pühapäev, 20. november 2016

Paula Hawkins "Tüdruk rongis"


 
Helios, 2015
Ma satun seda sorti raamatuid lugema pigem harva. Mul on mingi seletamatu tõrge hoobilt väga populaarseteks saanud raamatute suhtes. Raamatut, mida loevad kõik, ma reeglina kavatsen lugeda, aga  - kunagi, eks, hiljem. "Tüdrukuga rongis" aga juhtus nii, et soovitas keegi, kelle maitset ma väga usaldan ja nii see saigi esimeseks raamatuks, mille ma Elisa e-raamatuga liitudes ära kuulasin (ma sellest teine kord pikemalt).

Ja ma olen vaimustuses, kuulasin päeval ja kuulasin öösel, lükates "peab" asju hilisemaks. Lihtne ja põnev, samas mitmeid väga tõsiseid teemasid käsitlev teos. Eluline ja seepärast valus.

Aga et millest siis:

Alkoholismist. Raamatu peategelase poolt tühjaks joodud pudelite ja purkide kogus on minu meelest olulisem kõrgem kirjanduse keskmisest. Suurema osa ajast on peategelane kas purjus või vaevleb pohmellis. Naiste alkoholismist rääkivaid raamatuid ei ole palju, nii et teema oli juba ette võiduvääriline. Seda enam, et käsitlus või kirjeldus või... on väga hästi õnnestunud. Naiste alkoholis on raskem ja keerulisem, areneb välja kiiremini, omab raskemaid tagajärgi, vigastab nii psüühikat, tekitab isiksushäireid jne. Ja ehk seetõttu on seda ka lihtsam kirjeldada väga dramaatilistes ja näitlikes terminites.  Sellised "dekoratiivsed elemendid" nagu hommikune pohmell, pudeli otsing, must pesu, okse, piinarikkad mälestused sellest, mis eelnevalt juhtus, kahtlemata "kaunistavad" jutustust ja toovad ta lugejale lähemale, sest enamus meist saab ju suurepäraselt aru, et jaa - sellised asjad juhtuvad, sellised elud on ka täitsa olemas. Kõik naiste alkoholismi sümptomid ja arengu dünaamika on kirjeldatud sedavõrd tõetruult, et tahtmatult tekib tunne, et autor, kui just omast käest ei tea, on lugenud sõltuvust kirjeldavat õpikut või piilunud mõnd AA infolehte internetis.

Sotsiaalses plaanis negatiivsest peategelasest. Mehelike ja tugevaid, mõne hingedraama või professionaalse kriisi läbi elanud alkoholiga liialdavaid detektiive on kaasaegses kirjanduses palju. Kuid, vaatamata kõigele, peaaegu kõik nad kutsuvad lugejas esile sümpaatia ja mõistmise, neid peetakse "võluvateks ja köitvateks". Neile tuntakse kaasa ja neid aktsepteeritakse , sest "munad, tubakas, pohmell ja kolmepäevane habe...". Teha peategelaseks sõltuvuses oleva, töötu, endas sügavalt pettunud  naise, kelle suhe endasse juba piirneb isiksusliku taandarenguga, käitumine aga tekitab vastikust mitte ainult naistes vaid ka meestes, on minu meelest - suurepärane võte. Kukkus välja nagu üks ümber pööratud missis Marple või Jessica Fletcher. Sellised paradoksid paistavad võitudena ja autor saab siingi punkte, eriti, kui selline tegelane "näitab üles julgust ja isegi heroismi".

Armastusest. Selles raamatus on palju mitmesugust armastust - möödunut, olemasolevat, vastastikust, omakasupüüdliku... Tegelased räägivad oma tunnetest palju, justkui ei tahaks neist loobuda, demonstreerivad julgelt plahvatavaid emotsioone, kergesti satuvad suhetesse. Kuid, ükskõik, millisest suunast mõtlesin, kõik autori poolt raamatus näidatud armastused tundusid mulle ebaküpsetena, kohati infantiilsete ja egoistlikena. Nii mulle tundub, käituvad teismelised, kelle jaoks tunda end armastatuna andmata seejuures midagi vastu, nõuda partnerilt kirge ja alandlikkust, pidada end maailma nabaks, mille ümber kõik ülejäänud keerlema peavad, on tüüpiline.  Samas - tegelased on kõik veidi üle kolmekümne ja olnud koos mitte üks kuu või aasta. Mulle tundub, et kui inimesed armastavad teineteist kaua, siis ükskõik, kui kirglik suhe alguses on, kasvab see aja kulgedes vastastikuseks hoolivuseks, mõistmiseks ja õrnuseks. Emotsionaalne pinge väheneb, selle asemele tuleb lugupidamine, kiindumus, tolerantsus ja usaldus. Siin aga on kõik teisiti, igas suhtes on mingi ebaküps paise, valulik pinge, hirm kaotada. Keegi tegelastest kedagi päriselt (:) )  ei armasta, samas kui kõik põevad armastusedefitsiiti, kõik on õnnetud ja sisuliselt - üksildased. Võimalik, et maailmas enamasti just nii ongi ja autor on teadlikult loonud need vaevumärgatavad psühholoogilised seosed, kui mina eelistan elada omas, haha, roosas (!) siis, tuleb välja, maailmas. Mulle tundus see veidi kunstlik, ma oleks tahtnud näha vähemalt ühte vähem hüsteerilist ja nõudliku armastust.

/see tegelt on nii hea teema, see, et tihti on armastused minu jaoks liiga nõudlikud ja liiga palju emotsionaalset ressurssi tarbivad, et sellest võiks kohe eraldi ja pikalt/

Valetamisest.Peaaegu kõik tegelased valetavad - mõned väga osavalt, teised kohmakamalt. Nende suhetes puudub mitte ainult ok*  armastus, vaid ka siirus. Igaüks neist püüab ehitada midagi endale vajalikku vundamendile, mis on valatud valest. Rääkimata jätmine, liialdamine, usalduse puudus ja ka huvi puudus teise poole tunnete vastu.  Elatakse võltsreaalsuses, selles, mis partneri tarvis ehitati. Mis tähendab seda, et kriitilises olukorras üksteisega arvestada ei saa.   Tõde aga, nagu tõele kombeks, eks, lipsab aegajalt kusagilt välja ja tekitab probleeme. Ei suuda otsustada, kas see oli autori poolt endale püstitatud ülesanne, kuid lõpus, kui nö kogemata välja lipsanud tõed üksteisega suhestuma hakkasid, oli põnev jälgida.

Psühholoogilisest draamast. Ses plaanis mulle tundub, on raamat küll aktuaalne, kuid mitte eriti sügav. Tegelaste käitumine on impulsiivne, situatiivne, nende motiivid ei ole alati selged, kohati lausa juhuslikud, isegi siis, kui püüda neid selgitada alkoholismi või hirmuga. Mitte kellelgi ei ole kahju kellestki, igaüks on valmis reetma ja muutuma agressiivseks. Samas mõned süžee sisemised liinid on siiski autori poolt väga täpselt märgistatud. Üks neist on see piilumise teema . Me ei mõtle sellele iga päev, kuid on absoluutselt võimalik, et keegi meid jälgib, olgu siis mööda sõitva rongi aknast (blogides, tööl, isegi kodus - mida kõike huvitavat räägib meist nt prügi, mille me iga päev välja viime!) ja teeb meist oma fantaasiate või ihade peategelasteks. Õigus privaatsusele ei tähenda tänases maailmas enam ammu midagi ja see, kui sellele mõtlema hakata, selline kontrollimatu sekkumine, on kõhedust tekitav.

Detektiivist. Lugu on dünaamiline ja ausalt kokku keerutatud, intriig muutub pidevalt küll ühte pidi küll teist ja tekib hasart - iga kord, kui ilmuvad uued faktid tegelaste elude kohta, kukuvad püüdlikult kokku klopsitud versioonid kokku. See on köitev. Mul oli huvitav mõttes autoriga võistelda, kes kelle "üle mängib": kas arvan mina Megani mõrtsuka enne kui autor selle avaldab, või jätab tema mind teadmatusse viimaste lehekülgedeni ja üllatab siis. Selle jooksu autor kaotas :) - üllatus ei õnnestunud.

Kokkuvõtteks. "Tüdruk rongis" on täiesti aus meelelahutus, "must read", nagu reklaamis, ma seda ei nimetaks, kuid maitset tundes soovitaks, sest koormav ja igav see ka kindalsti pole.

***

Ja ma, kurat, kirjutasin seda kolm päeva. Kogu ülejäänud vaba aja riisusin lehti - sest lumi, teate, sulas ära. Üle ei loe, ei viitsi. Isu on vajuda tugitooli ja kududa sokki. Sest :D Gilberti "Jumalik puudutus" on telefonis pooleli. Homme pean veel riisuma, siis on selleks aastaks kõik.
 

4 kommentaari:

  1. Minu arust oli veniv ja igav. Mingi väljamõeldud lugu, kuhugi ei jõua, püütakse vist mingit psühholoogilist pinget üles vedada, aga see ei taha tulla ja midagi ei juhtu, ei juhtu, ...

    Üldse mitte minu raamat. Ma krimit muidu loen küll, aga see ei meeldinud üldse.

    VastaKustuta
  2. Äkki on asi selles, et mina loen krimkasid haruharva ja siis võrreldes, eks, nt Tammsaare "Varjundite" või Baturini "Oaasiga" tundus, et põnev, põnev. Kiire, mde, eriti ei olnud ja - just raamatu esimene osa - lugesin ja mõtlesin ühe suht kärsitu tuttava peale, et talle ei soovitaks - ta ei elaks Raheli mahukaid ekspeditsioone enesse üle - sureks enne, kui asjaks läheks.

    Aga no loomaaed on kirju - kahtlemata õnneks :)

    VastaKustuta
  3. Kärsitu - jaa, seda ma olen. Väljamõeldud inimese enesessevaatamisest lugeda - kesse viitsib? Aga nagu näha, viitsitakse.

    Õnneks on kirjanduse meri suur ja lai, igaüks leiab midagi. Ja sel merel navigatsiooniks on blogid nagu Sinu oma. Nii et aitäh kirjutamast!

    VastaKustuta