Hakkasin ka ükspäev tegema blogijate välimääraja testi, kuid selle käigus tekkis mul ekraanile lause „ma nagunii spordin oluliselt sagedamini kui seksin“, ma kohkusin, solvusin ja panin arvuti kinni. Hiljem lugesin teiste kirjutisi ja tõdesin, et nii mõnigi püüdis testis tõstatatud tuusti küsimuse naljaks pöörata, kuid …
Ja ega ma ei imesta, plirts plärts, käes on märts ja teadupoolest just märtsis on naised kõige vastuvõtlikumad nn „pehkinud tuusti“ viirusele. Millel, mde, on ka teaduslik seletus: avitaminoos pluss ennast täis kuu ja essana visaku kivi see, kes end iial tuustina tundnud ei ole.
Olgugi, et ühe täiskasvanud ja enam-vähem mõistliku naise jaoks möödub haigus kiiresti ja tõsisemate tüsistusteta (eriti kergelt pääsevad noored, ette ruttavalt olgu öeldud, et alla 25aastaste raviks piisab tihti vaid paarist musist kummalegi kannikale ja tassist kaokaost) on see eriti vastik põhjusel, et mõjutab lisaks haigestunule ka tema kõige kallimaid.
Neile mõeldes ma kohendasin üht oma vana teksti, olgu see väike spikker, kuidas haigust ära tunda ja nakatunut aidata.
Teooriast ainult seda, et
haigushoo võib vallandada ükskõik mis. Nt öeldi toidupoes „tädi“ või küsis noorem kolleeg, et „Kuule, kas siis kui sina õppisid oli ka juba…“, piisab pisiasjast või vahest pole sedagi vaja.
Kujuta ette: sa tuled töölt, avad korteri ukse ja avastad, et tuba on pime ja vaid peegli kõrval põleb pisike tuli. Tule kõrval peegli ees seisab sinu naine ja teeb midagi esmapilgul kummalist: surudes vasakut kätt vastu laupa venitab nahka üles nii, et kulmud võtavad kolmnurga kuju ja suunurgad, vastavalt, vajuvad alla. Ta pöörab oma ahastust täis silmad sinu poole ja lausub tasa:
- Tead, ma olen üks ära pehkinud tuust.
Vot! See ongi SEE! Sa võid ju naerma hakata (sest pilt on ka tegelikult naljakas) ja minna edasi kööki harjumuse kohaselt külmkappi tervitama. Sel juhul võib juhtuda, et tänaseks ongi etendus läbi. Kuid arvesta sellega, et järgmiseks kolmeks nädalaks on kultuuriline programm sulle garanteeritud ja üldse mitte selline, nagu sina armastad. Pisarad, tülid ja muud ebameeldivad üllatused - kõik on kerged juhtuma.
Seepärast ma soovitan järgmist:
veel alles saapaid lahti nöörides küsi osavõtlikult:
- Linnupoja (Jänku, Kiisu, Konnake, …), kas sul juhtus midagi?
Naine on natuke aega vait, langetab jõuetult käed. Ja pea, mille ta mõne aja pärast uuesti tõstab, siis suleb silmad ja esitab pehkinud tuusti aaria, eredaima, mida sa iial kuulnud:
- Aaaaaaaaaaaaaaa... ma olen vanaaaaa. Ma tunnen end nii väsinud ja vanana, peaaegu iidsenaaaaaa. Ma tunnen, et mu jalad on juured ja nahk on puukooooor. Ma olen inetu! Ja paks! ... Aaaaaaaaaaa!
/siin kõõritab ta salaja korraks sinu poole - sina ole vait - see ei ole veel õige aeg/
- Aaaaaaaa ... keeegi mind ei armastaaaaaa!
(Ja mina ka ei armasta kedagi, ja tänaval vahivad mind veel vaid lapsed ja pensionärid. Ja seksi tahaks, aga iga kord kui sa tuled, on minul juba unekas) - seda ta ei ütle, mõtleb.
- Aaaaaaa ... ja mul on kõik kriisid korraga - ma ei suuda teha tööd, ma ei suuda õppida, ma ei suuda kirjutada - ma ei suuda kahte sõnagi siduda – aaaaaa …
Ma ei suuda joonistada jänkut, ehtida jõulukuuske ilma, et laps seda nähes kokutama hakkab – variante on mitmeid. See, et on märts, ei ole tähtis. Lühidalt - kui siiani sinu naises oli kas või imetilluke loominguline säde, siis hetkel on see kustunud.
- Aaaa, ma olen väsinud tegemast nägu, et ma olen tüdruk - ma olen vana, ära pehkinud tuust, kes ei suuda kedagi naerma ajada ja rõõmustada, kõik vihkavad mind ja loobivad käbidega…
- Aaaaa... ma ei kõlba millekski. Küll sinagi mu maha jätad, lõppude-lõpuks, ma tunnen seda. Mul ei ole muud teha kui visata end kuuse alla pikali ja ära surra, ära surrrraaaaaaaa. Ma olen nii õnnetu!
/naine hakkab nutma/
Sinu tegevus: astu juurde ja kallista, võta kätte tema õnnetu lõug ja keera ta nägu peeglisse, ettevaatlikult - lõualuu nihestus suudaks ta tähelepanu köita, kindlasti, kuid rõõmsaks see teda ei tee. Ütle:
- Vaata, Linnupoja (Jänku, Kiisu, Konnake ...), sa oled kõige ilusam, targem ja andekam. Kes seda ei näe, on loll. Kuid see ei ole võimalik, kõik näevad ja saavad aru, nad lihtsalt ei julge öelda. Häbenevad. Ja kadestavad. Ma armastan sind.
No ja kõike muud sellist. Ja tõestage oma sõnad sedamaid tegudega. Tass teed voodisse peale tõestamist (või vett või veini, soovitavalt mullidega) on kohustuslik.
Kahjuks ei ole see kõik. Selleks, et naist veenda, eriti märtsis, eriti kui akna taga lõõmab ennasttäis kuu, tuleb sul minimaalselt nädalaks unustada kõik oma trennid, arvutimängud, armukesed või muu meelelahutus ning keskenduda naisele. Sa pead teda jalutama ja kohvikusse viima. Ja rääkima, rääkima palju ja õigete sõnadega.
Ms, ennast ei maksa unustada – sa pead olema toonuses. Juhtub, et haigushoo on esile kutsunud mõni kaunis meesolevus, kes temast välja ei teinud ja kodus on tal vaid üks - see veidi pruugitud sina.
Ja üle muretseda ka jälle ei maksa - paari nädala pärast on päevad pikemad, naine hakkab käima poodides hooaja kaupa uurimas ja siis saad sina puhata. Välja hingata ja pöörduda tagasi oma endise elu juurde.
Mis saab, kui sa seda kõike ei tee? Mõttes, lased tal pikalt mängida oma pehkinud tuusti mängu? Noh - ei midagi hullu - joob natuke, kulutab palju, magab mõne esimese ettejuhtuva vaese poisiga - ei midagi väga koledat. Kole on asja juures vaid see, et ajapikku ta veenab end ja lõpuks ka sind, et see ta ongi – vana ja pehkinud tuust. Ja ühel hommikul ärkad sa mõttega:
- A milleks mulle see pehkinud tuust?
Ja jätad ta maha.
Ja oled jälle üksinda.
Armastusega,
doktor Tilda
