Kroonikaid... või nii..

Ivan Konstantinovich Aivazovsky "Laine"

Ma olen internetist kuidagi välja kukkunud ja vist ei tundnud puuduski. Olen teinud tööd, juba mitu kuud jutti, kusagil võimete piiril, palju tunde ja intensiivselt, ja nii on hea, nii oli hea. Nüüd võib juba suvepuhkuseks valmistuma hakata.
Igatahes, mõni päev tagasi istusime sõbrannadega meist ühe köögis. Tähistasime asju, mida vahepeal tähistada ei ole jõudnud, Kuuba muusika ja tekila pisikestes pitsides, neljakesi, targad ja ilusad, tublid ja väga purjus. Kõige noorem meist kaebles pikalt oma pereelu üle, mida ma siinkohal ümber ei räägi - nii palju aega ei ole mul iial. Meie, ülejäänud, istusime vaikides, seedisime kuuldut.
 - No mis te arvate? Noh, öelde nüüd... midagi, mis mõtlete! - ei jätnud pesamuna järgi.
Mõelda ei olnud seal, ausalt öelda, midagi, kuid kortsutasin kohusetundlikult laupa ja tean, et oleks botoks võimaldanud, oleksid teisedki kaks kortsutanud.
 - Kuule, - andis üks meist alla, - sa nagu tõsiselt ei saa aru, mida see tähendab, kui su mees ei helista sulle tagasi, ei vasta kõnedele, ei reageeri sõnumitele ja hoiab sust üldse eemale?
 - Ei, - torises pesamuna, - ei saa.
- See tähendab, - alustab üks, ja edasi ütleme kooris, nagu oleksime harjutanud, - ET TA EI TAHA SINUGA RÄÄKIDA.
***
Paar tundi hiljem ütlesin peopesaga lauale lüües:
- See laev läheb põhja! - ja lahkusin, köögist vannituppa.
Tavaliselt, kui juhtub, et alkoholi saab palju, tekib mul korraga kaks soovi, esiteks - lasta magu loputada ja teiseks minna vette pikali. Kõige parem on nii, et külm vesi vanni, ja kuum vesi jooksma ja katsuda selles lahustuda nagu suhkrutükk tees.
Umbes kolme tunni möödudes saan ma tagasi oma keha ning esemed minu ümber omandavad piirjooned. Ma muutun vastikute organite kogust tagasi inimeseks, maailm lõpetab pöörlemise ja mulle meenub minu nimi, tihti isegi guugeldamata.
Sõbranna korteris ei olnud vanni, kuid sügav duššialus oli täitsa olemas. Hea on olla 1.64. Ma mahtusin sinna kenasti, tõmbasin end kerra ja keerasin dušši käima, kõige laiema režiimi peale.
Millalgi hakkas palav, avasin kabiini ukse ja panin pea jahedale kahhelpõrandale.
St, kõrvalseisjale võib tunduda, et see pole kõige mugavam asend kainenemiseks, nt sõbranna vahtis mind nagu... (sõnavara on väike), aga tegelikult on tehtav ja täitsa ok.
- Tilda, - kolkis sõbranna uksele, - tee uks lahti.
- Mul on kõik hästi, - vastasin asjalikult.
- Sulle ainult tundub nii, - ei jätnud sõbranna järele, - vesi on juba esikus, see laev ei lähe põhja metafooriliselt, see juba läheb päriselt ja võtab veel naaberkorterid ka kaasa!
Siinkohas oleks ju võinud taibata, et vesi lahiseb duššikabiini lahtisest uksest otse põrandale, kuid ma olin taastumise ebatäielikus molekulaarses staadiumis.
-Tilda, - rääkis sõbranna spetsiaalse hella häälega, - enne kui sa haihtusid, sa helistasid sõbrale ja kutsusid ta minu poole ja lükkasid siis telefoni välja. See sõber on nüüd rõdu all. Mis ma teen? Näitasin sõbrannale umbes viipekeeles, et mul ei ole praegu midagi, millega rääkida ja ammugi mõne mehega. Nii et palun vii mind voodisse ja räägi siis temaga ise.
- Kuidas sõbra nimi on? - täpsustas sõbranna.
- Umbes Toomas, - vastasin mina.
(tegelikult oli umbes Tõnu ja ma tunnen teda juba umbes eluaeg)
***
 Võimalik, et ükskord ma upun, õnnelikuna.