Suzanne O`Sullivan "Kõik sünnib su enda peas: tõsilood kujuteldavatest tõbedest"

Tõnu Õnnepalu arutleb ühes oma raamatus selle üle, et kui saaks valida, millisel ajajärgul elada, siis millise valiks. Mina valiksin käesoleva ja kindlaks argumendiks on minu jaoks meditsiini areng. Antibiootikumid ja valutu kirurgia. Me elame ajal, mil diagnoositakse täpselt ja ravitakse efektiivselt. Nii üldiselt, me peame seda normaalsuseks. Kuid alati on erandeid.

Kujutage ette olukorda, et ärkate ühel hommikul ja mõistate, et te olete pime. Oletame, et te ei ela Jose Saramago "Pimeduses" ja isegi mitte John Wuyndhami "Trifiidide päevas", st mida te teete? Te pöördute oma lähedaste poole, kes toimetavad teid lähimasse polikliinikusse. Selge pilguga meditsiinitöötajad võtavad teilt analüüsid ja viivad läbi kõik võimalikud testid, katsed, uuringud. Te ootate kerides peas kõige hirmsamaid diagnoose. Ja siis korraga selgub, et kõik on korras, kõrvalekaldeid ei ole, te olete terve. Va see väikene asi, et te ei näe. Te pöördute järgmisesse polikliinikusse, annate veel analüüse ja teete teste ja saate sama vastuse - kõik on korras, keegi ei tea, miks te ei näe. Kõlab hirmutavalt, eks?

Neuroloog  Suzanne O`Sullivan väidab oma raamatus "Kõik sünnib su enda peas: tõsilood kujuteldavatest tõbedest", et iga viies arsti juurde jõudnud inimene kannatab mõnd sorti psühhosoomatilise häire all.

Wikipedia: Psühosomaatiline häire on tervisehäire, mille puhul vaevused psüühikas või kesknärvisüsteemis tekitavad kehalisi häireid. Nt ärevushäire, mille puhul häiritud meeleolu põhjusteb häireid kehalises enesetundes, mis võib avalduda järgmistes sümptomites: õhupuudus, südametöö kiirenemine, peapööritus, iiveldustunne, higistamine, suukuivus, valu rinnus, peavalu.
Psühhosomaatiline häire on eeskätt psühhiaatri ja/või psühholoogi pärusmaa ja nt ärevushäire korral ei kahtle keegi kordagi just nende poole pöördumast.  Aga kujutage ikkagi ette, et te ei näe või ei saa kõndida, või teil esinevad regulaarselt valu või epilepsia hoogudele sarnased krambid. Jalavaluga psühhiaatri kabineti - kas te nalja teete või?
Just selliste, väga keeruliste, enda arstipraktikas esinenud haiguslugude näitel tutvustab neuroloog O`Sullivan  psühhosomaatlist häiret ja psühhosomaatilist meditsiini üldisemalt. Raamat sisaldab seitsme inimese väga erinevat ja detailset haiguslugu, tekkimisest diagnoosini. Haigusele eelnenud elusündmused ja - korraldus, esimesed sümtomid, arsti juurde jõudmine ja enamasti pikk ja vaevaline (Kolgata) tee õige diagnoosini. Miinusena tooksin välja, et mitme loo puhul on jäetud kirjutamata, kas inimene lõpuks tervenes. O`Sullivan on hea jutustaja, oskab lugejat kaasa elama panna, tulenevalt, ma oleksin tahtnud teada.

Lisaks tihti esinevale, kuid harva diagnoositava psühhosomaatilise häire kirjeldamisele on raamatus tõstatatud mitmed olulised teemad. Näiteks inimeste kartus psühhiaatrilise diagnoosi eest. Kui ma ei eksi, siis eranditult kõik raamatus jutuks tulnud patsiendid, olles jõudnud punkti, kus neil soovitati pöörduda psühhiaatri vastuvõtule, reageerisid valuliselt. Lükkasid konsultatsiooni edasi või läbisid selle vastumeelselt. Sest: "Kes te tahate öelda, et ma mõtlesin kõik välja? Et ma olen hull?!" Doktor O´Sullivan räägib sellest, et inimesed kadavad psühiaatrilist diagnoosi, varjavad seda oma tuttavate, kolleegide jne eest. Psühhiaatriline diagnoos just kui ole piisavalt tõsine või siis on hoopis inimesi pelutav.
Raamatu peamine teema ei olnud mulle võõras, ei olnud midagi sellist, millest ma varem kuulnud ei ole ja võimalik, et just sel põhjusel meeldis mulle konkreetsetest haigluslugudest enam hoopis viis, kuidas raamat on kokku põimitud. Meeldisid ekskursid meditsiiniteaduse ajalukku. Ja väga meeldis pigem küll tahaplaanile jääv, kuid siiski selgelt loetav lugu ühe arsti kasvamisest. O´Sullivan räägib siiralt või siis vähemalt usutavalt oma praksise algusaegsetest eksimustest ja sellest, kuidas arusaamine saabus pikkamööda, kogemuse kasvades. Seejuures ei kasvanud mitte üksnes tema erialane pädevus vaid ka nt suhtlemisoskus ja empaatia. Lugeja saab aimu, kuidas üks arst mõtleb, milliseid teid pidi ühe või teise otsuseni jõuab. See lisab selgelt populaarteaduslikule raamatule mingi inimliku mõõte ja inimesest on ju huvitavam lugeda kui lihtsalt ühest haigusest.
Ja olgu veel ära märgitud arusaadav, mitte liiga keeruline aga ka mitte liigsesse lihtsusesse kalduv sõnakasutus. Tekstis toodud meditsiinialased terminid on lahti seletatud. Hästi kirjutatud ja tõlgitud, ladus lugemine.

Aitäh Triinule kirjastusest Argo raamatu eest.

Raamatu katkend kirjastuse kodulehel
Manni lugemisblogi