Sel aastal on aasta lõpp kiire. Olen end nö ülebookinud, aga midagi ära jätta ka nagu ei saa. Ees on mitmed lapse esinemised, juubelid ja isegi üks pulm. Jõulupidudest rääkimata. Raske on. Mitte vastik, lihtsalt raske. On vaja aega taastumiseks - et võõrad sõnad, juhuslikud laused või poolikud mõtted pähe kaootiliselt kumisema ei jääks; võõrad, olukorrast tingitud ilmed palgelt maha tuleksid.
Aga - pikalt kavas olnud osturalli sai nädalavahetusel tehtud. Reede kulus aastaajaga klappivate piduriiete ostuks - nii mina kui laps saime peenvillased kleidid. Laps sai erepunase, mina tumedama kirsipunase. Mõlemad oleme rahul. Lisaks sukad ja kingakesed, värskeid puuvillaseid kleite lasteaeda ja ujumistrikoo.
Laupäevale jäid lapse talvejope- ja püksid. See oli palju keerulisem, kui kleitide ost. Esiteks, laps ei tahtnud jopet, tahtis kombekat. Aga lasteaia kombe olemas ja nö käimiseks, poes ja kinos nt või ka pikemal autosõidul on mugav jopega komplekt - saab jope seljast võtta. No saime kokkuleppele. Edasi oli meil karvase äärega kapuutsi teema. Räägib mulle, et lasteaias tüdrukud naersid teda (!!! onju), et tal pole karvase kapuutsiäärega jopet. Ma vaatasin neid karvase kapuutsiga pakutavaid isendeid. Enamuses mantlid - suurelt jaolt helebeežid! Ma saan aru, et on olemas lapsi, kes panevad riided selga, lähevad õue ja seisavad seal. Või jalutavad. Aga mitte minu oma. Minu oma reeglina hüppab uksest välja pea ees esimesse lumehange. Mul on krundi piiril kraav, mis on juba igast otsast siledaks kelgutatud, vaatamata sellele, et kraavi põhjas on veel vesi. Ja kruusahunnik, mis parema puudumisel asendab mäge suurepäraselt vaatamata sellele, et on veel täiesti pehme. Ja kogu aed täis lumeingleid. Ja ma ei keela - teadlikult. Et siis - ei mingit helebeeži. Ja karvase äärega kapuuts - odavamatel jopedel on lihtsalt inetu, ja kõigil kogub see lume endasse, mis siis pikkamööda sulab - kas lasteaia kapis või autos vms - jope sisse. Õnneks spordipoodides pakutavad joped on enamuses siiski karvata.
Ja siis veel hind. Ausalt, mulle on juba puht psühholoogiliselt vastuvõetamatu maksta viieaastase (kiiresti kasvav laps - pean talle nagunii iga aasta uue ostma) jope eest üle saja euro - see oli mul piiriks mõeldud.
Lõpuks, peale korduvaid Kvartali pandaralli-vestlusringe (ma oleks võinud kokku arvutada, mitu ringi kõndisin - raudselt oleks mõnd sorti rekord sündinud) (mde, kohe torkas, et ma ei küsinud, mis nende ralliloomade kaalupiir on, äkki ma oleks võinud ka sõita, mitte kõrval kõndida!) saime jope ostetud. Ja isegi kaks - mulle ka, sest kui me juba seal poes olime, eks, solidaarsusest siis karvata.
Pükse, küll, ei saanudki. Tahtsin kinnise seljaga, aga selliseid pakkusid ainult Lenne - mis lähevad ruttu koledaks ja Didrikson, mis olid elektrisinist värvi.
(Ja kellele kurat õmmeldakse neoonroosasid lumepükse - neid oli küll igast lõike ja suurusega??)
A selle narrimise ja karvase kapuutsiääre teema. Sõidme siis koju ja korraga laps ütleb: "Kuule, ära sa seda narrimise asja õpetaja käes küsi." "Miks?" Peale mõningast kokutamist: "No... ta ei näinud seda, me - nad salaja" jne. Ehk siis, manipulaator missugune :D
Hiljem kodus palaviku mõõtes (sest nii ära väsisin) mõtlesin, et on asju, millest ma iial aru ei saa. Nt kuidas on võimalik, et lapse Icepeak talvejope maksab 79 eurot ja lapse ujumistrikoo (Adidas) 39 eurot. Nii ühest kui teisest kasvab välja umbes sama ajaga. Eks ma ju teadsin ennegi, aga nii kõrvuti asetades on ikka kummaline.
Veel šoppasin endale uue punase huulepulga ja kõike head ja paremat nii ihule kui hingele The Body Shopist. Mh mmmõnusaid vannitrühvleid ja auasõna, The Body Shopi kätekreemidele ma ükskord veel kirjutan armastuskirja. The Body Shop on meie traditsiooniline šopingupäeva lõpetamise koht - premeerime end kõige eest, mille ära ostsime ja ostmata jätsime.
:)
Muus osas - kirjutan uue postituse, sest kilomeeter juba :) - ma pole nii ammu rääkinud :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar