kolmapäev, 18. mai 2016

Hommik

IPhone`d on võrratud ja asendamatud oma alatises valmiduses tunnistada omaniku elu. Vaatad pärast fotosid, kõnesid ja sõnumeid ning veendud, et kõik juhtus, päriselt. Teisel juhul on liiga kerge kujutleda, et sulle vaid näis. Ma ajasin täna segi puukuuri ukse kriiksu ja kassikeelse haleda “miu”, tulemusena ladusin toast toodud juustu prügikasti kõrvale lille alustaldrikule. Küll keegi ikka ära sööb.
Nii võib segi ajada mineviku mitte-minevikuga, meenutused unedega, või nagu tüdrukud ütlevad, “suhted” nende puudumistega. Mingi lugu justkui juhtus, kuid mälestused muutuvad üha hägusemaks ja tasapisi sa harjud mõttega, et midagi ei olnudki. Siin võib avada oma sms-id, kus on mustalt valgele kõike värvikalt kirjeldatud, või vaadata pilte ja veenduda järjekordselt, et sa ei näinud seda unes.
Õhtul vaatasin vaatasin filmi, öösel mõtlesin, kas meeldis või mitte. Algab päev, linnud laulavad neljast.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar