Julian Barnes "Aja müra"

Hakkasin seda raamatut lugema väikese eelarvamusega. Esiteks põhjusel, et Barnes on kirjanik, kelle kohta ma olen lugenud palju head, samas, minu jaoks võõras, olen tema raamatuid käes keerutanud ja alati riiulisse tagasi tõstnud - alati on midagi muud rohkem köitnud. Teiseks, kui mõni hea ja armastatud kirjanik hakkab kirjutama teisest kultuuriruumist või - kontekstist, eluolust vms, juhtub ja üldse mitte harva, et tekivad sisse piinlikud vead, pinnapealisus, ülemängimine vms ning lugeja saab aru, et ahah, ta ei tea või ei mõista. Sel põhjusel mina venelasena püüan mitte lugeda eestlaste kirjutisi, kus nad räägivad Eesti venelaste elust ja olust, veel hullem -  arusaamadest. Mentaliteeti, mingisuguseid grupi siseseid nüansse on kõrvaltvaatajal üsna raske tabada. Tulemus on reeglina ebamugav või tragikoomiline. Aga see selleks. 

Barnesi pärast väga muretseda tegelikult ei olnudki vaja -  on ta ju vene keelt õppinud ja Šostakovitšit 50 aastat kuulanud ja armastanud. Siiski 100 % tabamust Nõukogude Venemaa osas loota ei julgenud. Aga, raamatu lõpus sõin oma mõtteid, Barnes sai hästi hakkama.

Lugedes Goodreadsi arvustusi jäi silma, et paljud lugejad olid pettunud ega saanud aru, kus siin siis see Stalini Venemaa atmosfäär on? Vana Euroopa heaoluühiskonna valged inimesed ootasid värvikaid verise terrori kirjeldusi, valuskirsipunaseni välja. Verd ikka nii, et igaüks näeks, nagu madam Toussaint õuduste toas - siin on meil massihukkamised, siin aga tapab Stalin parasjagu oma poega rahutukstegeva muusika saatel.
Barns rääkis Šostakovitši loo palju jubedamalt ketšupit kasutamata. Raamatu toon on argine, kiretu ja võib-olla isegi hall. Raamatus käsitlevad teemad on nii mõõtmatult suured, et jutustajal ei ole vaja eraldi välja karjuda, et aeg on selline ja müra... Raamatu peategelane istub hirmu kupli all, kus iga tekitatud hääl muutub niigi kõrvulukustavaks heliks, mis köidab võimude tähelepanu tema isikule ja tema muusikale. Seepärast räägitakse nii maha laskmistest, muudest õudustest, Hrennikovi hirmust Stalini ees jne monotoonselt, insideri vaoshoitud häälega - me oleme teiega, Dmitri Dmitrieviš ja teame, liigseid seletusi ei ole vaja. Selline tasane, selge ja selgelt argine, köögilauatagune isegi, toon õhkab kohati sellist äratundmist ja õudust, et mingeid konkreetselt punaseid pintslilööke ei olegi vaja.

Lugu, Šostakovitši kirjanduslik biograafia, koosneb kolmest osas. Iga üks neist meenutab hiiglasliku jutumulli, mille Barnes omastab heliloojale tema kolmel erineval perioodil. 1039. aastal, öösel,  seisab Šostakovitš lifti juures ja ootab, mil talle järgi tullakse. 1949. aastal lendab Šostakovitš New-Yorki, kus veedab neli päeva celebrity rollis. 1960. aastal astub Šostakovitš parteisse. Lifti juures, lennukis ja sohvriga autos Šostakovitš seisab, lendab ja sõidab tassides endaga kaasa pagasit mälestustest ja ebamugavatest mõtetest sellest, kas, olles jäänud ellu - on ta argpüks või mitte.

Šostakovitši suu läbi ütleb Barnes, et kangelane on vaja olla vaid korra ja tihti mitte väga pikalt. Pikalt kangelased ei ela. Kuid kas me saame nimetada argpüksiks inimest, kelle kangelaslikkus ei oleks tapnud mitte üksnes ainult teda - see oleks ju lihtne,  vaid ka kõik tema lähedased ja sõbrad. Või veel hullem, poleks tapnud, kuid oleks tinginud nende laagrisse sattumise. Šostakovitš kardab ja elab, peab ettekandeid ja kirjutab alla pabereid, sõidab, lendab ja seisab oodates surma. See on lihtne lugu, kuid, nagu me kõik aru saame, just neid lugusid on kõige raskem rääkida. Üks väikese suure inimese hirm, kes õnnestub suht kogemata ellu jääda oludes, mis ei ole elamiskõlbulikud.

Barnes on skalpelliga üles kirjutanud üles suure jupi Stalini Venemaa olemusest. Ja midagi olulist veel. Mälust, mälu olemusest ja ebakindlusest (oli siis kuldses Krimmis kuldne armastus või ikkagi vaid rosmariini lõhnaline ersats-mälestus - olge lahke, mäletage). Ja veel üksiku, õigel ajal surma eest ära lipsanud inimese surma ootususest. Ja on veel üks gogollik (?) tegelane, halli kõik huvitavad varjundid, võõra aja müra ja muusika, üks Moupassanti jutuke, mõned sümfooniad ja isegi paar shakespeareliku kurjamit, kes tekivad korraks ja kaotavad värvi kiiresti "Pravda" artikli varjus.

See on hea, liigse irooniata ja ilustamata kirja pandud, läbitunnetatud ja lõpetatud raamat. Ma ei hakka süvenema tekstis toodud ajaloolistesse faktidesse, ei Šostakovitši eluloo seisukohalt - helilooja kohta on vähe teada, levib mitu erinevat versiooni. Ega ka Nõukogude Venemaa ajalukku. Ma peast ei tea, kuid tunde järgi kõik justkui klapib ja olgu nii.

Barnes pühendas selle raamatu oma abikaasale.

Teised:
Sehkendaja
Marca 
Priit Hõbemägi Eesti Ekspressis
Anne-Mari Vunder Lugemiselamustes
Eneken Laanes Sirbis
Jan Kaus ERR.ee lehel