Majadest...

Mul on majadega mingi teema. Ma koguaeg ostan neid unes. Täna ostsin jälle ühe. Uue, mõttes seda maja ma varem unes näinud ei ole. Küll aga tean vanureid (tere-tuttavad, ei tunne), kelle käest ostsin põhjusel, et nad vabatahtlikult ja kiirustades hooldekodusse läksid - ei jaksand enam maja pidada. Maja ei ole see, milles nad päriselus elavad.
Räämas, kümneid aastaid kogutud asju täis maja. Metsistunud aiaga, aga linna lähedal, naabrid on nägemisulatuses. Ühes aia nurgas on kümned potid õue suvitama toodud orhideede ja liiliatega, kõik õied valged. Mõttes tean, kellele need ära jagan. Leian kummuti, mis on otsast otsani täis nuge-kahvleid-lusikaid - paarikümne kaupa puntidesse seotud, kasutamata - selge, kunagi, ajal, mil asju osteti lihtsalt sest hetkel poes oli, tagavaraks ostetud. Leian seinakapi täis kangaid, pappkarpide viisi lõngu. Millegi pärast huvitab aed rohkem, kui maja. Kõnnin, näen, et ahhaa, see on hea koht rohelise seinaga lugemiskohaks. Piibelehed, tokkroosid ja kõrged käokingad. Aiamaa on liiga suur, korraks kaalun kartuli maha panemist, kuid saan kohe aru, et rohida ju ei viitsiks. Leian suitsuahju ja kasvuhoone. Kõik kohad on kola täis, mõni mööblitükk on huvitav, kui üle värvida, saaks asja. Ja nii pikalt edasi...

A ja siis veel pildid maja seintel. Väga vanadest fotodest üha uuemateni, terve sugupuu võõraid inimesi. Mis nendega teha? Ära põletada? Keegi on neid hoolega kogunud, veider, et neid nüüd järsku enam vaja ei ole... Koguaeg mõtlen, millest alustada, millest...

Aastaid näen unes ühte teist maja. Suurt, sopilist, huvitavat ja veidi ohtliku. Millest ohutunne, ei taipa. Maja sisemus on veidi parimate kunstnike poolt kujutatud Baba Jaga maja sisemuse sarnane. Mööbel on valdavalt käsitsi valmistatud, paljud esemed kõveratest toigastest kokku klopsitud, kuid seda oskuslikult. Kõik on naturaalne, kaltsuvaibad ja vitstest punutud lühtrid. Kapid ja kummutid on täis peamiselt vanuse tõttu väärtuslikeks muutunud esemeid - ehtet, kodu ja käsitöötarbed. Kaunites raamaides peeglikesed ja sõrmkübarad. Mitu korrust, veidi kääksuvad trepid. Kellele maja kuulus ei tea, milline on maja ümbrus samuti mitte. Aastast aastasse käin mööda tube ja soppe, avan kapi uksi ja sahtleid, keerutan käes võõraid asju, rõõmustan nende üle ja samas tunnen hirmu, mida ei oska põhjendada.

Ja mõned veel...
Päriselus olen ostnud kaks maja, ühe pärinud ja ühe saanud tehinguna.  Elanud olen neis, mis ostetud. Ükski maja pole olnud tühi, omanikud on läinud alati kõik maja jättes - mööbel, nõud ja raamatud. Aiatööriistad, kodutekstiil. Kui ma esimese maja ostsin, siis ma olin nii vaene, et kui majal ei oleks juba kardinaid ees olnud, oleksin elanud ilma. Oleksin maganud põrandal ja samas ka söönud. Samas, maja ostsin kevadel ja toitusin terve suvi peamiselt püstijalu, sest peamiselt aias kasvavatest ploomidest. Muru niitsin kuuri alt leitud vikatikaga - st, linnaäärne rikkurite linnaosa - naabrid lõbutsesid. Aga mitte eriti pikalt :). Teise, praeguse maja ostmise järel, olles kõige muu hulgas toonud pööningult alla kolm komplekti vanu autoistmeid ja mõned voodimadratsid, välja kaevanud sauna põranda alt hunniku rauda, sh ühe Riga pesumasin, viinud tubadest välja kolm laiaks magatud diivanvoodit ja kõike, kõike, kõike, otsustasin, et ma enam kunagi ei ole nõus ostma maja, mis ei ole eelnevalt tühjaks tehtud.

Samas, ma ei plaani kolida. Minu siia istutatud viljapuud hakkavad juba kandma ja hekid juba varjama. See on suur asi. Aga unedes noh, unedes on ikka majad...