan, et nad on halvad tuttavad ega tea, mida tähendab oma inimene ja sõber.
VastaKustutaNo päris nii ikka ei ole ju, selliselt kirjeldatud maailmavaade kõlab kuidagi ebardlikult.
KustutaSaan aru, et praeguses postituses oli tegemist mingi tühja tähja õpsi vastu jõukatsumisega. Aga kui Nöpsik oleks tegelenud hoopis koolikiusamisega, siis nii need asjad ikka ei käi, et omad on alati sinu poolt. (Kuigi kahjuks paljudes peredes käib ka nii) :( Ntks see tõusikupoiss kes klassi põlema pani, aga õpetaja õnnetuseks oli tema issi mõjukas ja üks neist “omade eest seisjatest”
+1
KustutaEt ma usun sellesse, et laps peab tundma, et tema eest seistakse, see on väga jee.
Aga kui ta teeb midagi, mis minu meelest ka nõme on? Mis ma siis peaks ennast vägistama ja teda ikka kaitsma või?!
Ma ütleks selle peale: kõnekas vaikus, kas pole?
VastaKustuta:) ma lootsin, et ehk on kõik teised ka lihtsalt kevadega hõivatud.
Kustuta"Sest sa oled minu laps ja ma olen sinu poolt"
VastaKustutaKes teine veel, kui mitte ema. Ema on lapse poolt isegi siis, kui ta ütleb lapsele "sa eksid!"
Mulle ütles ükskord ülikooli õppejõud loengus, kui ma mingile asjale kas vastu vaidlesin või seda vähemalt kahtluse alla panin:
VastaKustuta"Aga teil on ju õigus!"
Oww, ma kannan seda siiamaani oma südames kaasas ja see õppejõud, keda ma hirmus ammu näinud ei ole, on minu meelest Maailma Kõige Targem Õppejõud.
Ma olen seda meeles pidanud ja vahel öelnud muuseumitundides, kui mõni lapsuke väga targu.. tark on ja seda välja näitab: Aga sul on ju õigus; või: See on hea idee.
VastaKustutaAga jumal paraku, oma lapsele olen ma ka pidanud vahel ütlema, et isegi kui sul õigus on, ei maksa tunni aega vaidlemisega okupeerida.
KustutaSt, sama jutt, mille sa kirjutasid õpetajale, peaks sobima ka lapsele endale. Eijjah?
KustutaJaa, sobibki.
KustutaMu laps on seitsme aastane ja ka parima tahtmise juures ma ei suuda kujutleda, et ta teeks _meelega_ mõnd sorti kurja. Ükskõik, millist kurja.
VastaKustutaMa ei taha öelda "iial" või mõnd muud moodi pead panti anda, aga ma kahtlustan, et lapsed, kelle eest seistakse, kellel on keegi, kes on alati nende poolt, kes on oma seljataguses kindlad, ei kiusa teisi lapsi ega põleta klassiruume. Kui - siis on seal reeglina kindel diagnoos taga.
Jaa, mõnikord astun endast üle, et laps saaks oma tahtmise. Mul ei tuleks iial mõtetki külastada mõnd veekeskust või mängumaad ja veel paljusid teisi kohti, kuid leian, et oleks ebaaus, kui minu eripärade tõttu laps neid iial külastada ei saaks. Nt.
Mõni teine kord tuleb laps mulle vastu, minu ettekujutuses on see normaalne perekondlik koostoimimine.
Ma ei usu, et see postitus nüüd minu maailmavaatest eriti räägib. Räägib ühest veendumusest. Ma ei oska kuidagi paremini selgitada ka (ja sry, mul on jätkuvalt kiire) aga... ma olen kunagi kirjutanud artikli karistamisest, õigemini sellest, kuidas ma sellesse üldse ei usu. Minu peas on see kuidagi seotud, kopeerin siia järgimeks kommentaariks.
St, poolt olemine ei tähenda üldse seda, et tal on alati õigus. Sel konkreetsel korral oli. Alati ei ole ja siis tegeleme tagajärgedega, aga ka ikka koos... st oluline on mingi algne, mingi - baas-heatahtlikus...
KustutaKas karistada last ja kuidas?
VastaKustutaMina usun nii, et võimalusel mitte karistada, vaid lasta juhtuda lapse teo loomulikul tagajärjel. Sest vaadake täiskasvanute elus karistusi ju praktiliselt ei ole. Va muidugi kriminaal- ja halduskaristused, liiklustrahvid jms - kuid need on teisest muinasjutust. Täiskasvanud inimese elus ei ole kedagi, kes karistaks "et meelde jääks" või "et see oleks viimane kord" (või kui on, siis see on ka teisest muinasjutust). Kõik on palju lihtsam: kui me ei tee tööd korralikult, siis meid vallandatakse, asendatakse teise, parema, töötajaga ja seda mitte selleks, et meid karistada vaid selleks, et töö saaks tehtud paremini. Kui me oleme pahurad ja isekad, siis meil ei teki sõpru. Karistuseks? Ei, absoluutselt, lihtsalt suurem jagu inimestest eelistavad suhelda inimestega, kes ei ole pahurad ja isekad. Kui me suitsetame ja sööme krõpse, siis läheb tervis käes ja jälle - üldse mitte karistuseks, see lihtsalt on nimetatud tegevuste loomulik (ettearvatav) tagajärg. Kui me ei oska armastada ja hoolida, suhteid hoida, siis abikaasa lahkub, samuti mitte karistuseks, ta lihtsalt väsib ära. Elus ei käi asjad piitsa ja prääniku printsiibi järgi, käivad vanasõna järgi "mida külvad, seda lõikad". Täiskasvanud inimese asi on, vähemalt argiasjades, tagajärge ette näha ja otsustada.
Kasvatades last piitsa ja prääniku meetodil loome talle maailmakorraldusest täiesti vale pildi. See on üks mitmest, kuid kindlasti oluline põhjus, miks lastekodulastel on täiskasvanuks saades raske kohaneda iseseisva eluga - nad on liiga vähe kogenud loomulike tagajärgi. Juba mõnda aega on moes luua lastekodude juurde tuba või paar, mis peaksid võimaldama sealsetel lastel kohaneda nn tavaeluga. Mulle on kordi näidatud uhkusevärinaga hääles: "Näete, siin saavad vanemad tüdrukud iseseisvat elu harjutada, nt endale õhtusööki valmistada". Ma siis küsin alati:
- Mis saab, kui nad ei taha, ei viitsi või unustavad? Kas nad siis jäetakse sel päeval õhtusöögita?
- Mis te nüüd! Kuidas nii tohib! Nad on ju lapsed! Ei, seda me ei tohi, teate lastekaitse ja arstid ja...
Nii palju siis harjutustest iseseisvaks eluks. Profanatsioon, muud midagi. Asja mõte ei ole ju selles, et õpetada laps suppi või pastat keetma, mõte, vähemalt peaks olema selles, et laps saaks aru, et seal, suures maailmas, on nii, et mida keedad, seda sööd. Kui ise enda eest ei hoolitse, siis tõenäoliselt ei tee seda keegi. Kuid just sellest tõest hoitakse lapsed eemale, nagu tulest. Et siis ühel päeval linnupoeg pesast välja lükata ja vaadaku ise, kuidas edasi saab.
Minu meelest on oluline alati, kui võimalik, selle asemel, et last karistada, kasutada ära teo loomulike tagajärgi. Kaotas või lõhkus kalli asja - järelikult enam seda ei ole. Varastas või raiskas ära võõra raha - peab kas enda taskurahast tagasi andma või tööga tasa tegema. Unustas koolitöö õigel ajal ära teha, järelikult ei saa enne maga minemist multikat vaadata - peab tegemata asjad lõpetama. Jonnis tänaval või rannas - katkestame tänaval/ rannas/ vms viibimise ja läheme otsekohe koju (ealisi iseärasusi arvestades, seda muidugi).
Tundub, et kõik on lihtne, kuid teo loomuliku tagajärje printsiipi kasutatakse millegipärast harva. Kogu see teema minu postkastis läks lahti sellest, et üks mu tuttav kaebas, et tema pubekast tütar kaotas/lasi ära varastada juba neljanda telefoni. Tüdruk pistab telefoni teksade tagataskusse ja mh sõidab selliselt ka nt ühistranspordis. Vanemad rääkisid/röökisid, seletasid ja isegi karistasid... tüdruk vastab järjekindlalt:
- Unustasin ja panin jälle taskusse..
VastaKustutaNo juhtub, eks. Ma küsisin tuttavalt, mis maksab telefon, mida tüdruk kasutab.
- 800 eurot, kaks nädalat tagasi ostsin, ohkab tuttav.
Ma ei uskunud oma kõrvu.
- Mis mõttes 800? Ta on ju neli tükki juba ära kaotanud ja sa ostad talle 800-se telefoni??
- No aga ta ju nii tahab, et oleks nuti ja tuti-pluti, sõbrannadel on ja... Mul on juba hirm, et äkki kaotab jälle ära...
No mul ka oleks, päriselt :)
Mis põhjusel laps selles situatsioonis peaks oma käitumist muutma, ah? mingeid tagajärgi tema käitumisel ju ei ole! hea küll, korra sai küll sõimata, kuid uue kalli telefoni sai ju ka, äkki sai ise validagi. Kui lapsevanemad oleksid keeldunud uue telefoni muretsemisest või ostnud kõige odavama, või veel parem - kasutatud - ja leppinud lapsega kokku aja, kaua see odav peab vastu pidama enne, kui lapsel tekib õigus hakata rääkima soovist saada uus ja uhke, oleks laps ehk leidnud mõne viisi kuidas "mitte unustada". Kuid minu pakutud lahendus tundus minu tuttavale liiga karm - tuttav ei soovinud, et tema tütar "oleks kehvem, kui teised". Nii ta siis otsustas muretseda, tülitseda, mossitada, kuid mitte anda oma lapsele võimalust muuta oma käitumist. Muide, ei maksa häbeneda standardseid lahendusi.
Ma tean juhust, kui üks paljulapseline ema, olles väsinud vaidlemast teemal "Kelle kord on nõusid pesta ja miks see keegi seda teinud ei ole", võttis kätte ja lõi puruks kõik kraanikaussi kogunenud mustad nõud. Ekstsentriliselt, oooo - jaaa! kuid ka see on teo loomulik tagajärg - endast viimase piirini välja viidud lähedane võib hakata käituma ettearvamatult. Ma tundsin huvi ja see ema andis teada, et pesemata nõude probleemi nende peres enam esinenud ei ole.
Üks teine ema, olles surmani tüdinud eelkooliealise lapse vingumisest - laps virises vahetpidamata - tahan seda-seda-seda-otsekohe-viu-viu-viu - hakkas kõrvaklappe kasutama. Kohe, kui laps viu-viu peale tuli, pani kõrvaklapid pähe ja toimetas kodutoimetusi klapidest kostva muusika järgi tantsides. Eelnevalt selgitas lapsele, mina-sõnumeid kasutades, et hakkab seda tegema, sest ei suuda enam lapse vingumist taluda ja tegi ettepaneku leppida kokku märgis - kõrgele üles tõstetud käsi - mis annab talle teada, et laps on vingumise lõpetanud ja ta võib klapid peast ära võtta. Ema tegi seda lõbusalt ja heatahtlikult, mitte karistuse vormis. Lihtsalt: sa tahad vinguda - vingu, kuid mina ei taha seda kuulata - ja ka mul on selleks õigus. Vaata, kui vahvalt ma välja mõtlesin - et sinul oleks hea ja minul oleks hea. Probleem lahenes umbes kolme päevaga. Loomulikult - vingumine iseenesest ja omaette ei pakkunud lapsele mitte mingit naudingut.
Veel üks pere oli nädal aega kartuli ja makaroni dieedil - hoidsid kokku raha, mille nende laps külas olles varastas ja hiljem ära kulutas. Seejuures "dieedil "olles pere ei tülitsenud ega kannatanud nähtavalt, hoopis julgustasid üksteist, lõbusalt, saamaks üle ühisest probleemist. Ja kui õnnelikud kõik olid, kui nädala möödudes oli vajalik summa käes, koos vabandustega kannatanutele üle antud ja raha jäi veel ülegi täpselt ühe arbuusi tarvis! rohkem pole selles peres vargusi ette tulnud. Oluline: keegi lastevanematest ei pidanud epistlit, ei karistanud ega ähvardanud. Reageerisid kuidas oskasid, lahendasid _ühiselt_ pere _ühiseid_ probleeme.
Jah, need on head meetodid. V.a. võibolla see nõude lõhkumine - see võib tundlikuma lapse KA endast välja viia ja tulemuseks on, et kõik on endast väljas.
KustutaMa olen ise saanud sarjata ühe võrdlemisi konkreetse karistusvõtte pärast, mida ma ise ka karistuseks ei pea, see on lihtsalt tagajärg - aga see nõuab teadlikku rakendamist, mitte ei juhtu iseenesest. Mõlema lapse puhul olen ma pidanud piirama interneti/arvuti kasutamise aega, piirid on üsna avarad, kindlasti avaramad, kui spetsialistid soovitavad, aga kui õppeedukus ja muud olulised tegevused kannatavad, siis see piir kahaneb kiiresti. Ma olen ise seda alati serveerinud, kui tagajärge. "Teed oma asjad korda ja saad jälle mängida". Laps saab olukorda ise mõjutada. Piirang, muide, kehtib ka siis, kui kõik on hästi, selleks, et laps läheks õigel ajal magama ja ei oleks koolis zombi. Mõnede meelest olen ma liiga kuri.
St see ennetaval eesmärgil kehtiv piirang on ikkagi see avaram piirang, mitte kitsendatud.
Kustuta:)
KustutaSt, selge on see, et on situatsioone, kus ei saa lubada toe loomuliku tagajärje saabumist.Me ei saa lasta lapsel aknast välja kukkuda ja vaadata, mis juhtub. Kuid selliseid olukordi ei ole palju. A, ja ma ei oska vastata küsimusele "Nelja-aastane ei kuula sõna, mida teha?" Ma ka ei tea, kus tal see nupp on. Kõik oleneb: lapsevanemate seisund, suhe enne, lapse lugu, nii lapse kui vanemate iseloom ja temperament, situatsioon, kolmandate isikute osavõtt jnpe.
VastaKustutaMa ma arvan, et keegi ei tea, mida teha, et lapsed teeksid alati seda, mida meie tahame - Jumal tänatud.
No kolmes jaos, oli pikem artikkel, kui mäletasin.
VastaKustuta:)
muide, ma justkui mäletan seda kunagist artiklit ja vist ka seda, kust ma seda lugesin. Ja olen juba ammu endamisi kaalunud, et järsku sa oled sama inimene. Kirjutajahääle põhjal.
VastaKustutaMa ka mäletan =)
VastaKustutaJa hea arikkel.
Aga minu "käitub nõmedalt" ei pruugi isegi tähendada millegi aktiivselt KURJA tegemist. Minu poeg nt ei kipu tundides vaikselt olema. Me koostöös õpetajatega leidsime igasugu lahendusi ("kui on igav, lahenda vaikselt ruubiku-kuubikut" või "võid kirjutada või joonistada vihikute taha"), aga ajuti mulle ikka tulevad koju märkused. Jah, ma usun teda, kui ta kirjeldab, kuidas see või teine käitusid tegelt hullemini, aga kui tema midagi ütles, oli "Pojanimi! Vait!", aga ma usun teda ka, kui ta ütleb, et lärmas jah suht.
Ei ole nagu arvata, et ma lähen kooli: "Minu laps võib tunnis käituda nagu tahab, teie enda probleem!" jutuga märkuse peale.
Mina ka ei lähe kooli jutuga "Minu laps võib tunnis käituda nagu tahab, teie probleem!" Aga kui kool on kinnitanud reeglid, ja laps käitub nii, nagu reeglites kirjas (ja õpetaja nõuab karmimat korda, kui reeglites kirjas - sest tal on sedasi lihtsam), siis ma ei ütle lapsele, et sa pead tegema nii, nagu õpetaja ütleb. Ma ütlen nii lapsele kui õpetajale, et laps käitus reeglitekohaselt. Ja edasi arutan lapsegateemal, et äkki ta on nii kena ja nõus selles konkreetses küsimuses oma _kõigi_poolt_juba-tunnustatud_ õigusest taganema puhtalt õpetajale vastu tulekuna.
KustutaMa ei saa öelda lapsele, et jah, kool on kehtestanud reeglid, kuid õpetajad järgivad neist vaid neid, mis nende töö kergemaks teevad, ülejäänutest sõidavad tuimalt üle ja see on ok - laseme kõrvad lonti ja kuuletume vaikides. Minus ei ole sellist... allaheitlikust ja ma ei kavatse seda ka lasele õpetada. Ma olen nõus järgima reegleid, aga ma tahan, et ka teised teeksid sama.
Ja ausalt öelda, ma poleks uskunud, kui raske mulle kõik see lapse kooli teema on. Ma lubasin oma lapse täna ja homme koolist vabaks paaripäevasele kalapüügi-reisile puhtalt põhjusel, et ma enam ei jaksa seda koolivaheaega ära oodata. Ja enda puhkust - täna viimane tööpäev.
VastaKustutaMinu meelest on asju, mida konkreetselt PEAB, elus üldiselt hästi vähe. Peabki olema, sest muidu ei ole mõnus elada. Kool on aga otsast lõpuni üks reeglite jada. Alustades hommikusest ärkamisest - ma nt oma tööasju saan sättida nii, et ei alusta hommikul kell 8. Sest hommikud ei ole minu teema. Aga lapse kooli tõttu ma ikkagi pean. Peab kohal käima, peab asjad kaasa võtma, peab kodus õppima - kuigi ei pea. Peab tegema sigapalju kompromisse - jaaa, seaduses on kirjas, et esimes klassis ei tohi koju õppimist anda, aga 13 täiskasvanut inimest istuvad lammaste nägudega klassi koosolekul ja noogutavad kaasa õpetajale, kes seletab, et kodus õppimiseta jäävad meie lapsed lolliks, kodutöödeta pole lihtsalt võimalik programmi läbida. Ja mitte kellelgi ei tule pähegi küsida, et oot, aga me kõik teame, et mõnes koolis ikkagi jõutakse ja ehk on siis probleem õpetajas või programmis. Ei, kõik naeratavad (sest me kõik saame ju aru, et ei maksa õpetajaga, kes õpetab su last veel vähemalt 4 aastat tülli minna) ja lähevad kiirelt üle elutähtsale küsimusesle, mitu kuradi sanga peab olema sussikotil. Edasi - kaks koosolekut olen rääkinud, et ühelt poolt on meil tervisliku liikumist propageeriv kool - ühinenud mingite programmidega ja puha, teiselt poolt on mu lapse _nõuetekohane_ koolikott peaaegu topelt raskem lubatust ja seepärast ma olen sunnitud teda autoga kooli ja koolist koju vedama - ta lihtsalt ei jõua kotti tassida. Ei peagi jõudma. Miks kott on raske - sest esiteks - antakse kodus õppida - veab õpikuid, teiseks klassis pole ruumi asju hoida. Õpetaja lubab ruumi luua, teen mitu etepanekut lapsevanematele, et no ostame ise mingid sahtlid või riiulid, pole ju suur kulutus, kui neljaks aastaks. Õpetaja ainult lubab, lapsevanemad ei reageeri, pöördume tagasi küsimuse juurde miks üks või teine tunni ajal niheleb. no püha perse - ta niheleb võibolla selle pärast, et tal on selg koti tassimisest raske.
"koti tassimisest valus..." ja kõik muud näpukad, sry.
KustutaMa selle hommikuse ärkamise peale mõtlen hoopis nii (hommikud pole päris minu teema ka), et kuna lapsele võib see kõik veel palju raskem olla, sest lapsel on palju raskem iseendale maha müüa ideed, et "vastik enesetunne on vajalik õige asja nimel", siis ma temaga koos ärgates olen temaga solidaarne ja see loodetavasti toetab teda olukorraga toimetulemisel. Tõusin siis ka, kui vanem poiss oli nii suur, et oleks tegelikult pidanud oma hommikuse ärkamise ja võileivaga ise hakkama saama. Solidaarne olemine tundub mulle oluline. Jah, ja et reeglid kehtivad kõigile (eakohaste kohandustega) ühtemoodi.
KustutaAga riiulite ostmise kulu klassi, see on paraku asi, mis paljudele ei käi üle jõu, mõnedele aga võib käia, suures kollektiivis olekski seda raske otsustada. Mõnel on ehk ka põhimõte, et "mina olen maksumaksja, miks ma pean kooli riiuleid ostma, las riik ostab!"
Inimesi on ju väga erinevaid.
Ma olen hästi nõus solidaarsuse osas. Riiulite osas, konkreetsel juhul on puhas viitsimatus asjaga tegeleda.
KustutaMa tegelt polegi õpetaja peale pahane, aga ma näen, mida ta teeb. Ta teeb, kuidas saab, oma töö lihtsamaks. Ükspäev teatas õpetaja, et kuna mu laps kardab peale talvist "molli andmise" vahejuhtumit suuri poisse, on tal ehk turvalisem see tund, mis jääb tundide ja huviringi vahele, veeta pikapäevarühmas ja mitte raamatukogus. No püha perse. Ma olen end haigeks rääkinud seletamaks lapsele, et suuri poisse ei huvita mingi väike tüdruk ja ta ei pea neid kartma. Õpetaja räägib seda põhjusel, et kuna huviring on nö koolipoolne, on kokkulepe, et tema vastutab, et lapsed sinna jõuaksid, tulenevalt - kui osa on teises maja otsas raamatukogus, peab ta neile järgi minema. Samas - mu oma oskab suurepäraselt raamatukogust ise kella peale ringi minna. Pikapäevarühm ei ole kohustuslik - ma ei näe probleemi. Kui probleem on turvalisuses, siis tuleb sellega tegeleda, sest kool on kohustatud tagama mu lapse turvalisuse aga seda mitte viisil hoides teda kinni kuumas lärmakas ruumis. Tegelikult muidugi küsimus ei olegi turvalisuses - puhtalt manipuleerimine minu ja minu lapse tunnetega. Seda ei peaks olema. Ma olen ju täiskasvanud inimene, kuidas saab teine täiskasvanud inimene mulle sellist iba ajada üldse? Ühesõnaga, raske on :) Aga ma ei saa ka last koolist ära võtta, sest ta peab harjuma, et maailm ongi selline. Tal pole mingeid erisusi, mis tingiksid erikohtlemist - peab kohanema. Ja ta kohanebki, sada korda paremini kui mina. JA mina muudkui püüan ja püüan ja väsin kohutavalt :) Lihtsmalt peab võtma kuidagi, aga ... :)
VastaKustutaPraegune mingi keskmise järgi tasandatud ja kuluefektiivsuse järgi hõrendatud koolisüsteem loob tegelikult olukorra, kus kuni 75% lastest on olemasoleva süsteemiga sobimatu erisus. Natuke teistsuguse süsteemi korral poleks minu lapsel ka seda erisust. Aga muide, ka erikoolides pole mingi ideaalne maailm, kus kõik õpetajad on leebed ja mõistvad ja kompetentsed haldjad.
Kustuta(Ma ei vaidle ju, et selge oleks, mitte selle vastu, et mida sa teed või et kool ongi täiesti jabur ja ptüi või et sul on oivaline laps.
VastaKustutaAint selle vastu, et ühest küljest on hästi tähtis, et inimene tunneks: teda aktsepteeritakse tingimusteta, ta on oivaline just sellisena, kui ta on, ja krt, kui lapsel on vaja, et keegi tema eest võitleks, ema võitleb ka, mitte tee lamba nägu ja "ju sa ise olid ikka ka süüdi". Aga teisest küljest ON tõsi, et kui anda see tingimusteta armastuse ja kaitsmise idee napakate kätte, tuleb ikkagi täielik õudus välja.
:) Nõus. Ma ka ei vaidle. Ma lihtsalt ootan suvevaheaega. Ja tööpäevalõppu.
KustutaKusjuures, ma ei väida, et kool on jabur koht, ma saan aru, miks seda vaja on (ma arvan, et on), mul endal oli keska lõpuni kuidagi möh ja edasi mulle väga meeldis. Aga kui enda laps ka valemisse tekkis, läks ikka väga veidraks.
Ehk teiste sõnadega: kui reeglid nii lollikindlaks teha, et ükski idioot neid ei väärkasutaks, on need teistele hoopis tüliks ees, mitte ei aita enam.
VastaKustutaJaa, seda ka.
Kustuta:)
Jah... lugesin kommid läbi ja noogutasin mõttes kaasa kõigile, mis Tilda kirjutas. Aga teistega olen ka nõus.
VastaKustutaKool ja huviringid on lapsevanemale enese allasurumise harjutus. Lakkamatu. Laps tuleb uute jaburate nõudmistega. Ja siis sul on valida, kas sa toetad oma õpetajaid / huviringi tingimusteta kõiges - nad on tegelikult ju toredad inimesed ja teevad su lapsega ägedaid asju. Või sa õpetad lapsele seda, et kõiki käske kas ei pea täitma või võib täita nutikalt. "Igaüks võtab homme kaasa käbi" - miks ei võiks pinginaaber kahte võtta? (ja sina järgmine kord kahte tammetõru, et võrdne oleks). Ja nii edasi.