Niisama

Vist juba öösel mõtlesin, et juhtub selliseid päevi, kui tundub, et Kõiksust saab sõrme otsas keerutada nagu korvpalli. Lihtsalt ärkad hommikul üles ja saad aru, et sa oled tšempion. Kõik sinu tahtmised, lähevad täide lihtsalt iseenesest. Kogu see nüri ja kohmakas maailmavärk elavneb ja poeb või nahast välja, et sulle meelt mööda olla. Kõik juhtub kergelt ja mänglevalt ja isegi kui tahta sel hetkel midagi arutut, veidrat või päris pöörast, juhtub seegi arusaamatul moel.


Ma mõtlesin! sellest, pikalt. Mu meelest on kogu trikk selles, kuidas soovida. Tavalises seisundis sa koguaeg tahad midagi paluvas või nõudvas toonis. Ja see toon vihab justkui sellele, et otsustaja ei ole sina. Seisundis  "veni ,vidi, vici" sa ei palu ega nõus. See on sünniõigusega sinu, sa lihtsalt täpsustad, et just praegu just seda. Nö suunad, Kõiksust, kergel käel.


Sigadus seisneb seejuures selles, et sellesse seisundisse saab ärgata, kuid mitte jõuda tahtlikult. Või vähemalt mina tahtlikult ei oska. Ja pärast justub pohmell, päevad, mil ei taha midagi, või kui, siis ainult lamada ja pimedas lakke vahtida.
Kõige rohkem huvita mind muidugi see, kas süsteemi on võimalik murda ja elada konstantselt tundega, et tšempion. Ma kavatsen sellele nüüd terve nädalavahetus mõelda ja harjutada* kõigi peal, kes lähedusse satuvad. Kohe peale lumelaudu müüvat poodi, mul õnnestus enda oma eile ribadeks sõita.




* - Kallis, too mulle palun klaver, ma jätsin vist oma konjakiklaasi selle peale...

Stereotüüpidest mh

Pinterest

Mitte, et ma nüüd saripostitajaks hakata püüan, lihtsalt, täna on kuidagi nii, et koguaeg tahaks süüa...
St, st, käisin fotograafi juures. Noor fotograaf vajutas nuppu ja oligi valmis, keeras ekraani minu poole küsimusega:
 - Kuidas tundub?

No mis sa hing siin ikka ütled, vaatasin korraks üle õla, et järsku on ruumis mõni teine kummitus, kellel ka dokumendi fotot vaja ja näidatakse valesid. Aga ei.
Fotograaf püüdis mu pilgu ja küsis viisakalt:
- Teen uue?

Mõtlesin hetke, a mille jaoks täpselt? Nagunii ei näe seda fotot keegi peale mõne üksiku karastunud ametniku.

Ma lihtsalt ei ole teab mis fotogeeniline. Ma olen piisavalt vana, et teada, kuhu poole pead kallutada ja ka selleks, osata end fotogeeniliseks meikida, kuid mis mõtet sel on. Ja veel dokumendifotol.

Üks kord vaatas üks piirivalvur mu passipilti pikalt ja tähelepanelikult, vangutas pead ja ütles siis: 
- Jumal hoidku, no kes see teid siis niimoodi? Te olete vaevu äratuntav siin!

- Aitäh teile, - vastasin mina ja muutusin tundeliseks, - kõike head teile, tervist ja õnne, karjaõnne, marjaõnne... Ja ma oleks ilmselt jätkanud veel, pikalt, kui mu kaaslane poleks mind praegu et jõuga sealt luugi eest minema tirinud.

Aga täna, kuni ma oma pilte ootasin, saabus ooteruumi mees. Üsna heas kaalus, väikese puudujäägiga pikkuses, kallites saabastes ja tõsist värvi portfelliga.
-Tavaline dokumendifoto, palun, - ütles mees.
Klõps, klõps ja ekraan pöörati mehe poole. Jõudsin juba mõelda, et jeerum, no mis vahet tal on, ta on ju mees, kui korraga kuulen:
- Oi, - ütles fotodesse selgelt süvenev mees, - teeme uued. Mul on siin silmad kuidagi kurvad!

Olles valmis seisma ja nautima sündmuste käiku, võtsin mugavama poosi, kui siis ulatati mulle fotod ja võimalik, et saatus ise juhatas mind ruumist välja.

Lihtsalt, statistika mõttes ehk

“The Rooks Have Arrived.” Spring in the park of Moscow State University, 1960 (courageous Soviet women cut trees on Lenin Hills) In 1960, Akhlomov took part in an exhibition of young photographers at the Moscow Central House of Journalists. 
Victor Akhlomov/Izvestia archive

Sain eile kokku kahe kursaõega, kellega tihti ei trehva. Aega kellelgi eriti polnud, aga otsustasime, et ühe kohvi ja koogi (võimalikult magusa) jaoks lihtsalt võtame. Mõeldud tehtud, panime elud pausil ja läksime kohvikusse. Tunniks. Üheks.

Ja edasi siis statistiks:
Esimese kursaõe mees helistas talle seitse korda. Tunni aja jooksul. Esimesel korral uuris, kas kursaõde ikka jõudis kokkulepitud kohta - minna oli ju palju, Kaubamaja juurest Aparaaditehasesse! Teine kord valis kogemata. Kolmas kord soovis rõõmustada - ta märkas (!), et kursaõe jõulukaktus on õitsema läinud! Neljandal korral küsis, millal koju tulema hakkab. Viiendal - unustas saata terviseid meile, ülejäänud kahele. Kuuendal uuris, ega vastu tulla ei ole vaja. Seitsmendal küsis, kus sinep võib olla.

Teise kursaõe mees (spordisõber) helistas kõigest viis korda. Esimesel korral uuris, kas kõik on ikka korras. Teisel, et "meie omad" võidavad. Kolmandal, et "meie omad" on lambad. Neljandal korral teatas, et pani supi keema. Viiendal, et supp on valmis ja ta, loomulikult, ei kavatse seda üksinda süüa.

Mulle helistas laps, kolm korda. Esimesel korral andis teada, et meil on vist kass kadunud. Teisel korral, et kass tuli koju tagasi ja on hirmus näljane. Kolmandal nõudis tagasihoidlikult vastust küsimusele: "No kaua veel läheb?"

Et siis, viisteist kõnet tunniga kolme peale. Ei, mitte, et see väga seganud oleks. Vastasime aga väsimatult "Muidugi, kallis, kõik on korras", "Kapis, vasakul, musi, musi", "Ei või olla!", "No tõesti!", "Juba tulen!" ja "Jumal tänatud!".
"Jah, kallis, mina ka juba ootan kannatamatult, millal ma su suppi saan maitsta!"  ja kõike muud,  kergelt ja harjumuspäraselt, jutu lõnga kaotamata.

Ornitoloogiast

Birds by Ben Lowe

Siisike Harri armastab hommikuti laulda. Ohakalind Helmut aga süüa ja söögimaja posti vastu nokka teritada. Teritab nii püüdlikult, et mul on hirm, et ta kavatseb sellega Harri surnuks torgata. Valju laulmise eest. Helmut ise laulab harva ja hädiselt. Vii või logopeedi juurde. Või siis äkki selle pärast, et ta koguaeg sööb ja putru täis nokaga laulab. Kuidas õpetada laulmist ohakalinnule? Olen talle arvutist linnulaulu lasknud. Harri vastab alati, olgu see siis siisike, ohakalind või kas või kanaarilinnu lõõritus. Harril see eest täitsa suva. Kanaaju, selline.

Tuustidest, kuidas ära tunda ja aidata

Hakkasin ka ükspäev tegema blogijate välimääraja testi, kuid selle käigus tekkis mul ekraanile lause „ma nagunii spordin oluliselt sagedamini kui seksin“, ma kohkusin, solvusin ja panin arvuti kinni. Hiljem lugesin teiste kirjutisi ja tõdesin, et nii mõnigi püüdis testis tõstatatud tuusti küsimuse naljaks pöörata, kuid …

Ja ega ma ei imesta, plirts plärts, käes on märts ja teadupoolest just märtsis on naised kõige vastuvõtlikumad nn „pehkinud tuusti“ viirusele. Millel, mde, on ka teaduslik seletus: avitaminoos pluss ennast täis kuu ja essana visaku kivi see, kes end iial tuustina tundnud ei ole.

Olgugi, et ühe täiskasvanud ja enam-vähem mõistliku naise jaoks möödub haigus kiiresti ja tõsisemate tüsistusteta (eriti kergelt pääsevad noored, ette ruttavalt olgu öeldud, et alla 25aastaste raviks piisab tihti vaid paarist musist kummalegi kannikale ja tassist kaokaost) on see eriti vastik põhjusel, et mõjutab lisaks haigestunule ka tema kõige kallimaid. Neile mõeldes ma kohendasin üht oma vana teksti, olgu see väike spikker, kuidas haigust ära tunda ja nakatunut aidata.

Teooriast ainult seda, et haigushoo võib vallandada ükskõik mis. Nt öeldi toidupoes „tädi“ või küsis noorem kolleeg, et „Kuule, kas siis kui sina õppisid oli ka juba…“, piisab pisiasjast või vahest pole sedagi vaja.

Kujuta ette: sa tuled töölt, avad korteri ukse ja avastad, et tuba on pime ja vaid peegli kõrval põleb pisike tuli. Tule kõrval peegli ees seisab sinu naine ja teeb midagi esmapilgul kummalist: surudes vasakut kätt vastu laupa venitab nahka üles nii, et kulmud võtavad kolmnurga kuju ja suunurgad, vastavalt, vajuvad alla. Ta pöörab oma ahastust täis silmad sinu poole ja lausub tasa:
- Tead, ma olen üks ära pehkinud tuust.

Vot! See ongi SEE! Sa võid ju naerma hakata (sest pilt on ka tegelikult naljakas) ja minna edasi kööki harjumuse kohaselt külmkappi tervitama. Sel juhul võib juhtuda, et tänaseks ongi etendus läbi. Kuid arvesta sellega, et järgmiseks kolmeks nädalaks on kultuuriline programm sulle garanteeritud ja üldse mitte selline, nagu sina armastad. Pisarad, tülid ja muud ebameeldivad üllatused - kõik on kerged juhtuma.

Seepärast ma soovitan järgmist: veel alles saapaid lahti nöörides küsi osavõtlikult:
- Linnupoja (Jänku, Kiisu, Konnake, …), kas sul juhtus midagi?

Naine on natuke aega vait, langetab jõuetult käed. Ja pea, mille ta mõne aja pärast uuesti tõstab, siis suleb silmad ja esitab pehkinud tuusti aaria, eredaima, mida sa iial kuulnud:
- Aaaaaaaaaaaaaaa... ma olen vanaaaaa. Ma tunnen end nii väsinud ja vanana, peaaegu iidsenaaaaaa. Ma tunnen, et mu jalad on juured ja nahk on puukooooor. Ma olen inetu! Ja paks! ... Aaaaaaaaaaa!

/siin kõõritab ta salaja korraks sinu poole - sina ole vait - see ei ole veel õige aeg/

- Aaaaaaaa ... keeegi mind ei armastaaaaaa! (Ja mina ka ei armasta kedagi, ja tänaval vahivad mind veel vaid lapsed ja pensionärid. Ja seksi tahaks, aga iga kord kui sa tuled, on minul juba unekas) - seda ta ei ütle, mõtleb.
- Aaaaaaa ... ja mul on kõik kriisid korraga - ma ei suuda teha tööd, ma ei suuda õppida, ma ei suuda kirjutada - ma ei suuda kahte sõnagi siduda – aaaaaa …

Ma ei suuda joonistada jänkut, ehtida jõulukuuske ilma, et laps seda nähes kokutama hakkab – variante on mitmeid. See, et on märts, ei ole tähtis. Lühidalt - kui siiani sinu naises oli kas või imetilluke loominguline säde, siis hetkel on see kustunud.

- Aaaa, ma olen väsinud tegemast nägu, et ma olen tüdruk - ma olen vana, ära pehkinud tuust, kes ei suuda kedagi naerma ajada ja rõõmustada, kõik vihkavad mind ja loobivad käbidega…
- Aaaaa... ma ei kõlba millekski. Küll sinagi mu maha jätad, lõppude-lõpuks, ma tunnen seda. Mul ei ole muud teha kui visata end kuuse alla pikali ja ära surra, ära surrrraaaaaaaa. Ma olen nii õnnetu!
/naine hakkab nutma/

Sinu tegevus: astu juurde ja kallista, võta kätte tema õnnetu lõug ja keera ta nägu peeglisse, ettevaatlikult - lõualuu nihestus suudaks ta tähelepanu köita, kindlasti, kuid rõõmsaks see teda ei tee. Ütle:
- Vaata, Linnupoja (Jänku, Kiisu, Konnake ...), sa oled kõige ilusam, targem ja andekam. Kes seda ei näe, on loll. Kuid see ei ole võimalik, kõik näevad ja saavad aru, nad lihtsalt ei julge öelda. Häbenevad. Ja kadestavad. Ma armastan sind.

No ja kõike muud sellist. Ja tõestage oma sõnad sedamaid tegudega. Tass teed voodisse peale tõestamist (või vett või veini, soovitavalt mullidega) on kohustuslik.

Kahjuks ei ole see kõik. Selleks, et naist veenda, eriti märtsis, eriti kui akna taga lõõmab ennasttäis kuu, tuleb sul minimaalselt nädalaks unustada kõik oma trennid, arvutimängud, armukesed või muu meelelahutus ning keskenduda naisele. Sa pead teda jalutama ja kohvikusse viima. Ja rääkima, rääkima palju ja õigete sõnadega.

Ms, ennast ei maksa unustada – sa pead olema toonuses. Juhtub, et haigushoo on esile kutsunud mõni kaunis meesolevus, kes temast välja ei teinud ja kodus on tal vaid üks - see veidi pruugitud sina. Ja üle muretseda ka jälle ei maksa - paari nädala pärast on päevad pikemad, naine hakkab käima poodides hooaja kaupa uurimas ja siis saad sina puhata. Välja hingata ja pöörduda tagasi oma endise elu juurde.

Mis saab, kui sa seda kõike ei tee? Mõttes, lased tal pikalt mängida oma pehkinud tuusti mängu? Noh - ei midagi hullu - joob natuke, kulutab palju, magab mõne esimese ettejuhtuva vaese poisiga - ei midagi väga koledat. Kole on asja juures vaid see, et ajapikku ta veenab end ja lõpuks ka sind, et see ta ongi – vana ja pehkinud tuust. Ja ühel hommikul ärkad sa mõttega:
- A milleks mulle see pehkinud tuust?
Ja jätad ta maha.
Ja oled jälle üksinda.


Armastusega,
doktor Tilda

Armastuse teed... , III

Pilt: Wikimedia, Käblik,  XIX saj illustratsioon

Minu lapse lasteaed on selline... normaalne. Kena ja rahulik koht. Rühma atmosfääri elavdab üksnes asotsiaalne isiksus Peeter ja sedagi mitte eriti, sest tema kõnes puuduvad umbes pooled häälikud, mis kokkuvõttes on õnn - suurt osa obstsöönsest sõnavarast tema esituses ei ole võimalik tuvastada. 

Lasteaed, milles käib minu tuttava Marju laps, on innovatiivne.
Neil on seal programm, mille peamiseks ülesandeks on peresiseste sidemete tugevdamine läbi lapsevanemate aktiivse osavõtu lasteaiaelust. Muu hulgas peab iga lapsevanem osalema vähemalt üks kord aastas mõnes näidendis.

Marjul õnnestus mööda hiilida jõuludeaegsest perehommikust, vastlapäevast ja paljust muust ja ta juba hingaski kergendatult, kuid horisondile ilmus Lindude ootamise päev. Kust kohast ilmus, ei ole teada.

Igatahes, Marjuga võeti ühendust. Igi-ärritunud pedagoog tegi talle märkuse initsiatiivi puudumise osas ja teatas, et teised lapsevanemad pole niisama nokka laksutanud ning osad on ära jagatud, Marjule jäi käblik, "valmistage kostüüm, teil on veel kolm päeva aega! Ja sõnad kirjutage üles: "Mina, väike linnuke, hallikirju tiivake...". Enne lendab pääsuke ja siis on kohe teie kord!"

Hirmust kange ja piinlikusest punane Marju googeldas, et aru saada kas või sellest, milline see käblik on. Misjärel veetis kaks ööd sulgi lõikudes ja värvides, hommikuti aga õmbles neid kampsuni külge. Viimasel ööl meisterdas noka ja tiivad.

Reede hommikul helistas Marju ema, ütles, et võtab lapselapse enda juurde otse lasteaiast ja et pühapäeval tagastab. Marju mainis emale võidetud käbliku osast, kuid ema meenutas tütrele, et on 35 aastat töötanud algklasside õpetajana ja tal on õigus veeta väljateenitud pensionipõlv käblikutest isegi midagi kuulmata!

*
- Nii, - ütles rühma pedagoog, - vahetage riided ja seiske sinna, kiiresti. Sõnu mäletate? Te olete pärast pääsukest.

Nurgas seisid juba igavledes üks paks isa mustas, punapäise Pille ema - pääsuke, kaks identifitseerimatut sulelist ja kellegi vanaema - paabulind, üle pea sulgedes, sädelustes ja litrites, täielik Moulin Rouge, nii, nagu see meile, Põhjamaa inimestele paistab. 

Isa mustas laulis midagi falsetiga, umbes et "sulavad purikad, kevad on käes, hakid on päikse käes kenasti reas..." Misjärel järel jätkas bassiga vanaema-paabulind.
Pille emal läksid sõnad meelest, kuid ta kogus end ja esitas veenvalt kodumaale pürgivate pääsukeste kannatused "Pikki meridiaani, läbi tuule ja tuisu..."
 - Ja kes see siin on? Lapsed, see on tilluke käblik! Ta veetis meiega terve pika talve ja rõõmustab nüüd südamest soojemate ilmade üle! - hõikas pedagoog väljendusrikkalt.

Käblik astus ette.
Suurus nr. 52, pikkus meeter kaheksakümmend viis pluss kontsad.
Lehvitas tiibu.
- Pisikene linnuke..., - mis peale tagumises reas hakati itsitama.
- Istun paju oksa peal..., - ja tagumise rea itsitus moondus kogu saali haaravaks kontrollimatuks naeruks, mis tegelikult haakus süžeega hästi, nagu "isegi hobused rõõmustavad kevade üle".

- ..., - mõtles Marju, - olgu see lasteaed olemata, istugu kodus, teist korda ma seda üle ei ela.
Marju järel tegid enda margi täis veel kaks lindu, mis justkui veidi lohutas.
Lõpus laulsid lapsed liigutavalt kaskede kohinast ja ojakeste vulinast.

Marju, veel sulgedes, pakkis lapse ja andis ta üle vanematele, lehvitas püüdlikult ja suundus riietuma.
Käekotti, kilekotti riietega ja mantlit ei olnud kusagil.
Ta sahmis pikalt mööda aeda murest murtud linnuna, enne kui taipas, et last üle andes, viskas ka oma asjad ema auto tagumisele istmele.

Ja siis ajas lasteaia öövaht ta tänavale.
Ja siis sai ta aru oma olukorra täiest tõsidusest.
Aprilli algus, õhtu, külm, ta on tänaval sulgedega kampsunis ja sabaga, ilma noka, raha ja telefonita.
Vanematele ei saa helistada, sest telefoni ei ole.
On küll tagavara võti, kuid see on sõbranna käes, kes elab linna teises otsas.

Marju trampis natuke ringi ning kogudes julgust, pöördus siis ühe juhusliku jalutaja poole.
- Jumala eest, andke andeks, mul on selline mure, kas te võiksite mulle takso kutsuda?
Jalutaja vaatas Marjut, astus igaks juhuks sammu tagasi ning küsis, et äkki hoopis kiirabi?
- Ei, ma olen normaalne! Lasteaias oli etendus, ma kaotasin oma asjad, palun, kutsuge mulle takso!
Jalutaja vaatas veel kord Marjut, mõtles korra, tellis takso, kuid ei lahkunud.
- Ma ootan ära, kuni takso tuleb. Ja... keda te siis mängisite?
- Käblikut! - vastas Marju juba pisaraid kuivatades.
- Tõesti? Ma poleks ära arvanud. No kuulge. Las ma võtan suled ära, ega need taksojuhid ka, teate...
- Ei võta, ma juba proovisin, nii kõvasti said kinni.

Ja siis saabus takso ja taksojuht keeldus sõidutamast maksejõuetut käblikut, nii et jalutajal tuli kaasa minna. Ja avastada, et sõbranna ei ole kodus. Ja siis talle helistada. Ja siis oodata. Ja kuidagi saadi jutule. Ja tekkis tunne, nagu oleks sada aastat tuttavad oldud ja et tahaks rääkida veel ja veel.

Ja ma pole päris kursis, mis edasi sai.
Aga midagi kindlasti sai.
Ja hea, et sai.
Sest iga käblik on kevadet väärt. 

Arr-r-mastuse teed... II

via FatCatArt.com

Maimul on korralik töö ja karjäär - mõistuse jaoks, korter vaatega järvele ja uhiuus Honda - keha tarvis ja siis veel õepoeg Kristjan ja kass Felix -  puhtalt südame rõõmuks.

Õepoeg jäi Maimule Uus-Meremaale õnne otsima läinud vanemalt õelt. Kunagisest vinnilisest äbarikust on Maimutänaseks kirjeldamatult nägusa noormees kasvatada. Pikkus, õlad, õle karva juuksed, kulmud nagu oravasabad, silmad sügavrohelised ja nii pikalt edasi. Lisaks naeratus, pool-naeratus suunurgast, mis ei jäta külmaks ühtegi naist. 

Ülikoolist keeldus poiss kategooriliselt, läks süjaväkke ja seejärel tööle, kuhugi kaubandusfirmasse. Töö kõrvalt vormistas vajalikud load ja edasi Euroopasse, kaugsõiduautojuhiks. 
Viis aastat rekkajuhi ametis kindlustasid sorava saksa, prantsuse ja itaalia kõnekeele, nii et tänaseks võib leida kogu Euroopast kilde Kristjani poolt puruks löödud südameist. 

Kassi leidsid trepi alt.
Felix, sünnilt sünge misantroop, mingisugust tänulikkust päästmise, hoidmise ja hoolimise eest näidata ei kavatsenud. Anatoomiliselt küll kasslaste sugukonnast, kuid kui teda jälgida  ja meenutada harikrokodillide käitumist, on kohe selge, et vähemalt hingelt on tegu ehtsa Crocodylusega. Aga mis sa hing teed, ukse taha ju enam ei viska. 

Kristjan unistab sellest, et tädi leiaks endale mehe. Ta ise on ju koguaeg sõidus ja triibuliselt elajalt ei maksa loota midagi. Tädi vaid naerab selle peale, ta on juba proovinud, muljet ei avaldanud, ei peamehhaanik, politseikapten ega belglasest pudukaupmees, temale aitab neist... igasugustest. Otsigu Kristjan endale paar. Kristjan on päris kimbatuses. Kui kuldsete kätega mehhaanik, maskuliinsuse kehastus politseikapten ja rikas pudukaupmees on "igasugused", siis tema mõistus on otsas.  Ise aga pereelu ei igatse, Liisu ja Erica, Paola ja Madelaine, Sveta ja Gabi ja Gabi jah, Kristjan on alles seal, teelahkmel nii öelda. "Teelahkmel, haha," naerab Maimu kõlavalt.

Maimu unistab, et Kristjan abielluks korraliku tütarlapsega viisakast perekonnast, et Felix muutuks leebemaks ja rohkem mitte millestki, tal on kõik olemas, kes kord piimaga suud kõrvetanud, see vaatab ette ka veega, täname ja küll me saame hakkama. 
Felix unistab ka. Et need kahejalgsed jätaksid ta rahule. Kui väga vaja, sügaksid ennast, või teineteist, Felixit ei huvita. 

Kristjan tuleb reisilt, magab ööpäeva maha ja siis tädi juurde lõunale. Tädi istub, pisarates. 
„Kõik,“  ütleb tädi, „mina nii enam ei jõua, ma olen neljakümne ühe aastane, mul on tööl poolsada alluvat, ja see tõbras kohtleb mind nagu orja, vähe sellest, et kuseb nurka, nüüd veel hammustas ka, vaata siia, luuni. Homme viime arsti juurde, laseme kastreerida, äkki muutub leebemaks."
Kristjan väristab tahtmatult õlgu, ütleb, et tema vist ei muutuks, kuid teha pole midagi, tädi Maimuga juba ei vaidle. 

Kuumsuitsulõhega õnnestus Felix kandepuuri meelitada, kuidagi kergelt, vereta, kuid kurja eelaimust tajuvad kõik. Loomakliiniku ooteruumis teeb Kristjan puuri ukse kogemata lahti ja järgmised viis minutit saavad kõik kohalolijad teada, kuidas täpselt elektron ümber aatomi tuuma tiirutab: igal võimalikul ajahetkel on elektron mitte mõnes kindlas kohas oma trajektooril vaid igal pool ja korraga, justkui määritud sfääri pidi laiali. 
Kass Felix on kiireim kõigist, ka kõige nobedamast elektronist.
Lühidalt, viis minutit hiljem on ootesaalis üks käpaga vastu nina saanud hämmastunud dobermann, üks laualt alla kukkunud monitor, kriimustatud näoga hamstri omanik, ümber kukkunud ahtalehine viigipuu, ebainimliku häälega röökiv hall papagoi ja kardinapuul istuv ning kobra moodi susisev Felix.

Kabinetist astus välja kena habemega doktor ning küsis rangelt: "Kelle loom seda tegi?"
Maiumu südametunnistus ei lubanud tõbrast maha salata. Doktor kissitas silmi ja ütles Felixile: "No, Kiisu, ehmatasid? Ära karda, tule siia, minu juurde."
Ja see peletis läks! Hüppas doktori sülle ja miuksus solvunult, kaebas mittemõistmist ja ebainimlikku ülekohust. 
"Hea Kiisu," rääkis doktor, "tubli, Kiisu, teil oli aeg kaheteistkümneks? Liisu, hoia seda iludust," ja annab looma medõe sülle. Felix istub Liisu süles kuulekalt, nühib vastu kitli rinnataskut ja nurrub meeliülendavalt. 
"Kristjan," ütleb segaduses Maimu, "me oleme Juuda üles kasvatanud!"

Hiljem antakse Felikx tagasi, juba kärbitud kujul, doktor vaatab Maimule silma ja seletab: "Liisu räägib, kuidas edasi, mina aga helistan õhtul, kui sobib, veendumaks, et kõik on korras... Andke andeks, ma usustasin end tutvustada, Tõnu, Tõnu Tuisk, kui lubata."
Ja helistas. 

Aasta hiljem. 
Maimu ja Tõnu Tuisk valmistava  õhtusööki. Ootavad külalisi, Kristjanit ja Liisut. 
Felix istub aknalaual, vaatab toimunut pealt ja mõtiskleb selle üle, miks ühtede pöördumatud kaotused tähendavad teistele õnne. Siis märkab külmkapist lauale ilmunud kuumsuitsulõhet ning otsustab, et olgu, las siis täna paitavad, igaüks ühe pika kuklast täitsa sabani. Pöördub siis akna poole, vaatab oma kujutist tumedal klaasil, ohkab sügavalt ning süveneb oma kauni kasuka kasimisse.

:)

Ar-rr-mastuse teed on imelised

Kaks aastat helevalget olemist ja korraga tõusid pilved: majandusosakonda tekkis blond, nooruke, ümarate vormidega praktikant ning Toomas sai teada, kes on praktikandi isa. Sellisesse isasse on võimatu mitte-ära-armuda.
"Saa aru," ütles Toomas Marile, "meie suhtel ei ole tuleviku, see on ennast ammendanud, kohvimasina ostsin mina ja võtan kaasa. Ja ära arva, et mul on kerge!"
Mari nuttis poole ööni (kaks aastat ju ikkagi!), sai aru, et tuleb minna edasi, ning hommikul pani end kirja langevarju spordi klubisse (lootes salaja, et varem või hiljem lendab üle Toomase pea ning sülitab talle pähe, sihilikult sihtides).

Esimest hüpet on parem mitte meenutada, piloodil oli tegemist, et jääda marsruudile, kui Mari röökimisest tekkinud helilaine lennukit tabas.  Teise hüppe ajal võttis Mari end kokku ja vaatas alla. Kolmas hüpe õnnestus, Mari sai instruktorilt kiita sitkuse ja täpse maandumise eest.

800 meetri kõrguselt tundub kõik väike ja ebaoluline, Toomase kujund Mari peas pleekis kiiresti, misjärel hajus pöördumatult mõõtmatutes pilvedes.

Enne neljandat hüpet tundis Mari end praktiliselt Felix Baumgartnerina. Ja tundis seni, kuni üks salakaval õhuvool ta kaasa haaras ja endaga viis, kaugustesse ja kõrgusesse.  Viimase arusaadava mõttena Mari peas oli: "Edasi minemisel peaks olema piirid", peale mida hing piiksatas valjult ja vajus ketsi säärtesse. Hinge sabas lahkusid hüvasti jätmata eneseusk ja kindlus homses päevas.

Olles end kuidagi kogunud (mitte veel ajada segi sõnadega "kokku korjanud"), meenutas Mari, et umbes kümne kilomeetri pärast saab isamaa otsa. Huvitav, kumma riigi hävitajad kiiremini lendavad ja kas nende juhendis on kirjas kõigepealt kontrollida või tulistada viivitamata. Soov maanduda kodumaale, suudela musta mulda ja vanduda, et ei iial enam - oli suur.

All lookles kodumaa värvitu loodus. Peamiselt metsad ja sood. Lõpuks siiski ka väike lapike lagedat maad. Olles pikalt võidelnud vabadust armastava langevarjuga ning tekitades kollektiivse infarkti varesekarjale, Mari siiski maandus. Tõe huvides olgu öeldud, et siiski mitte päris nii, sest viimasel minutil kasvasid kodumaa mullast Mari ette kolm tugevat tamme. Või mitte tamme - polnud aega uurida.

Aga las see Mari korraks olla.
Helilooja Arnold K. kirjutas rahakoti jaoks igasugu poppi (pseudonüümi kasutades, et ei peaks hiljem häbenema), tulevase au ja kuulsuse jaoks aga tšellode kontserte orkestriga.
Pop-lugusid osteti nagu sooje saiu. Tõsi, tihti paluti, et mitte üle teise oktaavi re, kes seda ometi laulaks. Või siis, et "Kuule, keeruline kuidagi. Mis see siin on? Kadents? Kuule, mees, publik on meie leib, ei ole vaja neid solvata kadentsiga".
Tulevase au ja kuulsusega aga ei edenenud.
Üldse.
Mitte kuidagi.
Arnold K. teenis hunniku raha, imbus läbi jälestusest enese vastu ja põgenes vaarisalt päritud metsatallu, et mõtiskleda üksinduses. Näiteks disharmoonia üle oma sise-ja välisilmas.

Nüüd kujutage ette inimest, kes ärkas, tõusus-ringutas, keetis kohvi ja seisab selle ja sigaretiga maja trepil üksildases kohal, ümberringi on rahu ja vaikus. Helilooja peas hakkas just kuju võtma kaunis paššaaž, kui äkki kusagilt ülevalt kõlab värelev, puhtalt pisaratele häälestatud hääleke: "Onuke, mis selle koha nimi on? Kas te aitaksite mind alla? Ma ise ei saa...!"

Edasi oli igasugust.
Tulemusena leppis Mari ebaõnnestumisega langevarjurina. Lennuki kõhus on ka ju tore lennata.
Muide, märtsis nad juba lendavadki kontserdi esmaesitlusele. Te ei usu, kes dirigeerib. *** isiklikult! (ptüi-ptüi-ptüi, üle vasaku õla!).

Kokkuvõtteks, kõik on hästi!
Ja on täiesti arusaamatu, milleks kõik see sündmuste jada, kui Mari ja Arnold K. elasid aastaid ühes ja samas trepikojas, mees kuuendal, naine neljandal ja korra käis Mari isegi Arnold K. ukse taga, sõimamas, Beethoveni eest öösel kell kaks.

**
A muidu, puhkan, kütan ja heegeldan ja vaatan "Salatoimikuid", loen Koffi ja Kausi ja Yani. Kohe lähen lapsega raamatukokku, me pole ühtegi "Muumit" lugenud, tunne on, et aeg on käes.
**
Pildi postituse juurde valis laps, ma oleks kiisud valinud :) 

Isiksuse test

Eveliis utsitas oma fb-s isiksustesti tegema ja tulemusi näitama. Noh, ma selles tulemuses tunnen end ära küll. Eriti osas, mis puudutab esimese pildi alumist otsa - jah, kõike seda ma kindlalt ei ole :) .

Upd: testi saab teha SIIN

Suvest ja sellest, et "kuidas" on oluline.

Karen Margulis (blogi)

Hea on. Ja ilus. Ma olen mitu päeva koristanud, rohinud ja muru niitnud, lugenud ja koristanud ja võtnud päikest ja lugenud ja rohinud ja koristanud. Kogu maja on nii puhas, et kahju oli kardinaid tagasi akende ette riputada ja kui lõpuks ette said, sai kõik veel ilusam ja laps on maja põllulilli täis tassinud. Lupiinid ja karikakrad ja tõrvalilled, tulikad ja hiireherned, kollased ja lillad ja...  kõik õitseb, kõik. Ja tuul ja esimesed oma peenra maasikad. Esimesed trikoorandid seljal, soolatud värsked kurgid, null ühikut uudiseid ja minimaalselt inimkontakte - elu nagu paradiisis.

Õhtul istusin ja vaatasin üle laua, kuidas laps arbuusi sõi. Nii lõpmata isukalt, kõike, mida ta sööb (kõike ei söö, kaugelt), sööb ta väga isukalt ja seda on lahe vaadata. Ja siis mulle meenus üks lugu, proloogiga.

Kunagi ma istusin tuttava tüdrukuga kohvikus, jõime kohvi, söögiisu ei olnud. Varsti liitus meiega kolmas, töölt tulnud näljane tüdruk. Ta tellis midagi, kartuliga ja hakkas seda sööma, kaunilt, kirjeldamatult isukalt. Me vaatasime, vaatasime ja siis ütles minu loomu poolest kiirem sõbranna selle, mida mina aeglaselt mõttes veeretasin: "Ah, ma tahan ka süüa".  Mis peale kolmas ütles viimaseid salatilehti taldrikult kokku korjates:
- Ära seda telli, see pole üldse maitsev.
- !!Aga sa sõid NII ISUKALT!
- Ma söön alati nii.

Ja minu tähelepanekutest. Mõned armunud naised räägivad oma meestest nii, et kuulajal tekib okserefleks. Ja naise silmad säravad ja epiteedid on kiitvad kuid üldpilt tuleb ikka selline, et - öak! Miks täpselt, ei oskagi öelda. Kuid sa kuulad ja saad aru, miks ta varsti õnnetu on, kui tugevalt ja umbes millal. Olles kiidulaulu lõpuni kuulanud, tuleb pingutada, et mitte öelda: "Kaunis, kaunis inimene! Helista mulle kuu aja pärast, siis, kui õlga vaja on".

Mõned teised aga räägivad nii, et tahaks käest haarata ja jooksu pista. Mul on üks tuttav tüdruk, kelle mehi ma spetsiaalselt õppisin mitte-tahma. Sest teda kuulates kujutad ette ei tea mida kõike, aga hiljem selgub ikka, et inimene nagu inimene ikka. Või, mis veel hullem, tuleb ja hakkabki meeldima ja jookse siis pärast lunides "palun luba ma kannan ka veidi, ainult paarile peole, pliiiis". Ja hea, kui ei anna, sest ma olen jälginud mõnda tema poolt kantud peetud meest peale seda, mil nad lahku on läinud. Ja alati (alati!) on selgunud, et linnuke lendas ära ja midagi huvitavat seal minu jaoks pole.

Ma arvasin, et see on "väikese õe" sündroom: kui ma väike olin ja mul isu ei olnud, siis olin nõus sööma vaid seda, mille venna taldrikust pätsasin. Kuid sel juhul käituksin või tunneksin nii alati, kuid on ikkagi veel see esimene - öak - variant. Nii ma kaldungi arvama, et kõik sõltub serveerimisest, sellest, kuidas keegi jutustab. Ja edasi mõeldes, kas üldse peaks - sest elu ei ole restoran ja sama rooga lauda ei tooda ja mina nt ei kannata, kui keegi minu taldrikust sööb..
 :)

Romantikutest

Mul oli täna hull päev, heas mõttes hull päev ja mulle kingiti lilli. Ja ärevus on nii suur, et...
:)

Ma armastan romantikuid. Tähendab, ma pole neid alati armastanud. Hakkasin ajast, mil taipasin, et meeleheitlikud püüdlused nautida kellegi teise romantilisi püüdlusi, ei ole kohustuslikud. Enamasti võib ka lihtsalt jälgida, no olgu - sõbraliku ilmega.

Naudinguid pakutakse hoopis teisel aadressil. Kvaliteetne romantik aga on võimeline hankima kaheksat sorti jäätis, vaarikamaitselisest pistaatsiapähkliliseni ja toitma sellega oma näljast naist, ikka aeglaselt lusikat huulte poole tõstes, imetledes, kui armsalt viimane suukese avab ja sööb (seejuures seljankast unistades).

Tõeline romantik, kujutledes romantikat, näeb eeskätt ennast. Kui ta toob armsamale süle täis lilli, siis oma mõtteis näeb ta ennast astumas lumivalge sülemiga, vastupandamatu nagu Sinatra. Lilledele allergilist nooremat õde, kes romantiku armastatuga samas korteris elab ja aevastab kimbu kõrval nii, et kass on end ehmatusest juba täis lasknud, tema lihtsalt ei näe.

Kui nüüd tähelepanu vektorit veidi nihutada, subjektilt objektile nt, siis pole see enam romantika, siis on see juba hoolitsus või hoolimine. Hoolimine aga on igav ja...  liiga maine. No hea küll, pakkusid seljankat. Pühkisid tema lõualt keedetud porgandi tüki. Ja edasi? Kuidas see saakski ilus olla, kui sinu armastatu istub, kõht täis, silmad kinni vajumas. Nagu üle söönud kass, huultel hapukoor - nii labane.

Ma olen paari romantikuga kohtunud. Üks minu tuttav kulutas terve oma kuupalga ja kinkis mulle lifti suuruse mängukaru. Karu oli pruun, tal olid tapja silmad ja heleroosa lehv kaelas.

Ma käisin esimesel kursusel ja elasin üürikas, nii tillukeses, et peale minu mahtusid sinna lahedalt ainult mikroobid. Karu ei mahtunud kuidagi. Ühisel jõul (otseses mõttes) sai ta siis topitud esiku kapi otsa, kust ta siis mitu kuud muigas mulle näoga, nagu oleks äsja söönud rühma täis väikesi lapsi.

Kui külalised, riietudes kitsukeses poolpimedas koridoris, keerasid end ja sattusid ootamatult vastamisi karu tohutu veidralt muigava näoga, tegid nad erinevaid, valdavalt kurgupõhjast tulevaid häälitsusi. Need häälitsused ja neile järgnenud sõnad rikastasid minu sõnavara ja arendasid kujundlikku mõtlemist, nii et, võib öelda, et kokkuvõttes oli karu kasulik.

Üks minu teine tuttav põhjustas sündmuse, mida tolle üürika trepikoja rahvas, kui nad veel elus on, kindlasti siiani mäletavad. Algas kõik sellest, et ükskord detsembris läks lift katki ja oli katki juba terve nädal. Trepikoda aga oli kõle ja pime. Ma kaebasin noormehele, et pole midagi vastikumat, kui minna hommikul läbi selle räpase, haisva ja pimeda trepikoja, kus ükski elektripirn ei elanud kesköönigi.

Järgmisel hommikul kuulsin karjeid veel enne korterist trepikotta astumist.
Et mida mu tuttav siis tegi? Ta tuli varahommikul trepikotta ja pani igale korrusele ja nende vahele trepiastmetele, alustades minu kuuendast ja kuni välisukseni, põlevad küünlad.
St, te mõistate, eks? Tüdruk, kiirustades kooli, jookseb trepile ja - oh! Kõik kohad küünlaid täis!  Pimedus taandub, armastus võidab, jms, tüdruk jookseb alla, silmad täis naeru, huultelt pudenemas tänu ja armastus, armastus...

Noh. Esimesena astus sel hommikul trepikotta neljanda korruse memmeke puudel Ruudiga. Nähes pimeduses põlevaid küünlaid otsustas memm, loomulikult, et öösel on satanistid trepikojas kellegi ohvriks toonud. Ajalehtedes tol ajal kirjutati, igasugu lugusid.

Memmekese kisa peale ronisid välja ülejäänud naabrid. Trepikoda otsiti läbi, lintšitud surnukeha kõikide kurvastuseks kojast ei leitud. Rahvas solvus. Hakati otsima oinast, kes oleks ääre pealt maja maha põletanud. Oinal, õnneks, jagus mõistust kaduda tasakesi enne, kui rahvas ta tema enda süüdatud küünalde valgusel lintšinud oleks.

Peale seda pandi trepikotta eredad pirnid ja välisuks lukku. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et küünaldest oli kasu.

A kuidas sul romantika ja romantikutega on? Mõni lõbus lugu?

Öiseid vestlusi moraalist

 

Carrie Nation oli Naiste Kristliku Karskuse Liidu (The Woman's Christian Temperance Union) aktivist Kansases. Naine oli kuulus selle poolest, et hoides ühes käes Piiblit ja teises käes kirvest, murdis sisse baaridesse, kus pahaaimamatud Ameerika mehed napsutasid, ning pesksis kirvega baariletid pilbasteks. Põhjendas seda nii, et kuuleb "Jumala häält", mis tal seda teha käseb.

Oma missiooni käigus jõudis naine külastada lisaks Kansasele ka teisi osariike. Tema portreed kirjaga "All Nations Welcome But Carrie" võis kohata baarides üle terve riigi. Kui naine 1911 a. suri, kasvas tema populaarsus veelgi. Temast kirjutati raamatuid ja lavastati isegi üks ooper! Nimi Carry Nation on registreeritud kaubamärk ning tema kostüüm kuulub Missouri osariigis Halloweeni kostüümide topp kümnesse.
(rohkem vt nt Wiki)

Eile öösel kahe ajal, olles loobunud üritamast uinuda, helistasin tuttavale, umbes, et kuule, räägiks poliitikast vms, ja siis ta mulle hetkel (IKKA VEEL!) aktuaalsete teemade arutamise käigus selle kena inimese meelde tuletaski. Umbes, et "On varemgi naised moraali eest seisnud... "

Millest? A mis seal lõpuks vahet on, täiesti fenomenaalne tädi, ma veetsin hommikul mitu tundi netis tema kohta lugedes :)

A, seda veel öösel mõtlesime, et kui trehvame, leiutame Carry Nationi nimelise kokteili. Tõenäoliselt saab sellest esimene toidupostitus minu blogis.

**
Muudkui vaatan seda pilti ja mulle nii hullult meeldib. Peaks välja printima ja kuhugi seinale paigutama :)

Kuldnokad on tagasi

Kõik algas sellest, et reedel otsustas kass, et talle aitab. Vähe sellest, et hiljuti kõht operatsiooni tarvis karvadest kiilaks aeti (ta ilmselgelt häbeneb), topiti nüüd veel  koledat värvi puugirihm ka kaela. Kass otsustas teha enesetapu - haaras hammastega rihma otsas ja sikutas seni, kuni lämbuma hakkas. Lämbudes puges kapi alla, kust ma ta põranda harjaga välja tirisin ja enesetapukatse lõpetasin. Lõikasin rihma lühemaks ja otsustasin, et mulle aitab.

Enesetappu ei üritanud - mul on laps veel viiene. Ja aastane kass, ikkagi. Panin lapse magama, keetsin teed ja valasin brändid.

 Mida teebväsinud purjus inimene reede õhul? Loomulikult - logib interneti. Kiiresti kujunes vestlus, kirjandusest, peamiselt. Kui mu mälu mind ei peta (ja vaatama ei taha minna), siis mingi hetk jõudsime sinna, kus "Sõja ja rahu" kirjutas Dostojevski!  Ja siis veel lähedusest - see osa oli keeruline. Tundsin end Evangeeliumit mõtestada püüdva tulnukana.

Igatahes, laupäev oli kuidagi lihtne, kodune, veidi udune, aspiriini ja mullivett, jalutasime ja grillisime. Õhtuks oli nii hea, et peale lapse magama lugemist otsustasin lähedust praktikas harjutada. Oli... lõbus ja sportlik harjutus, ainult et hommikul oleks ei tea, mida teinud, et saaks veidi magada. 

Mul oli kokkulepitud, et lapsele tuleb sõbranna küll. Noh, jätsin süüa ja juua lauale, tõstsin õueriided kättesaadavasse kohta ja ütlesin, et kui nad mul kahte tundi magada ei lase, hammustan ninad peast. Peale mõningast arutelu teemal, mis on piisavalt oluline, et mind üles ajada (- Kui kummikuid ise jalast ei saa, oled kummikutes ja ülejäänud päeva siis koristame! Kui kombeka lukku kinni ei saa, õue ei lähe!), sain umbes üheteisteist magama.

Ärkasin kolmest! Telefon täis vastamata kõnesid, aga lapsed elus ja terved, enda üle veel uhked ka. Nad olid ära söönud peaaegu paki viinereid - ise uunis soojendasid. Ära röstinud suure paki röstsaia - seda väidetavalt kassi tarbeks, kusjuures pähklivõiga oli paremini maitsenud. Igast kausis olevast õunast oli lõigatud tükk ning heki taga lonkivad hobused ja lambad olid söönud lisaks porganditele ka paki eilsest grillimisest ülejäänud vahukomme. Need maitsesid loomadele nii häst "Et neil lausa tatt silkus suust".

Noh. Täna hobuseid koplis ei paista, kuid loodan, et ehk kamba peale söödud pakk... hea küll - suur pakk vahukomme - ma ostsin mõeldes, et grillihooaeg ju algab ja siis on terve suvi hea paari kaupa võtta - neid siiski ei tapnud ja loomad on mõnesse kaugemasse koplisse viidud.

Millest. Sellest, et mu väike konn on nii suur ja tubli. Saab ise söödud ja kummikud jalast ja üldse. Õhtul tegime pannkooke - piima ja nisujahu ja tavalise suhkruga - maitsesid imeliselt, miljon korda paremini, kui kõik need banaanide ja kaera- ja odrajahulised. Siis ligunesime vannis, rääkisime, ma peitsin oma veidralt punaseid põlvi. - Emme, kas sa kukkusid? - Ei mäleta, vist komistasin, jah... Ja täna lubasin lapsele, et peale lasteaeda lähme kohvikusse. Selle eest, et ta eile nii armas oli ja mul magada lasi.


Mde, hommikul lasteaiast tulles nägin lehise otsas kolme kuldnokka.
Kuidagi täiesti hea inimese tunne on.
Komad viimasesse lausesse võib igaüks soovikohaselt paigutada.

Flame is Burning

Hommikul valasin kohvioad masinast mööda. Terve köök on nüüd kohviubasid ja - lõhna täis. Võiks ju lausa meeldiv olla, kui jala all ei krõbiseks.

Laps läks eile peale sauna vabatahtlikult otsejoones voodisse ning keeldus isegi unejutust - otsustas _korralikult välja puhata_, sest tal on täna lasteaias tähtis päev - esinevad näidengiga naaberrühmale. Ma sattusin lausa segadusse, mis oma suure õnnega peale hakata - 20.30 ja ei pea mitte midagi, peale tasa olemise. Nii ma netis sihitult ringi uitasingi, kuni keegi mulle lingi venelaste eurolaulule saatis ja kommentaari palus. Kommentaarist keeldusin, kuid öösel mõtlesin end sellegi poolest vigaseks.
Minu jaoks on sellega Eurolaul 2017 lõppenud.  Ma sel korral niigi, süvenesin rohkem kui iial varem :)


*
Ükspäev ma lugesin ühest blogisabast kellegi kommentaari (oma sõnadega umbes), et kuna maailm on nagu ta on, tuleb luua endale oaas, miski mull, kus kehtivad mulliomaniku reeglid, ja elada selles püüdes vältida nö välisilma nii palju kui võimalik.

Ma olen kahe käega poolt, ma olen vaeva näinud omandamaks sellise, mul juhtub aegu, mil selline omas mullis olemine on minu jaoks ainus mõeldav olemise viis. Aga. AGA minu ja kommentaari kirjutanud blogija veendumuste vahel on üks põhimõtteline erinevus. Ma nimelt usun, et kõige suurem karu teene, mis ma oma lapsele teha saan, on kasvatada teda mullis, isolatsioonis, olgu või osalises, eemal maailmast, millesse ta hiljem nii või teisiti integreeruma peab. Kasvatada teda üldlevinud reeglitest erinevate põhimõtetega või -järgi. Ainus mõeldav põhjus kasvatada laps eluvõõraks (koduõpe nt), saab olla meditsiiniline näidustus. Terve laps harjugu ja õppigu toime tulema maailmaga, sellisega, nagu see on. Ja mull, see oma, isiklik, kuhu keegi minu loata sisenema ei peaks, see olgu siis koht, kuhu väsimuse puhul varjule minna.

*
Üks viis mõistmaks oma probleemide suurust või adekvaatsust, on sõita mõnesse väikesesse linna (teravama elamuse otsijatele soovitaks valida riik, mis on viimase nt 50 aasta jooksul kasvõi kordki mõnest sõjast osa võtnud), mille sees või lähedal on mõni klooster. Vahet ei ole milline. Istuda maha ja jälgida inimesi, kes kloostri väravast sisse ja välja voorivad - ausõna, minusuguse mured muutuvad hoobilt olematuks.

*
Poole tunni pärast on mul juuksur. Edasi pühin kohvioad põrandalt kokku ja hakkan tagasi Lihtsa Elu Tildaks, või kuidas see täpselt oligi.

Armastusest

Winnie the Pooh Winter by Martin Driver

Magasin täna vähe. Lugesin Faberi "Imelike uute asjade raamatut". Telefonist - tulenevalt olen täna silmadega, nagu albiinoküülikul. Ja ema mõned päevad tagasi naistepäevaks kingitud (juba - sest Maxima? sooduskleebised? kehtivad ainult x-ajani?) Dormeo padi, mis kirjade järgi on hüper-super, paneb mul pea valutama - nii et...   Elisa lubab, et homsest seda raamatut nende äpist enam lugeda ei saa, mul on umbes neljandik veel lugemata aga täna pole kuigi palju aega lugeda. Kui - siis hakkan mossitama. Või äkki ikkagi saab, kui juba enda riiulisse tõstetud?

Tegelikult ma tahtsin armastusest :)
Sõin hommikust ühe endise sümpaatiaga, päike paistis silma, vaatasin teda ja nägin... ennast. Meid. Ja see oli, noh, nunnu (ha).

Ma olin noor ja taevalikult armunud. Seitsmeteist, vist, aastane - sees ainult tunded, ümber vaid kunst,  vaidlused vaid kõrgest, lugesime Masingut ja Naani, mina ka G. Aarmat (võimalik, et salaja :D ). Ühesõnaga, tema silmad minu vastas, minu silmad ahnelt iga ta sõna püüdes. Käisime kätest hoides, lendasime linna kohal, elu kohal, maandusime kinomajja. Enne filmi soojendasime end jäätist, sõime jääkülma jäaätist jääkülmas fuajees, vaatasime inimesi.

Saabub võõras paarike - tema hoogne ja külmast õhetav, lehviva laka ja temakest koguaeg muljuvate suurte punaste kätega. Temake jämeda patsi ja küllusliku ihuga, eest lahtise kasukaga,  trikotaažist dekoltees ja sihvkadega, kiunudes ja itsitades samaaegselt.

Ma ajasin sedamaid nina püsti ja ütlen midagi solvavat, umbest, et iuu, millised. Oli see siis lõbusa näitsiku dekoltee, mis mind segadusse ajas või õhetava noormehe käsi, mis puhkas nimetatul... meie ju, meie suhe oli ju hoopis teine - õhukestes mantlites ja torkivates sallidega, meie teineteist ei käperdanud, me rääkisime süütuse presumptsioonist ja sotsiaalkonstruktivismist, Itaalia muusika allakäigust lõppude lõpuks. Me limpsisime ülevalt jäätist jäätunud fuajees jäätunud seina najal, kaks läbi külmunud vaimselt kõrget isiksust.

"Iuu, millised!" - ütlesin mina.
"Nagu loomad," - venitas tema aeglaselt.

Neelasin selle koos jäätisega ja mulle maitses, - ma olin ju armunud, kuidas siis muidu!

Kuid armastus sai otsa.
Kuid sõnad jäid, tundub, et need puudutasid mind, tugevasti, kriipisid haava, mis hiljem armistus, kuid päriselt ei kadunud. Sest ... hahhaha, ma lugesin salaja Aarmat, nt (ja perioodiliselt loen üle siiani)... Temast on saanud suurepärane inimene, intelligentne, hea, jah, hea, vaatamata sellele, et aastaid hiljem, meenub mul teda nähes esimese asjana ikka veel "naguloomad", iga jumala kord.

Kiviga ma teda siiski ei viska, iial. Ma palju ükskõiksem ja headust on minus ka nii umbes statistiline miinimum.
Nii et.
Elagu :)

*

Ja ma olen tüdinenud oma blogi välimusest, tahan valget ja et õhku oleks rohkem.

Raamatublogimisest, fb-st ja kaasanoogutamisest.

Hakkasin kirjutama muljet LR sarjas ilmunu Houellebecqi esseest Lovecraftist, aga ei viitsi. Laupäev ikkagi jms, tahaks lihtsalt. Lobiseda.

Nt sellest, et Sandra arutles blogis "Päikesejänku ja sada raamatut" teemal, miks raamatublogida ja milline on hea raamatublogi.

Miks? Sest kirjutades mõtlen läbi ja sõnastan. On huvitav jälgida, kas ja kuidas erineb lugemisest saadud esmane emotsioon sellest, mille mõne päeva pärast kirja panen. Kuidas toimub settimine, selginemine. Kiiresti järjest ja vaheldumisi erinevaid asju lugedes tekib mingi mmm...  maitsete, muljete, emotsioonide segunemine, millest (kahtlustan) mõnel juhul jääb lõpuks järgi üksnes pisike hall laialivalguv pilveke. Kirjutades korrastan mõtteid, st tõenäosus, et info talletub, on suurem.

Kui alguses mulle tundus, et raamatublogimine - mis see siis ära ei ole, siis nüüdseks tean, et tihti on ahvatlus võtta riiulist järgmine raamat ja lihtalt edasi lugeda, suur. Samas jääb siis palju asju tähele panemata - lühikese kirjutamise ajaga olen aru saanud, et nt kirjanikest tean vähe kuid see on siiski huvitav - kontekst - miks ja millistel asjaoludel raamat kirja on saanud, ilukirjanduslike tekstide taustad nö. Mulle meeldib lugeda, ma teen seda blogiga või ilma, aga tundub, et blogiga on kasutegur (siis vist), suurem.

Kellele? Jõudsin just järeldusele, et ma kirjutan eeskätt enda pärast endale. Samas - ega ma siin päris üksinda hängida ei viitsiks (statistika näitab, et mul on umbes 30 püsilugejat, jee siis, või midagi). Lisaks, ma ei tea millest kirjutada, kui mitte kirjutada raamatutest  - öiseid külalisi ülemäära tihti ei käi... (pakkuge ja küsige, ma midagi lubamata aga tõenäoliselt rõõmuga).

Milline on hea raamatublogi? See on hea küsimus ja mul on hästi konkreetne vastus. Mind huvitavad emotsioonid ja mõtted. Raamatublogist tahan  lugeda, mida lugeja lugedes tundis või mõtles. Mis seoseid raamat tekitas, millist kohta puudutas. Seda - hästi isikliku. Mis meeldis, mis ei meeldinud. Mh selleks, et saaks võrrelda. Sest see ongi ju põnev - mida sina näed, kui sa seda jänest vaatad. Kõike muud saab huvi korral juurde guugeldada.

***

Hundi ulg küsis ükspäev oma blogis, et kas see on normaalne, et vanemad ei taha oma lastega rääkida poliitikast. Et nagu ei julge hästi.

JAA! Mina, oma ema lapsena kinnitan, et ma ei taha absoluutselt oma ema või tädiga või muude lähisugulastega rääkida poliitikast ja on veel ridamisi inimesi ja  teemasid, kellega/ millest ma ei taha rääkida. Kahjuks ema nt tahab. Ja siis me räägime. Nii et tema räägib ja mina mhmitan ja ei ütle midagi. Ma tean, et me oleme väga erinevad, see ei muutu kunagi ja milleks siis, ressursi raisata. Oleks, et sellest siis midagi sõltuks - aga ei sõltu.

Kuidagi haakub siia ka Rentsi juures räägitu, lühidalt arvab blogija, et lollustele kaasa noogutamine on kurjast. Ma nii kategooriline ei ole. Mu meelest on vaja kaaluda, põhjusi ja tagajärgi. Rahulolev loll on siiski tihti ohutum (ükskõik siis kas endale või teistele) kui kurjaks aetud ullike. Nii et kui tõenäosus harida on nt nagunii olematu, siis - las ta olla õnnelik! Samas, kui jutt käib julgustamisest rumalteole, siis, ma ei tea, juhtida tähelepanu mõnele kõrvaltegevusele või, ma ikka ei tea, helistada üksükskaks.

(Mitte, et kõik, kellega ma poliitikast rääkida ei taha, tingimata lollid on).

Ma tegin endale fb konto umbes vist viimase eestlasena ja kahetsesin, et tegin, sest ma poleks mitte kunagi tahtnud teada kõike seda, mida ma sealt oma sugulaste, töökaaslaste ja muidu tuttavate kohta teada sain. Ma kustutasin selle konto kiiresti. Täna on mul fb-s konto, kus ma jälgin inimesi ja lehekülgi, kes/mis on mulle huvitavad, lisaks suhtlen inimestega, kel vähemasti on minu hobidele sarnased hobid - see minu meelest on palju vähem masendust tekitav fb pidamise vorm.



Et siis, ma võin rääkida raamatutest või ma ei tea, käia koos jooksmas, nii hästi EKRE valijaga kui Jehoova tunnistajaga, kuid seda tingimusel, et kodanik mind oma usku pöörata ei ürita. Ja no - ekstreemsusteta siiski - doktor Vassiljevi juurde ravile või Plaseri juurde trenni ju ikka ei läheks.

Kuidagi.

A muidu helistas sõber ja ütles, et ta kohe tuleb ja hakkame filmi vaatama. Pidavat olema midagi erakordselt ilusat. Nii et.