Kodus.
Ritsikad laulavad kõrvulukustavalt ja meie äraolekul on õunapuude otsa kolinud kakk koos kolme pojaga. Nahkhiired on alles ja kassi tõime ka ära.
Muru on pikk ja suvikõrvitsad lennukipommi suurused. Rohkem ei näe, pime on juba.
Pea ähvardab plahvatada, oleks üksinda - raudselt magaks mõne tunni autos. Aga lapse pärast peab ikka tuppa kobima, st, lapse üles äratama ja siis temaga koos tuppa minema. Ja kass ka veel, me ei jäta teda ööseks õue - rebane võib ära viia.
Hea meel on küll, Riiast mööda sõites korraks mõtlesin, et sõidaks sisse, aga... Koduigatsus oli suur. Ja lapsel kassi-igatsus.  Võib-olla mul endal ka.