"Mees, kes jäi ellu" 2015

Vaatasin veel kaks Iñárritu filmi. Kõigepealt "Mees, kes jäi ellu" - isegi kaks korda, seejärel "Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus))". "Birdman" mulle ei meeldinud, esiteks ma pole komöödiasõber, teiseks teema ei kõnetanud. Küll aga meeldis "The Revenant", mida ma veel mõnda aega tagasi üldse vaadata ei kavatsenud, Leo ei ole minu tüüp. Kuni avastasin, et  see on ka Iñárritu film.

Ja filmist.

As long as you can still grab a breath, you fight.

Süžee on primitiivne, mahub mõnesse ritta.

Aasta 1823. 20 aastat peale seda, kui Napoleon I müüs kolmandiku Põhja-Ameerika mandrist (Louisiana ajalooline piirkond) 80 miljoni frangi eest USA-le.
Jäises metsas jahil olev salk kirjeldamatult ebahügieenilisi ja uskumatult karvaseid ameeriklasi kohtuvad salga põliselanikega, mille tulemusel suur osa sissesõitnutest jääb ilma oma skalpidest, ülejäänutel õnnestub nii enda kui kütitud loomade nahad vedada enam vähem kasutamiskõlbulikena paati ning põgeneda sündmuskohalt. Järgmisel päeval otsustab põgenejate parim jäljekütt ja mountain man Hugh Glass, et mööda maad liikuda on ohutum ning mehed maabuvad. Otsus oligi ehk õige, kuid ainult mitte Glassi jaoks. Juba järgmisel hommikul, olles suhelnud poegi kaitsva emakaruga, muutub küttidele teed näitav täht kiviks nende kaelas. Salk liigub edasi jättes Glassi karu poolt vormituks lihakäntsakaks näritud keha juurde Glassi poja ning kaks jahimeest - et kui Glassi hing sellest, mis karu välja sülitas, lõpuks väljapääsu leiab, matta maised jäänused au ja kombe kohaselt. Ainult, et ühel jahimehel kahest olid hoopis teised plaanid.

Olles tapnud Glassi poja ning petnud oma paarimeest, viskab kurikael hinge vaakuva Glassi hauda ning lahkub, enda meelest siis helgesse tuleviku. Nagu kõik juba filmi nimest järeldasid, teooria ja praktika lähevad siinkohal lahku. Mountain man võidab vikatimehe, indiaanlased, karmid ilmastikuolud ja igasuguse loogika ning vähe sellest, et kurikael helgesse tuleviku ei jõua, ei jõua ta üldse kuhugi.

Brutaalne ja siiras film ellujäämisest ja kättemaksuihast, kohanemisest, üksindusest, meeleheitest ja usust.  Iñárritu näitab looduse tõelist, algupärast jõhkrust, mis kõnetab pigem instinkte kui kogemusi - viimaseid enamikul vaatajatest lihtsalt ei ole.

Äärmiselt õnnestunud võitlusstseenid: keegi ei haara vastasest kinni ega kukerpallita temaga hanges jagades aegajalt hoope rusikaga. Siin lendavad nooled pähe või labajalga, kõrvad hammustatakse peast, nuga lüüakse põlveõnnlasse, löögid esimesel võimalusel olgu siis jalaga tagumiku või kirvega kätte.  Inimesed muutuvad loomadeks, hammustavad või küünistavad ükskõik millest või kuhu, peaasi vigastada, ei mingeid reegleid, ainult instinktid ja soov jääda ellu. Need ei ole kaklused, need on võitlused elu ja surma peale.

Operaator Lubezki töö on imeline. Võitluskaadrid on pikad ja väga realistlikud, kaameramees hüpleb indiaanlaste vahel, venitab silmad mändide tippu külma päikeseni, tekib tunne, et oled pildi sees, hingad filmiga ühes rütmis. Ülisuured lähiplaanid, kedagi ei jäeta kõrvale, mitmel korral vaatab Glass otse silma sisse ja küsib: "Mida sina minu asemel teeksid? Elad kaasa või mõistad hukka?"

Monumentaalne loodus, loomulik valgus, piisad kaamera objektiivil. Taevas ja näod! Näod, mis üksi pilguga ütlevad rohkem kui mõni teine rääkides tunde. Unenäolised flashbackid. Selgelt andekalt oksendav taimetoitlasest DiCaprio söömas toorest maksa või magades värskes hobuse korjuses.

Ja kui Lubezki valitseb vaataja sisikonda, hõivab Iñárritu  mõistuse: väike filosoofia kodune töö: põtrade laskmine puunotist või tantsisklevad piisonid või iidne jumalakoda. Kaugelt mitte ilmselged otsused ja rasked moraalsed dilemmad. Ja lihtsast loost saabki vaata et filosoofiline traktaat elu mõttest ja tahtest ja...

... inimese elajalikust julmusest, mida me parema meelega ei tunnistaks, kuid mis kogu kultuurikihile vaatamata aegajalt ja kõige ootamatutes kohtades, mõtetes, mõnel nõrkus- või meeleheite hetkel end meile meelde tuletab. Mulle tundub, et sellisena kujutab Iñárritu inimese tõelist olemust ja raske on temaga mitte nõustuda.

DiCaprio ja Hardy pilgud +  Iñárritu realism ja sõnatu proosa + Lubezki sümbolism ja poeesia =
film, mis rebib naha ja murrab luud, viskas sind alla kaljudelt.

Lammastest

Herding Sheep in a Winter Landscape at Sunset

Joseph Farquharson

Mitmed blogijad on hiljuti kirjutanud, mis teeb nende tuju heaks. Ma hakkasin ka kirjutama, kuid sain peagi aru, et... et välised asjaolud mõjutavad nii vähe. Ma olen koguaeg rõõmus, kui ma parasjagu kurb ei ole. Ja kõik, mis ei tähenda "kurb", tähendab "rõõmus". Ja tõenäoliselt erineb minu "rõõmus" nii mõnestki teisest "rõõmususest".

Samas, mingi tuju reguleerimise nupp mul kindlasti on, ainult, et kohati veidras kohas. Nt täna. Täna ma juhtusin kaubanduskeskusesse täiesti juhuslikult ning ostsin endale (juhuslikult) kaks paari aluspükse. Ja see tegi mu tuju rõõmsaks, praegu on juba õhtu, kuid nii kui meelde tuleb, nii rõõmustan jälle.

Püksid nimelt on lammastega. Üks paar on roosa, teine helesinine. Ja see pole veel midagi. Üks teine kord ma juhtusin ka juhuslikult poodi. Ja väljusin poest ühe rõõmsate ruutudega seelikuga ja loomulikult, aluspükstega. Kaasas olnud sõbranna vaatas mu saaki ja ütles, et nende pükste nimi peaks olema "Pedofiili vaimustus".
No jah, püksid olid veidi lillelised. Ja lilli oli neil natuke kõikjal.
Ja värvi poolest olid nad ka sellised, no umbes nagu kaheteistaastaste blogikujundused.

Mäletan, et tol korral isegi muretsesin veidi.
Suurem jagu minu tuttavaid täiskasvanuid tüdrukuid kannavad sellist, no, nö "igaks juhuks" pesu. St, ma siinkohal ei pilka, ma kadestan. Nagu ütles siis minu tark sõbranna: "Gaaad, need püksid  ju lausa karjuvad: "Kas sa seda multikat vaatasid juba? Ei? Hakkame kohe vaatama!"".

Ma muidugi tahaks olla see, tõeline, see alati kontsade ja küüntega ja et oleks käpas see peamine, oskus siis - joonistada mälu järgi nägu sellele, mille hommikul padja seest välja õngitsesid. Mulle tundub, et see on tähtis.
Häda on selles, et lammastega aluspükstes on mul lõbus, kõiges selles muus kaunis pitsidega aga mitte eriti, mulle tundub juba peale vaadates külm ja kõdi ja ebamugav. Ja üleüldse, kuidagi imelik on sulgi torkida naljakasse pehmesse tagumikku.

Aga ma siiski unistan.
Loomulikult.
Et ükskord, kui ma suureks saan ...

:D
(Ausõna, järgmine kord kirjutan raamatutest.  Aga täna on siiski liiga fun) 

Ärkasin ja praadisin muna. Ja siis oli osturalli, jee, iuuu.

Sel aastal on aasta lõpp kiire. Olen end nö ülebookinud, aga midagi ära jätta ka nagu ei saa. Ees on mitmed lapse esinemised, juubelid ja isegi üks pulm. Jõulupidudest rääkimata. Raske on. Mitte vastik, lihtsalt raske. On vaja aega taastumiseks - et võõrad sõnad, juhuslikud laused või poolikud mõtted pähe kaootiliselt kumisema ei jääks; võõrad, olukorrast tingitud ilmed palgelt maha tuleksid.

Aga - pikalt kavas olnud osturalli sai nädalavahetusel tehtud.  Reede kulus aastaajaga klappivate piduriiete ostuks - nii mina kui laps saime peenvillased kleidid. Laps sai erepunase, mina tumedama kirsipunase. Mõlemad oleme rahul. Lisaks sukad ja kingakesed, värskeid puuvillaseid kleite lasteaeda ja ujumistrikoo.

Laupäevale jäid lapse talvejope- ja püksid. See oli palju keerulisem,  kui kleitide ost. Esiteks, laps ei tahtnud jopet, tahtis kombekat. Aga lasteaia kombe olemas ja nö käimiseks, poes ja kinos nt või ka pikemal autosõidul on mugav jopega komplekt - saab jope seljast võtta. No saime kokkuleppele. Edasi oli meil karvase äärega kapuutsi teema. Räägib mulle, et lasteaias tüdrukud naersid teda (!!! onju), et tal pole karvase kapuutsiäärega jopet. Ma vaatasin neid karvase kapuutsiga pakutavaid isendeid. Enamuses mantlid - suurelt jaolt helebeežid! Ma saan aru, et on olemas lapsi, kes panevad riided selga, lähevad õue ja seisavad seal. Või jalutavad. Aga mitte minu oma. Minu oma reeglina hüppab uksest välja pea ees esimesse lumehange. Mul on krundi piiril kraav, mis on juba igast otsast siledaks kelgutatud, vaatamata sellele, et kraavi põhjas on veel vesi. Ja kruusahunnik, mis parema puudumisel asendab mäge suurepäraselt vaatamata sellele, et on veel täiesti pehme. Ja kogu aed täis lumeingleid. Ja ma ei keela - teadlikult. Et siis - ei mingit helebeeži. Ja karvase äärega kapuuts - odavamatel jopedel on lihtsalt inetu, ja kõigil kogub see lume endasse, mis siis pikkamööda sulab - kas lasteaia kapis või autos vms - jope sisse. Õnneks spordipoodides pakutavad joped on enamuses siiski karvata.

Ja siis veel hind. Ausalt, mulle on juba puht psühholoogiliselt vastuvõetamatu maksta viieaastase (kiiresti kasvav laps -  pean talle nagunii iga aasta uue ostma) jope eest üle saja euro - see oli mul piiriks mõeldud.

Lõpuks, peale korduvaid Kvartali pandaralli-vestlusringe (ma oleks võinud kokku arvutada, mitu ringi kõndisin - raudselt oleks mõnd sorti rekord sündinud) (mde, kohe torkas, et ma ei küsinud, mis nende ralliloomade kaalupiir on, äkki ma oleks võinud ka sõita, mitte kõrval kõndida!) saime jope ostetud. Ja isegi kaks - mulle ka, sest kui me juba seal poes olime, eks, solidaarsusest siis karvata.

Pükse, küll, ei saanudki.  Tahtsin kinnise seljaga, aga selliseid pakkusid ainult Lenne - mis lähevad ruttu koledaks ja Didrikson, mis olid elektrisinist värvi.

(Ja kellele kurat õmmeldakse neoonroosasid lumepükse - neid oli küll igast lõike ja suurusega??)

A selle narrimise ja karvase kapuutsiääre teema. Sõidme siis koju ja korraga laps ütleb: "Kuule, ära sa seda narrimise asja õpetaja käes küsi." "Miks?" Peale mõningast kokutamist: "No... ta ei näinud seda, me - nad salaja" jne. Ehk siis, manipulaator missugune :D

Hiljem kodus palaviku mõõtes (sest nii ära väsisin) mõtlesin, et on asju, millest ma iial aru ei saa. Nt kuidas on võimalik, et lapse Icepeak talvejope maksab 79 eurot ja lapse ujumistrikoo (Adidas) 39 eurot. Nii ühest kui teisest kasvab välja umbes sama ajaga. Eks ma ju teadsin ennegi, aga nii kõrvuti asetades on ikka kummaline.

Veel šoppasin endale uue punase huulepulga ja kõike head ja paremat nii ihule kui hingele  The Body Shopist. Mh mmmõnusaid vannitrühvleid ja auasõna, The Body Shopi kätekreemidele ma ükskord veel kirjutan armastuskirja. The Body Shop on meie traditsiooniline šopingupäeva lõpetamise koht - premeerime end kõige eest, mille ära ostsime ja ostmata jätsime.

:)

Muus osas - kirjutan uue postituse, sest kilomeeter juba :) - ma pole nii ammu rääkinud :D