Kuvatud on postitused sildiga tähtsaid küsimusi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga tähtsaid küsimusi. Kuva kõik postitused

neljapäev, 20. september 2018

Sellest, et introverdid on ilusamad


Eile õhtul istusime sõbrannaga ja rääkisime inimestest.Sõnastasime tähtsaid asju :) 
(Minusugused) Introverdid ei suhtle õhtuti. Ei mingit „Kallis, kuidas su päev möödus?“ jms. Introvert suhtles terve pika päeva, võimalik, et ta on täna rääkinud juba üle kümne lause ja põletab üksi pilguga tuhaks igaühe, kes kas või vihjab sellele, et ta peaks nüüd kogu selle pingutuse veel kord läbi elama.
Introverdid peavad end ekstravertidest targemateks. Sest… mida üldse saab oodata loomalt, kes sellise lärmi korraldab?
Introverdid tunnevad ekstravertidele kaasa. St, sa lähed sellele lärmakale peole, kus sa ei tunne kedagi ja kavatsed seda nautida? Ja metsas, kus tuulekohin ja linnulaul, tunneksid ennast üksildaselt?? St, ma ju ütlesin, seal on linnud! Ja sipelgad..
Kohustus lõbustada introverdile ei kehti.  Introvert naudib suhtlust, kuni teda dialoogi ei kista. Kõik lõbutsevad, mina istun ja jälgin – maailma parim pidu. Kui üldse suhelda, siis mitte üle ühe inimese korraga ja parem kui mitte üle kahe nädalas.
Introverdid armastavad kirjaliku suhtlust, kuid vihkavad esimesena kirjutamist. Sest äkki ma häirin sind sinu überolulistes tegevustes? Enne külmub põrgu ära, kui mu introverdist sõber kirjutab mulle esimesena. Telefonikõned on välistatud.
Üldiselt introvert ei solvu, et te ta ära unustasite. Suure tõenäosusega ta isegi ei märganud seda.
Introvert ei torma sulle appi, kui talle tundub, et probleem ei ole tõsine. See, kuidas sulle tundub, on väheoluline.
Suure pinnimise peale võib introvert oma seisukoha isegi välja öelda, ent tõenäosus, et see sulle ei meeldi, on suur.
Introverdid armastavad arvutada.
Nende üle on lõbus nalja visata.
Introverdid ei naera introvertide kohta käivate naljade üle.
Pole olemas introverdist truumat olevust. Kui te rääkisite oma introverdiga täna, siis ei ole ohtugi, et ta täna või homme veel kellegagi räägib. 

(naerata, vms)

teisipäev, 4. september 2018

Võib-olla on asi kelleski teises?

Badshahi Mosque, Lahore, Pakistan

September siis. Laulsin eile kolm korda hümni ja sõin kolme erinevat torti. Ostnud lapsele kingad nr 32. Kolmkümmend kaks, Karl! Mina kannan 36 - 37. Uhh.

Õhtul, kui värske koolilaps oli _õigel ajal_ magama loetud, istusin korraks teed jooma tulnud sõbraga trepil ja peamiselt kuulasin. Mul polnud jaksu siis vaielda ja täna nt ei ole häält, üldse, on hoopis palavik - angiin, ringi rapsimise tavaline tulemus. Aga hullult tahan öelda, ajendatuna eile kuuldud monoloogist, osas, mis puudutab "Kallis laps, saad aru, asi ei ole sinus."

Ja nimelt, mõnikord, kui ma olen väsinud, kuid aju keeldub puhkerežiimile minemast, vaatan tobedaid ameerika seriaale. Selliseid, kus kõik on alati dialoogialtid ja seda eriti suhete teemal. Ja tihtilugu juhtub seal selliseid hetki, kus inimene, rääkides partneriga, hakkab end süüdi tundma. Nt, 40 seeriat on inimene puid lõhkunud, valesid asju joonud, moraalselt ekselnud ja oma koera suhtes ebaeetiline olnud. Ja partner on tal täpselt samasugune: tal on ka tuba sassis, ta on loopinud süstlaid ja kondoome läbi akna tänavale, ülbitsenud linnapeaga, veetnud liiga vähe aega oma kakaduu seltsis ning varjab end valla sotsiaaltöötaja eest. No ja siis juhtub tüli ja nad seisavad pöörates oma päevitunud näod kaunilt kaamerasse ja süüdistavad teine teist. Ja ühel neist õnnestub paremini.

Ja jõuabki kätte see hetk, mil ühel hakkab piinlik ja ta küsib teise ja samaaegselt enda käest:
- Äkki on asi minu?
Saad aru, Karl, ta küsib:
ÄKKI ON ASI MINUS?

Ma jumaldab neid hetki. Need on kirjutatud inimeste poolt, kes usuvad, et teoreetiliselt võib asi olla hoopis kelleski teises. Ja veel nad teavad, et teisel pool ekraani on ka selliseid inimesi. Selliseid, kes usuvad, et "võib-olla on asi kelleski teises?!"

Ma pole nõus. Ma ei saa isegi aru, kuidas on võimalik mõelda nii, et äkki asi ei olegi minus? Sest kui minu akna taga puu otsas ripuvad kondoomid (isegi siis kui need viskas sinna Peeter, minu lähedane sõber), kui minu keldris on kinni seotud Mari (mina ei sidunud, sidus mulle vähe tuttav Jüri), kui minu tikripõõsa alla on maetud Mart (mina ei tapnud, tappis keegi mulle tundmatu kiilakas), kuidas, ma ei saa aru, saab asi olla kelleski teises, kelleski peale minu??

See on ju minu elu. Ikkagi.

reede, 22. juuni 2018

Seostest

Swedish explorer Eva Dickson. She was a rally driver, aviator and travel writer, and she became the first woman to drive across the Sahara after she was dared to do it. She died in a car accident in Baghdad, Iraq, in 1938.
Öösiti, pimedas liigub aeg teisiti ja mõtted selles samuti, tekivad ulmelised ideed, hämmastavad soovid ja kirjeldamatud seoses. Nt eile jäin mõtlema, esmapilgul ehk ei ütlekski, kuid  usk ja autod on täiesti lahutamatud.

Üks minu endine kolleeg, olles saanud kätte trükisooja juhiloa, istus autosse ja sõitis väravast välja. Konkreetselt sõitiski väravast välja tänavani, siis pani tagumise käigu sisse ja sõitis hoovi tagasi. Järgmisel päeval väljus kolleeg majast suure ikooniga, keeras sellele käteräti ümber, pani pagasnikusse ja sõitis sellega järgmised viis aastat.

Mina sain juhiload vanuses 19. Võiks ju arvata, et kes kurat, usub jumalat 19. aastaselt. Mina palvetasin nii, et kuklakarvad higised. Olles sõitnud trepi eest prügikonteinerini, tegin ristimärgi ja pühkisin higi. Ma ütlesin: "Jumal, kui sa oled olemas... (ja edasi puhas improvisatsioon, emotsionaalselt, palavalt)". Mul oleks justkui satelliitantenn pea külge kasvanud: operatiivside punkt taevaga. Ma pole ei varem ega hiljem suhelnud taevastega nii, kui esimesel poolaastal peale juhtimisõiguse saamist. Ma isegi mõtlesin siis, et ateist ja autojuht ei olegi võimalik üheaegselt olla. Juba ühest pilgust kolmerealisele teele võib mõnesse usku pöörduda, kuuerealise puhul mitmesse üheaegselt.

Inimene, kes mind sõitma õpetas, ütles mulle autosse istudes nii: "Sa ära muretse, peaasi - lase kõik idikad läbi. Seda, mida teha siis, kui ma ise peamine idikas olen, ta ei öelnud. Armastas. Sõidu ajal karjus "PIDUR!" ja siis silitas peas. Palju kordi nii ühte kui teist.
Mäletan ühte kord, kui sõitsin üle suure silla ja korraga mõtlen, et aga kui nüüd pidurid kaovad? Mida teha, MIND POLE ÕPETATUD?! Miks ma ei googeldanud? Peab vist kuhugi vastu sõitma, kokkupõrke tekkitama. Mille vastu ma siin sillal sõidaksin? Miks ma ei googeldanud, mida teha, kui ma sõidan sillalt vette? Koju jõudes lugesin kaks tundi. Piduritest, veest ja sellest, kuidas juhtida autot suures linnas, kui sa oled idioot. Kirjutasin välja terve rea kasulikke nõuandeid. Üks hea artikkel lõppes sõnadega: "Ja Issand olgu Teiega!"

Teine hea artikkes ütles, et ei maksa häbeneda, kui te olete idioot. Ja mitte, et ma häbenenud olekski. Mul oli auto küljes mingi hoiatusmärk lausa. Kahju ainult, et üks, tol ajal oleks pidanud terve auto nendega üle kleepima. Ja katusele paigaldama lipu, pildiga toru pluss paar kõrge kontsaga kingi. Püüdsin end siis tihti mõttelt, et tahaks akna alla lasta ja liiklusesse karjuda: "Inimesed! Mul on nii hirmus! Ma olen toru, kingades kõrgetel kontsadel! Kas te ikka näete? Olge tähelepanelikud!" Häda ei anna häbeneda. Ruuporit oleks katusele vaja olnud. Et oleks mugav vabandust paluda. Tee on selles mõttes imelik, et kui eksid - antakse andeks. Sõidad reeglite järgi - saad tingimata sõimata.

Ma muide ootasin seda pikalt. Kõik tüdrukud rääkisid, et kõige rohkem soolist ahistamist toimub liikluses. Ma olin juba tükk aega autot juhtinud ja hakkasin juba muretsema, kui ühel hommikul kesklinnas ristmikul keegi röökis ei mäleta miks: "Türa!...(ja edasi serbohorvaatia keeles paljude hüüumärkidega)". Jumal, mul sai kohe nii hea, aitäh, oli nagu ristimine ja rebasepidu - ma lõpuks kuulun klubisse!
*
Morgile ja teistele kaasa elades, lugeda naeratades.
:)

kolmapäev, 20. juuni 2018

Joomisest

"Ni putas, ni santassólo mujeres" (Not sluts nor saints—just women).
Tuul. Ma ei armasta tuult - maailm sahiseb ja kohiseb, väreleb või lausa liigub vahet pidamata ja see on hullult väsitav. Kui ma armastaks tuult, elaksin mõne suure vee ääres. Aga ma ei armasta. Väga tahaks teada, kas sel aastal ongi kevad ja kevad-suvi tavalisest tuulisemad olnud või mulle tundub.

Lugesin üle mõne aja blogisid. Ritsiku postitust ja kommentaare alkoholi tarbimisest.Päris huvitav, enamus joovad hoopis teisiti kui mina.  Ma ei joo lahjat alkoholi, va väga harva klaas veini toidu kõrvale või mõnda päriselt head šampanjat mõnel erilist tähistamist vajaval juhul. Aga ei mingit õlu või siidrit või "klaasike veini peale tööd". Ei joo, sest ei meeldi, see teeb mu uimaseks ja rumalaks ja paneb pea valutama. Ei meeldi "suriseda". Kuuma ilmaga ja iga muu ilmaga - vett. Päeval kohvi, õhtul teed. Toidu kõrvale vett, piima ma ka ei joo (küll aga tarbin muu toidu sees - pudrud, pannkoogid, jne).

Kui ma tahan juua, siis ma joon kanget alkoholi. Harva - viimati mõni päev tagasi, enne seda pool aastat tagasi (väga kindel ei ole, äkki on midagi vahele ka jäänud), keskmiselt, no ei tea - korra paaris kuus äkki. Tuju tõstmiseks ei joo, rõõmustamiseks ka jooma ei pea. Ma kuidagi siis, kui lärm peas väga suureks läheb. Nt mingi pingelise tööperioodi lõpus. Või niisama, kui mõtted pähe enam ära ei mahu. Või veri soontesse. Siis kanget ja palju ja juhtub mingi täielik aju restart. Järgmine päev on teadvuses täpselt kaks mõtet: kõigepealt "Vett!" ja siis "Peab kassile ka sussid ostma!" ja kui see päev läbi saabki, on kõik kuidagi selgem, aju mahub mõtlema ja veri pääseb voolama.

Üksi vist väga ei oska. Seltskonda valin. Et kui juba, siis nii, et saaks piduriteta ja samas, et ülehomme ei oleks vaja linnast välja ka kolida. 

Mõnipäev tagasi juhtus kuidagi Peipsil õõtsudes, planeerimata. Lugesin mõned päevad enne terve rea tekste, millest tahtsin rääkida. Lihtne soov, võiks arvata. Aga kui korraks järele mõelda, siis mitme inimese ees oma tutvusringkonnast sa pihtida suudad? Hinge tuulutada? Mitme ees sa seda teha tahaksid? Mitu neist on sellised, kes seda viga saamata kanda suudaksid? Kuulaks, püüdmata sind parandada? Koduais kõrguv elektripost ei ole hea, ideaalis võiks see tegelane veel ka aru saada, millest üldse... Jne, pikalt.

Ma helistasin ühele, selgus, et ta pidi umbes kohe järvele (khm, mediteerima) minema ja kõik kuidagi klappis suurepäraselt. Ma järgmisel päeval tööle küll ei jõudnud, aga polegi hullu, ma natuke saan sättida. Ja ega me tegelt ei rääkinudki, kuidagi - ei olnudki vaja, istusime selg vastu selga, vahtisime laineid ja jõime otse pudelist. Öösel oli väga trippy selili õõtsuval alusel taevast vahtida. Magama jäämist ei mäleta üldse.

Lihtsalt.

Ema peaks korraks külla tulema. Ja tomatid on toestada vaja. Süüa midagi. Hea on. Kui see tuul nüüd ka veel lõpeks. No ja vihma võiks tulla ja nii...
:)

Tegelt mul tuli praegu üks hiljutine Läti trip ka meelde, mu fb jälgijad on kursis.
Mde, avastasin praegu, et mul pole silti kirjega "mina" või "minust".

esmaspäev, 14. mai 2018

Tätoveeringutest




Täiesti võõras selg SIIT (ja seal on veel 100)
Ema poole sõites, paar km enne asulat on risttee. Kõige pimedam ristmik, mida ma tean. Minnes sõidan mäest alla, mu meelest on mul seal peatee (st, kunagi ristuval teel justkui oli vastav märk ka). Ja alati, alati kujutan ette, et kohe tuleb vasakult või paremalt mõni suur auto, mille juht arvab samuti, et tal on seal vist peatee. Või lihtsalt ei näe või... ja saabki kõik otsa. Aga mitte sellest.
Tätoveeringutest. Mul ei ole ühtegi. Ma ei suuda välja mõelda sõnumit, vahet ei ole, millisel kujul, mille osas ma oleksin kindel, et selle tähendus minu jaoks tulevikus ei muutu. Mina muutun ja muutuvad minu veendumused. Ja lapse nimi on ka nahale kandma meeles.
Üks kord elus olen tõsiselt tattoo tegemist kaalunud. Mul oli sõber, kes kritseldas kõikjale ühte ja sama pildikest: loojuvasse päiksesse ujuv paat inimkujukesega sees. Kui sõber suri, hakkasin leinast segase peaga uskuma, et see oli märk. Mitmes lugupeetud religioonis kasutatakse surnumaale minemiseks just nimelt paati... või lotja...
Tol korral ma otsustasin teha tattoo, loojuvasse päikesesse ujuva paadi inimkujukesega sees. Joonistasin kümneid ja kümneid laevukesi ja ootasin mugavat momenti. Järgnev poolaasta oli üks tõsine hädaorg, veel mitu surma, nii otseses mõttes kui piltlikult. Ajal, mil kaotusi on palju, on võimatu valida ühte, millele suunata kogu oma ahastus. Ja siis ma sain aru, mida ma tahan: ei, see ei olnud mehisus - milleks mulle, naisele. Ja isegi mitte jõud - tugevalt oodatakse palju. Ma tahtsin vastupidavust, sitkust. Mitte midagi peale sitkuse. Kestma jäämine - see loeb...
Alati, kui juhtub midagi kohutavat, midagi, mis rebib su maailma tükkideks, tekib salaja pisike lootus - "No nii - juhtuski - kõige hullem juba juhtuski ära, hullemaks enam minna ei saa". Ooo - saab ja kuidas veel. Alati saab ja ei jää aega hinge tõmmata ja lootus, et nüüd on kõik, nüüd saab minna vaid paremaks, ongi vaid rumal lootus.
Uurisin tuttavate nahkasid ja ükski tattoo ei tundunud ilus. Vanasti juhtus, et mõnel poest ostetud sealiha tükil oli sinise värviga number või märk naha peal -  seda ma nägin vaadates teiste tätoveeringuid. Otsustasin, et lasen lõigata armi. Sõna "vastupidavus", "kestvus" või "sitkus", puht alalhoiu instinktist lähtuvalt leidsin, et sõna peaks olema hieroglüüfina - lühem kui ükskõik, millises keeles. Ostsin kokku hunniku raamatuid ja kukkusin sobivat märki otsima. Oli üks ilus märk, mis sümboliseeris sitkust - "bambus" - aga see ei olnud minu meelest piisavalt pühalik. Oli veel üks, mis iseenesest nagu sobis, nime nüüd enam ei mäleta, kuid see omas täiendavat nüanssi: tähendas muuhulgas "paindumatust", "kõigutamatust" ja see mulle jälle ei sobinud. Paindumatu ei ole see, mida ma olla tahaksin.
Püüdsin ise hakkama saada ja miski märgi joonistada. Leidsin ilusa sõna ka, tähendas "kukkuma, kaotama, hukkuma" ja koosnes märkidest "inimene - kõrgelt kukkuma - nuga". Lisades sellele eituse märgi sain kokku järgmise sõnumi: "Mitte kukkuda, mitte kaotada, mitte hukkuda". Jah, just see oli see, mida endale tahtsin. Ma ei oska öelda, kas õnneks või kahjuks, kuid seni kuni mina märki otsisin ja kalligraafiat harrastasin, kestsid õnnetused edasi ja tegutsemiseks jõudu ei jagunud. Hiljem aga, kui jõudu juba natuke oli, mõistsin korraga, kuidagi järsku ja täiesti ootamatult, et mul ei jagu nahapinda, et kanda enda kehale pitsat iga järgmise mulle olulise inimese surmast, mitte-armastusest, õnnetusest või muust hädast, mis võib-olla on veel alles ees. Enamgi veel - kannatuses ei olnud enam midagi ilusat, midagi pühalikku, midagi, mille poole kummardada. Kõik taandus ühele loomult väga lihtsale küsimusele - kas elan järgmise häda üle või mitte. St kas suren või jään elama, valik silme ees kirjuks ei ajanud ja sõna ei tähendaks midagi. Ei nõua see miskit erilist sitkust või vastupidavust. Pigem oskust hingata sügavalt ja võib-olla natuke ujuda. Selili eelkõige, ma pakun. Tiksuda. Võimalikult ühtlaselt, võimalikult monotoonselt... jah... loobusin vastava hieroglüüfi otsingutest, nahk on mul siiani tahtlikult loodud armideta.
Ja kõigele lisaks on mul tuttav, kes ei armasta tätoveeringuid ja kehakaunistusi üldse. Ma armastan, et ja kuidas ta mu nahka armastab ja valetaksin, kui ütleksin, et see iial argument olnud ei ole.
*
Kui - siis küsige, võimalik, et vastangi.
:)

laupäev, 14. aprill 2018

Loomad linnaliinibussis


Mul oli mingi tasa-olemise aeg, seletada väga ei taha, aga lühidalt tähendab see seda, et mul on kõik tegemata. Nüüd kui veidi juba jaksan, püüan asju tähtsuse järjekorras reastada.
Laps on talvega kõigest välja kasvanud. Reedel käis ekskursioonil muusikakooli sisejalatsitega, sest valikus olid veel vaid talvesaapad ja voodriga kummikud. Nii me siis eile kõigepealt viisime auto hooldusesse (väga loogiline) ja siis suundusime šoppama. Ühistranspordiga, oh seda lapse rõõmu.

Õhtu kell kuus. Lõunaka bussipeatuses. Laps saja kilekotiga istub tülpinud näoga pingil, sassis juustega mina püüan leida paberit bussisõiduaegadega või prille, et postilt lugeda või... Laps tahab bussis ise kaardiga piiksu teha. Seletan, et meil pole bussisõidukaardil raha. Kuidas siis saab? No mündiga saaks bussijuhile maksta aga meil vist pole münte ka. Laps hakkab muretsema. Ma ei jaksa kaasa mõelda, aga püüan seletada, et mul on rahakotis natuke paberraha - tegelikult vist bussijuhid seda ei taha, aga no kuidagi ikka saame. Otsin - paberit, prille, rahakotti, veepudelit... telefoni, et tellida takso. Korraga astub meie juurde võõras hästi lõhnav noormees, naeratab silmipimestavalt, ütleb, et see on tasuta buss ja aitab meid pakkidega koos bussi peale. Ma ei jõua vaadata, kas ta ise ka bussi peale jääb.

Sõidame kesklinna. Istume lapsega teineteise vastas, kummalgi käes sada pakki, kummagi kõrval võõrad vähem hästi lõhnavad inimesed, üldse - buss on ääreni täis. Laps sügab pead. Ütlen, et võtku müts peast - soe on. Võtab, pikad juuksed laiali. Sügab veel ja hakkab seletama.
- Emme, äkki ma sain täna täid?
Mõtleb murdosa sekundist ja see mõte hakkab talle meeldima.
- (Nüüd juba nimelt kahe käega pead sügades) Emme, miks täid sügelevad?
Mina, hetkeks unustades, et oleme bussis ja harjumustest talle koguaeg midagi seletadaa:
- Nad vist hammustavad inimesi ja siis see koht sügeleb.
Laps rõõmsalt kahe käega pead kratsides:
- Emme, kas täidel on hambad või lont? Kuidas täisid saadakse? Kas täide pojad ka hammustavad? Kas kiisul võivad ka täid olla?
Ja niimoodi pikalt, mina juba ei vasta, sest näen, et inimesed meie ümber hakkavad nihelema, lapse kõrval istuv neiu on end lapsest nii kaugele nihutanud, et kukub varsti vahekäiku. Näen, et laps ka sai juba aru, et ta ei peaks, aga ei suuda järele jätta, sest tal on lõbus. Vaatan aknast välja, loendan maju.
- Emme, miks teiste kuuldes ei tohi täidest rääkida?

Vaja oleks puid riita panna, riisuda, aknaid pesta, pesu pesta, koristada, taimi istutada, suvelilli külvata, laps tahab grillida ja rulluisutama minna... st, nii ma siis otsustasingi kõigepealt pisut blogida. 

esmaspäev, 5. märts 2018

Ornitoloogiast

Birds by Ben Lowe

Siisike Harri armastab hommikuti laulda. Ohakalind Helmut aga süüa ja söögimaja posti vastu nokka teritada. Teritab nii püüdlikult, et mul on hirm, et ta kavatseb sellega Harri surnuks torgata. Valju laulmise eest. Helmut ise laulab harva ja hädiselt. Vii või logopeedi juurde. Või siis äkki selle pärast, et ta koguaeg sööb ja putru täis nokaga laulab. Kuidas õpetada laulmist ohakalinnule? Olen talle arvutist linnulaulu lasknud. Harri vastab alati, olgu see siis siisike, ohakalind või kas või kanaarilinnu lõõritus. Harril see eest täitsa suva. Kanaaju, selline.

laupäev, 3. märts 2018

Tuustidest, kuidas ära tunda ja aidata


Hakkasin ka ükspäev tegema blogijate välimääraja testi, kuid selle käigus tekkis mul ekraanile lause „ma nagunii spordin oluliselt sagedamini kui seksin“, ma kohkusin, solvusin ja panin arvuti kinni. Hiljem lugesin teiste kirjutisi ja tõdesin, et nii mõnigi püüdis testis tõstatatud tuusti küsimuse naljaks pöörata, kuid …

Ja ega ma ei imesta, plirts plärts, käes on märts ja teadupoolest just märtsis on naised kõige vastuvõtlikumad nn „pehkinud tuusti“ viirusele. Millel, mde, on ka teaduslik seletus: avitaminoos pluss ennast täis kuu ja essana visaku kivi see, kes end iial tuustina tundnud ei ole.

Olgugi, et ühe täiskasvanud ja enam-vähem mõistliku naise jaoks möödub haigus kiiresti ja tõsisemate tüsistusteta (eriti kergelt pääsevad noored, ette ruttavalt olgu öeldud, et alla 25aastaste raviks piisab tihti vaid paarist musist kummalegi kannikale ja tassist kaokaost) on see eriti vastik põhjusel, et mõjutab lisaks haigestunule ka tema kõige kallimaid. Neile mõeldes ma kohendasin üht oma vana teksti, olgu see väike spikker, kuidas haigust ära tunda ja nakatunut aidata.

Teooriast ainult seda, et haigushoo võib vallandada ükskõik mis. Nt öeldi toidupoes „tädi“ või küsis noorem kolleeg, et „Kuule, kas siis kui sina õppisid oli ka juba…“, piisab pisiasjast või vahest pole sedagi vaja.

Kujuta ette: sa tuled töölt, avad korteri ukse ja avastad, et tuba on pime ja vaid peegli kõrval põleb pisike tuli. Tule kõrval peegli ees seisab sinu naine ja teeb midagi esmapilgul kummalist: surudes vasakut kätt vastu laupa venitab nahka üles nii, et kulmud võtavad kolmnurga kuju ja suunurgad, vastavalt, vajuvad alla. Ta pöörab oma ahastust täis silmad sinu poole ja lausub tasa:
- Tead, ma olen üks ära pehkinud tuust.

Vot! See ongi SEE! Sa võid ju naerma hakata (sest pilt on ka tegelikult naljakas) ja minna edasi kööki harjumuse kohaselt külmkappi tervitama. Sel juhul võib juhtuda, et tänaseks ongi etendus läbi. Kuid arvesta sellega, et järgmiseks kolmeks nädalaks on kultuuriline programm sulle garanteeritud ja üldse mitte selline, nagu sina armastad. Pisarad, tülid ja muud ebameeldivad üllatused - kõik on kerged juhtuma.

Seepärast ma soovitan järgmist: veel alles saapaid lahti nöörides küsi osavõtlikult:
- Linnupoja (Jänku, Kiisu, Konnake, …), kas sul juhtus midagi?

Naine on natuke aega vait, langetab jõuetult käed. Ja pea, mille ta mõne aja pärast uuesti tõstab, siis suleb silmad ja esitab pehkinud tuusti aaria, eredaima, mida sa iial kuulnud:
- Aaaaaaaaaaaaaaa... ma olen vanaaaaa. Ma tunnen end nii väsinud ja vanana, peaaegu iidsenaaaaaa. Ma tunnen, et mu jalad on juured ja nahk on puukooooor. Ma olen inetu! Ja paks! ... Aaaaaaaaaaa!

/siin kõõritab ta salaja korraks sinu poole - sina ole vait - see ei ole veel õige aeg/

- Aaaaaaaa ... keeegi mind ei armastaaaaaa! (Ja mina ka ei armasta kedagi, ja tänaval vahivad mind veel vaid lapsed ja pensionärid. Ja seksi tahaks, aga iga kord kui sa tuled, on minul juba unekas) - seda ta ei ütle, mõtleb.
- Aaaaaaa ... ja mul on kõik kriisid korraga - ma ei suuda teha tööd, ma ei suuda õppida, ma ei suuda kirjutada - ma ei suuda kahte sõnagi siduda – aaaaaa …

Ma ei suuda joonistada jänkut, ehtida jõulukuuske ilma, et laps seda nähes kokutama hakkab – variante on mitmeid. See, et on märts, ei ole tähtis. Lühidalt - kui siiani sinu naises oli kas või imetilluke loominguline säde, siis hetkel on see kustunud.

- Aaaa, ma olen väsinud tegemast nägu, et ma olen tüdruk - ma olen vana, ära pehkinud tuust, kes ei suuda kedagi naerma ajada ja rõõmustada, kõik vihkavad mind ja loobivad käbidega…
- Aaaaa... ma ei kõlba millekski. Küll sinagi mu maha jätad, lõppude-lõpuks, ma tunnen seda. Mul ei ole muud teha kui visata end kuuse alla pikali ja ära surra, ära surrrraaaaaaaa. Ma olen nii õnnetu!
/naine hakkab nutma/

Sinu tegevus: astu juurde ja kallista, võta kätte tema õnnetu lõug ja keera ta nägu peeglisse, ettevaatlikult - lõualuu nihestus suudaks ta tähelepanu köita, kindlasti, kuid rõõmsaks see teda ei tee. Ütle:
- Vaata, Linnupoja (Jänku, Kiisu, Konnake ...), sa oled kõige ilusam, targem ja andekam. Kes seda ei näe, on loll. Kuid see ei ole võimalik, kõik näevad ja saavad aru, nad lihtsalt ei julge öelda. Häbenevad. Ja kadestavad. Ma armastan sind.

No ja kõike muud sellist. Ja tõestage oma sõnad sedamaid tegudega. Tass teed voodisse peale tõestamist (või vett või veini, soovitavalt mullidega) on kohustuslik.

Kahjuks ei ole see kõik. Selleks, et naist veenda, eriti märtsis, eriti kui akna taga lõõmab ennasttäis kuu, tuleb sul minimaalselt nädalaks unustada kõik oma trennid, arvutimängud, armukesed või muu meelelahutus ning keskenduda naisele. Sa pead teda jalutama ja kohvikusse viima. Ja rääkima, rääkima palju ja õigete sõnadega.

Ms, ennast ei maksa unustada – sa pead olema toonuses. Juhtub, et haigushoo on esile kutsunud mõni kaunis meesolevus, kes temast välja ei teinud ja kodus on tal vaid üks - see veidi pruugitud sina. Ja üle muretseda ka jälle ei maksa - paari nädala pärast on päevad pikemad, naine hakkab käima poodides hooaja kaupa uurimas ja siis saad sina puhata. Välja hingata ja pöörduda tagasi oma endise elu juurde.

Mis saab, kui sa seda kõike ei tee? Mõttes, lased tal pikalt mängida oma pehkinud tuusti mängu? Noh - ei midagi hullu - joob natuke, kulutab palju, magab mõne esimese ettejuhtuva vaese poisiga - ei midagi väga koledat. Kole on asja juures vaid see, et ajapikku ta veenab end ja lõpuks ka sind, et see ta ongi – vana ja pehkinud tuust. Ja ühel hommikul ärkad sa mõttega:
- A milleks mulle see pehkinud tuust?
Ja jätad ta maha.
Ja oled jälle üksinda.


Armastusega,
doktor Tilda

kolmapäev, 21. veebruar 2018

Inimlikust kassist, kavalast lapsest ja lihasööja-kääbushamstrist

Illustraator Ruth Hurlimann, pilt raamatust "The Cat and Mouse Who Shared a House"
 Ma olen koguaeg arvanud, et mul on kiuslik kass.
Meie pere hommikud algavad nii, et kõigepealt ma teen kohvi endale ja lapsele ja teise liigutusena, veel enne kui kohvi jooma hakkan, annan kassile paki konservi. Edasi on lihtsalt hommik ja hommikusöök.
Kass, kes sai süüa esimesena, istub enamuse sellest ajast külmkapi ees taburetil ja vahtides vaheldumisi mind ja külmkappi näljase näoga, räuskab, nagu ma oleks ta viimase moe kohaselt nt neoonroheliseks värvida lasknud.Tõukan ta taburetilt maha  - sest see on minu koht, ma tahan ka hommikust süüa  - korda kümme, ta hüppab ikka tagasi kohe, kui ma kasvõi korraks tagumiku taburetilt kergitan.
St, vesi ja krõbuskid on koguaeg ees. Igal hommikul saab paki konservi ja kui me sööme midagi, mida tema ka tahab, anname.
Täna hommikul me sõime munavõid leiva ja õunaga, ja munavõid meie kass sööb, kuid munad veel alles keesid, kui kass juba röökis. Teen külmkapi lahti, no pole midagi anda. Mitte ühtegi liha/vorsti/hapukoort. Üleeilse frikadellikastme sõime eile lõpuni. Pakkusin keedukartulit. Kass vaatas mind näoga, nagu et kui ta oskaks sülitada...  Õnneks siis märkasin kodujuustu. See sobis, nii ääri-veeri, mossis näoga limpsis vedelama osa ära. JA HÜPPAS SIIS JÄLLE TABURETILE KÜLMKAPI ETTE. Mispeale ma lubasin, et söödan ta hamstrile (kohe räägin), mispeale ütles laps:  "Ta tahab lihtsalt midagi head!"
 Ja teate, mu silmad avanesid ja ma sain kohe kõigest aru! Ta polegi kiuslik! Ta lihtsalt tahab ka "midagi head"! Nii inimlik, eks. Tahaks midagi head, aga mida täpselt, ei tea isegi. Me oleme nüüd kassiga hoopis lähedasemad. Hinges. Vist.
Seletasin lapsele, mispeale väike tarkpea-väljapressija jagas kohe ära: "Kas ta võib nüüd meiega koos magada?"
(st, veeta öö meie magamistoas mind ja mööblit mööda kareldes, sahistades, kraapides ja asju ringi veeretades)
"Ei! ... Aga ostame talle õhtul pasteeti!"

Mde, ma pole siin vist rääkinud, aga on selgunud, et meil on lihasööja-kääbushamster. Ausõna, ma olen ise näinud, kuidas ta on mitu korda üritanud toituda meie vaesest kassist.
St, kass tavatseb vedeleda hamstri puuri peal või kõrval, ilmse sooviga pakkuda seltsi ohutuna näivale puuriloomale. Kuid tasus kassil vaid korraks valvsus kaotada ja oma nina, st, mitte karvase koonu, vaid nina puuri vastu unustada, kui hamster hambad sisse lõi. Kassile ninna. Sellest ajast peale on meil kodus üks klaasist küünlajalg vähem. Kusjuures, ma oled seda teine kord veel näinud, õnneks siis puuri kõrval küünlajalga ei seisnud.

laupäev, 27. jaanuar 2018

Meestest

See meeste teema onju. Eile vastu ööd, olles salvestanud umbes seitse mustandit, helistasin sõbrale, küsisin, millised mehed mulle meeldivad. Sõber vastas hetkegi viivitamata häälega "Mis küsimus see ülde on?":
- Mina!
- Ahah, - mõtlesin mina, - enesekindlad! - ja katkestasin kõne.

Helistasin teisele, esitasin sama küsimuse.
- Tõsiselt tahad teada?
- Jah!
- Kuule, see on pikk jutt, anna mulle pool tundi, ma võtan midagi juua ja...
- Ahhaa, - mõtlesin mina, - targad! - ja lugesin* lapse magama.

* "Õudusjutud, muinasjutud ja lood nõidadest" - tõsiselt niru tõlkekirjandus, aga lapsele lasteaias seda unejutuks veidi loeti ja tahtis siis laenutada. Õnneks tundub, et juba saab aru, et lõpuni siiski ei maksa. Ja veel nii paksul paberil, täitsa asjatult tapetud puu, fui.  

:)

neljapäev, 25. jaanuar 2018

Päevakajaliselt

Hakkasin Eveliisile kommentaari kirjutama, aga läks pikaks, postitan siia.

Ma ses mõttes olen nõus presidendiga, et ka Ojasoo väärib andestust. Igaüks väärib andestust ja võimalust (alustada otsast peale, muutuda paremaks), sh Eveliisi kommentaariumis veidi vildaka näitena toodud lapse ema (kelle elukaaslane tema lapse vigaseks peksis (? ma pole kursis)),  (mis ei tähenda, et ta lapsi peaks edasi kasvatama).
Olen nõus ministriga õigusriigi osas - Ojasoo juhtumit on menetletud ja juhtum on leidnud lahendi - kehtiva seaduse kohaselt, seejuures, olgu öeldud, et kokkuleppemenetlus tähendab seda, et lahendiga on kui mitte just rahul siis vähemalt nõus juhtumi kõik osapooled.
Igasugune omakohus ja tagant järele lintšimine on alati kurjast.

Kas Ojasoo peaks kontserti lavastama - ma ei tea. Kas ma loeks väga head raamatut, mille on kirjutanud mõrtsukas või kuulaks sümfooniat, mille on loonud maniakk? Jah, ma loeks ja kuulaks, tõenäoliselt olengi lugenud ja kuulanud. Näitena võiks tuua palju kiidetud raamatu "Shantaram", mille kaugelt mitte vähem armastatud autor Gregory David Robertsi on ju puhast vett kelm ja mõrtsukas ja nii mõndagi veel (raamat on hea, kirjutasin sellest siin).

Mu meelest sõltub siin kõik sellest, mis täpselt on Eesti Vabariigi aastapäeva kontserdi lavastamine. On see lavastajale töö nagu iga teinegi ja me otsime lihtsalt üht andekat tegijat (siis las teeb oma tööd - lavastab) või on see lavastajale osutatud tohutu au ja võimalus, milliseid juhtub harva. Kui viimast (kaldun arvama, et vist ikka on, selle kontserdi sümboolne tähendus on suur, lausa kultuurisündmus), siis seda Ojasoo värskelt eksinuna saama ei peaks. Kui mina otsustama peaks, siis valiks vähem skandaalse (mis oli ju ette teada) variandi, vaevalt, et nüüd Ojasoo riigi ainuke andekas lavastaja on.

Ministri sõnavõtus häirib mind eelkõige sõnakasutus. "Kullake" ja "kanakari" jm. Esimene asi, mis seepeale mind kohe huvitama hakkas, on ministri haridus ja eelnev teenistuskäik, sest üks haritud ja kultuurne inimene nii lihtsalt ei räägi, ei nimelt ega kogemata. Teiseks, kategooriliselt olen vastu sellele, et me kõik oleme inimesed ja eksime. See pole tõsi. Mul on erinevad ootused ministrile ja torumehele. Ministri ametikoht näeb ette teatud isikulisi, moraalseid ja eetilisi omadusi või tõekspidamisi. Lisaks, justiitsminister on see, kes seisab hea selle eest, et õiguskord kehtiks igasuguste reservatsioonideta vägivallatseja, kana, lumehelbekese ja onu Heino suhtes ka. Iga tema sõnavõtt peab olema läbimõeldud ja korrektne ja kui ta seda ei suuda (mde, tegemist ei olnud isegi nt ootamatult rünnanud ajakirjanikule antud vastusega vaid arvamuslooga - st ettevalmistatud tekst!), siis ta ei ole sobiv inimene täitmaks nimetatud ametikohta.
Lihtne, onju.

Sotside argumentidest saan aru ja olen nõus - strateegia on oluline. Sellegi poolest, ma pole sotse iial valinud ja vaevalt, et tulevikuski, poliitilistelt vaadetelt kaldun paremale, tugevalt :)

(Ärge kõvasti lööge)


esmaspäev, 8. jaanuar 2018

Kanade ekspansioonis nt, ja veel neli imelist fakti

Tarakan see vist ikka ei ole, aga ilus ikkagi. Foto by Javier Ruperez

Täna ma istusin ühes ooteruumis, mille laual lebas raamat "Kolmsada imelist fakti" või midagi sarnast, hetkel googeldades viidet ei leidnud. Igatahes, mul ei tule iial pähe midagi sellist osta või laenutada, mulle piisab faktidest, mida ma nii või teisiti ümbrust jälgides korjan ja imetlen ja imestan ja ausalt, tahaks vahest puhata (mde, puhkuse alguseni on 40 minutit).

Näiteks täna. Lõuna paiku toidupoe järjekorras, erutunud vanem daam teavitas mind, et lutikad võivad elada kasukates.
Ma ju suudaksin mõista tema soovi mind valgustada nt juhul, kui ma oleksin seal kasukas seisnud. Kuid ma kandsin täna mantlit, tavalist villast, karvadeta mantlit. Kui ma olin ostude eest tasunud ja need kiiresti kotti ladunud, hõikas proua järele: "Naftaliiniga ei maksa proovidagi! Nad ei karda midagi!"

Ma pean siinkohal tunnistama, et olen see vist siis õnnelik inimene, kes pole kordagi lutikat näinud! Ja sõna "naftaliin" äkki vaid lugenud, mõnes Esimesest maailmasõjast pajatavas raamatus. Aga teadmine, palun väga, omandatud.

Mõtlesin poest välja minnes, et tahaks olla lutikas. Elaksin kasuka karvades. Ei kardaks mitte midagi. Ja veel räägitaks minust poesabas legende. Mis on ju ka meeldiv, mis siin tühja salata...

Kuid mitte sellest. Mina ja raamat ooteruumis. Ma saan ju aru, et sellised tuleb hoobilt ahjus põletada ja siis üle vasaku õla sülitada. Ja mis ma tegin? AVASIN, suvalisel leheküljel, ega jõudnud piisavalt kiiresti kinni lüüa.

Viis imelist fakti kargasid mulle ajju ja jäid käärude vahele kinni, kardetavasti igaveseks.

Nüüd ma siis tean, et:

  • Kanu on maailmas rohkem, kui inimesi. 
  • Selili kukkunud oinas ei suuda end ringi keerata
  • Ühest inimesest saab keskmiselt seitse seepi
  • Krokodillid ei saa endale keelde hammustada 
Ja lõpuks, kõige kohutavam. Hirmsam, kui seep, kui kanade ekspansioon, kui õnnetu oinas, keda ma nüüd kindlasti uneski näen:

  • Tarakanid puuksutavad. 

Jumal näeb, et ma olen kõigega nõus. Oinaste, kanade ja krokodillidega... Aga vaat illusioonist tarakanide osas on nii kuradi kahju.

kolmapäev, 15. november 2017

Sel aastal ostan kaks advendikalendrit


Lugesin praegu Madli jõuluteemalist postitust ja otsustasin, et sel aastal ostan endale ka jõulukalendri. Vist tahtsin juba varasematelgi aastatel, aga tundus veider endale soetada. Aga on see siis ea või millegi muuga seotud, iga aastaga jääb asju, mis veidratena tunduvad, aina vähemaks. Õigemini, kui tundubki - so what?

Eelmisel aastal oli lapsel Ritter Sporti kuusekujuline ja oli väga ok. St, oluline on, et šokolaadi tükk oleks väike ja kvaliteetne. Väike, sest uus kuupäev on kohe hommikul ja päkapikud käivad meil ka ja alles peale kõike seda on hommikusöök lasteaias. Päkapikk käib, sest ma ei tea ühtegi head põhjust, miks ei võiks. Väikese muinasjutu kätte pole veel keegi ära surnud nagu ka 25. päeval aastal igahommikuse väikese kommi kätte. 

Mänguasjadega advendikalendrid ei meeldi, sest enamasti sisaldavad mõttetuid vidinaid, mida muidu ju ei ostaks. Korraks võib lapsel hea meel olla, aga kus sa seda kõike hoiad, ja milleks?? LEGO omaga võibolla lepiks, aga hommikuti on kiire ja... või ei teagi, äkki polegi paha mõte?

Fb-s olen näinud naistele mõeldud kosmeetikakalendreid, JOIK ja The Bodishop nt, aga ei köida. Mõlema firma tooteid kasutan ja kiidan, esimese küünlad ja teise vannitabletid on väga head, aga korvitäit proovipotsikuid erinevatele inimestele mõeldud kraamiga küll ju omada ei tahaks. Ja midagi sellist, mis sobib KÕIGILE, ma endale näkku või ihule nagunii kanda ei raatsi - kust ma pärast uues saan, näo siis nt... või tagumiku, vahet ei ole.

Nii siis jääbki šokolaad, x2.

*
Mul oli mingi veider sügis, mis tipnes üleeile, kõige ebamugavamal hetkel alanud angiiniga. Täiesti konkreetselt, seletasin midagi 40 inimesele paari tunni jooksul, lõpetasin pingutades ja sulgesin suu. Suud uuesti avades häält enam ei olnud - üldse.  Teist päeva nüüd ainult nuuskan ja naeratan. Normaalne, ühesõnaga.


esmaspäev, 28. august 2017

Elu

Kaasaegne Argentina kunstnik Marco Ortolan
Sõbra värske naistuttav tegi mingi lolli vea, püüan teda telefonitsi lohutada, räägin (khm) toetudes klassikutele, et kui inimestel on kindel soov koos olla, siis nad õpivad ja kohanevad ja...
Sõber, mind lõpuni kuulamata:
 - Ma võin ju elada roosades prillides, aga ma ei kavatse hakata keppima prille eest võtmata."
Ja hetkelise mõttepausi järel:
- Muu hulgas oleks see füüsiliselt ebamugav...

**
muul teemal, minule:
- Aga see (nagu "SEE") sinu soov on täitsa inimlik...

Ei, päris hea oli juttu ajada,
/me tagasi muru niitma.

kolmapäev, 9. august 2017

Valikutest

 Skatepark`is veel mõtlesin (ma harva, aga siis näed põhjalikult), et üks kõige jämedam ja väga  levinud viga, mida inimesed kommunikeerudes ülejäänud maailmaga teevad, on väga lihtsalt seletatav. Nende samade skatepark`ide näitel.

Ja nimelt, paljud inimesed, möödudes neist platsidest, püüavad meeleheitlikult mitte vaadata platsil trikitajaid. Pole ka harvad juhused, kui mööduvad (eriti, paraku) naised lubavad endale avalikult ka verbaalseid emotsioone, umbes: "Appi! Vaesekesed! Kohe kukuvad katki! Kes neid küll lubas? Keelake ära!" Kahtlustan, et taoline eneseväljendus tuleneb traditsioonist: kaagutamast on vaja demonstreerimaks headust - sotsiaalselt heakskiidetud käitumist, millel paraku, siira südamlikkusega pistmist ei ole. St, seepärast heaks kiidetud, et pole.

St, sots. heakskiidetud käitumise üle võin ma lõpmatuseni viriseda, kusjuures, jumala tühja, nii et las see olla.  Ma ei räägi praegu sellest, kes kaagutab või kes vaikib vapralt seesmiselt siiski iga kord, nähes noort akrobaati, võpatades.

Ma hoopis sellest, et kui lülitada välja (kas või) see õpitud rumal harjumus pingutada lihaseid spasmideni emotsionaalselt rikkalikul momendil, tekib võimalus jälgida kukerpallitavaid lapsi ja noori rahuliku uudishimuga. Pealtvaataja rahulik veendumus, et kõik läheb hästi, mõjuks trikitajatele toetavalt. Lisaks tekiks vaatajal võimalus saada positiivne elamus mõnele eriti lõbusale lennule kaasa elades.

Ma ise kogun end poolteadlikult vist, et mitte kedagi oma instinktiivse hirmu või kahtlustega vastu maad kukutada - oma last veel kõige vähem. Ideaalis aga tahaks akrobaate toetada, tahaks evida tugevat veendumust õnnestumisest - sest ja et neil lastel õnnestub/ alati ikka õnnestuks.

Kui aga laiemalt (see rulaparkide  näide oligi puhtalt näitlikustamaks,  muidu ei osanud mõtet välja kirjutada), siis kogu maailm ongi selline spordiplats trikkidega. Trikkidest, mida me ise teeme, peab vist eraldi kirjutama. Trikkidest aga, mida teised vahetpidamata meie silme ees sooritavad, saab suhtuda kahte moodi: saboteerida/ häirida demonstreerides sisseharjunut (ja sot. heakskiidetud´) ehmatust või toetada/aidata kaasa kindlusega õnnestumisest ja ... ma ei tea, minna rahus edasi.

Kuidagi nii, keeruliselt, tõenäoliselt ma avastasin nüüd jalgratta or something,  lõpetan mõtlemise ja lähen ära tööle.
Öö, mde, oli igav, kärbes on ära kolinud.


pühapäev, 7. mai 2017

Palju toredaid uudseid lahendusi

Pikutasin diivanil ja sirvisin laisalt fb seina. 
Märkan pealkirja: "Mida teha, et kodus koguaeg nii palju tolmu ei oleks?"
Klikin uudishimulikult.
Loen, lühidalt: "KORISTA ROHKEM!".

Ei noh. Aitäh, Postimees. Ma kohe hakkan.

esmaspäev, 1. mai 2017

Ära tuli :)

Küsimus "Kust lapsed tulevad" on meie peres jutuks küll tulnud, kuid siiani peamiselt seoses kassiga. Laps teab, et laste saamiseks on vaja ema ja isa ja seepärast arutame tihti sobivate kassiisa-kandidaatide üle.
- Naabri-Miku on teist värvi ja liiga vana ka.
- Robert küll sobiks, aga Roberti pere ei taha teda vist meie ära anda? Vaata, nad saavad nii hästi läbi.
Roberti pere ei taha jah, oma kassi meile anda, kuid vaevalt, et Robert ja Miisu sellest hooliksid, kui mõlemad opereeritud poleks. 

Kunagi piisas lapsele seletusest, et kui ema ja isa teineteist armastavad ja kallistavad palju, siis sünnib neile laps.  Seejärel piisas seletusest, et issi paneb emme kõhtu seemnekese, millest siis laps kasvab.

Kuni täna hommikul. Järjekordselt:
- Kuidas...
- Armastavad, kallistavad, issi paneb emme kõhtu seemnekese...
Ja nii mitu korda, kuni laps peatab mind juba tigedalt, ise samal ajal mu särki üles kiskudes ja sõrmega mu nabas surkides:
- Ma sain sellest juba aru! Ma tahan teada, KUIDAS TA PANI SINU KÕHTU SEEMNEKESE? (minu naba uurides) NABAST VÕI?

Samal hetkel helises telefon ja siis juba läks järg käest, läksime putru keetma jms. Aga... no pahviks lõi. Ma nii üldiselt suudan ükskõik kellele ükskõik millest rääkida, kokutamata. Aga oma viieaastasele :) ... vajan ettevalmistusaega :)

Kuidas teie oma lastele neid asju selgitanud olete?



reede, 31. märts 2017

Ilukirurgiast ja infantiilsetest meestest

Edvard Munch "The Kiss"

Juhtus nii, et sattusin täna sööma ühe kirurgiga, täpsemalt lausa tähega meie pisikesest ilukirurgia taevast.

Mina, kui uudishimulik ja vähe kasvatatud inimene, vaikida ei kavatsenud - ma ju teadsin, kes ta on! Samuti ei kavatsenud ma oma värvitud, kuid siiski naturaalseid ripsmeid pilgutades küsida:  - Aga mis te arvate, kas mina ei peaks...". Inimest, kes oleks veel kaugemal soovist lasta lõigata oma nägu, kui mina, vist ei ole olemas. Mind huvitas Putin. Kuid kirurg osutus viisakaks, palju kasvatatud inimeseks ja oles joonud paar korda paar aperitiivi, soovis kõigepealt vestelda kunstist ja alles siis poliitikast, no nagu tavaliselt, kui satuvad kokku kaks võõrast kuid intelligentset inimest.

Olles mõnda aega hüpelnud suvalisi impressioniste ja malevitšeid pidi, me lõpuks jõudsime peamiseni ja kõik minu küsimused said ausad ja selged vastused.  Loomulikult – Putini nägu on lõigatud. Jah, radikaalselt. Miks? Sest oli vaja just selliseks - mongoliidseks. Rõhutamaks idamaist identsust või autentsust, igatahes mitte antiiksust. Jah, see oli tema enda soov. Võimalik, et vene kirurgid pingutasid veits üle, kui sa ju saad aru, Venemaal tehakse kõike suure südamega, see pole kriitiline! Klient sai, mis tahtis - vaieldamatult! Jah, sküüdid - see on Venemaa, Aasia - on Venemaa. Naersime veidi teemal: kõik me oleme veidi putinid väikese poeedi varjundiga ja läksime üle naistele.

Naised panevad kirurgi imestama - meie naised, eestlased. Ja nimelt, nad kõik tahavad "nägu". Läänes tahavad naised keha, meie omad tahavad nägu. Meie naised veel sülitavad suure kaarega gabariitidele ja kõiksugu liigsustele, nende jaoks on tähtis nooruslik nägu. Kirurg ütles, et alati peab valima, raha "kõige jaoks" ei ole kellelgi, ning siis valivad meie omad näo. Teised valivad keha. Näosse suhtuvad nad rahulikult, mõttes, enda näkku. Sest sellesse suhtuvad rahulikult nende mehed.

- Vanema Euroopa mehed, - ütles aperatiivisõbrast kirurg üle terve restorani, - saavad rahulduse seksides kehaga! Nii ütleski, otse. Ma, tõenäoliselt, tänu vähesele kasvatusele, isegi ei punastanud.

 - Meie omadele, noorema Euroopa meestele, on seksi jaoks vaja nägu! Ülejäänu nad mõtlevad juurde, ülejäänu ei ole tähtis,  - ütles täht ilukirurgia taevast.  Nägu aga peab olema noor, sest meie mehed on infantiilsed (ohoo!), kuritarvitamise elemendita ei ole neil põnev. Neil on vaja  "süütuid hämmastuma panna" - siin me jälle naersime.

Et siis, Eesti meestel on vaja ennast näidata nii, et ülalmainitud nägu hämmastuks, punastaks ja itsitaks?!

- Jah, - vastas kirurg.

Ja jah, eurooplaste jaoks on seks tuimalt seks. Tuimalt. Keha seks kehaga. Mida meeldivam, seda parem. Meie omadele on see aga veel alati dramaatiline etüüd vallutamisega. Kiunumine, "ära tee – tee - ära tee" jms. Meie naised eelistavad näida süütukesed, et meie meestel tekiks soov üllatada neid kirgliku seksuaalse pealetungiga. Keha aga - no jumal temaga, äkki ma olengi 16, lihtsalt pontsu natuke! Prantslanna aga nt, raputab oma halle lokke ja hööritab tagumiku! Meie omad sellistega ei maga - ega nad perverdid ei ole, on hoopis hingelt haritud ja ega nad siis seksi jaoks daami ei jahi, ikka ainult selleks, et daami üles harida, seda nunnut tobukest!

Peale seda sai dessert otsa. Ma sõitsin koju pea täis uusi teadmisi (mitte neid Putini asjus) mõeldes tuttavatele naistele, meenutades nende nägusid, püüdes hinnata nende šansse meil ja läänes (äkki siis veidi ka Putini asjus). Arvutasin vaimse alge proportsioone mineviku rikkalikes büstides, meenutasin kuulsaid kurtisaane: kas nad olid süütud? Kas rohkem näost või rohkem kehalt? Ühesõnaga, lõpuks väsisin ära. Nüüd kütan sauna ja mõtlen, et kui kirurgil täna miski eesmärk oli (ja enamasti mõni ikka ju on) siis ta saavutas selle 100% - lahkused ma itsitasin ja võimalik, et ütlesin korra "tee-ära-teetee".

Mde, kas te teadsite, et ilukirurgid eelistavad, et neid kutsutaks kirurgideks, mõttes, täpsustuseta? Mina tegelt kahtlustasin, sest lõppude lõpuks, mis seal väga vahet on - lõikab ta südant või lõualotti - elutähtsad küsimused mõlemal juhul (sest kes kurat, laseb end lõigata, kui see elutähtis ei ole?).





kolmapäev, 29. märts 2017

Mina olengi see imelik ema, kes ajab taga kaubamärki

Mu viiene tuli eile lasteaiast ja nõudis endale rinnahoidjat - sest ühel tema rühma tüdrukutest juba on. Arutasime asja, uurisime ennast peeglist ja otsustasime ostu esialgu tuleveku lükata. Aga mitte sellest.

Hoopis kaubamärgi tagaajamise teemal, ajendatuna Eveliisi postituse kommentaariumist. 

Ma ei käi mitte kunagi kasutatud riiete poodides. Samuti suurtes kõik-ühest-kohast tüüpi kaubanduskeskustes nagu  nt Prisma (ma ei saa aru asja mõttest - et läksin poodi piima ostma, väljusin autorehvidega??).  Ja veel ma ei käi turgudel, ei alalistel ega neis moodsates aeg-ajalt korraldavates kirbukates. Laatadele suvel mõnikord juhtun - lapse pärast, reeglina ostame sealt õhupalli + "laadakala", lisaks saab poniga ratsustada, vms. Samuti ma ei osta ega müü midagi internetiturgudel - mu meelest on kõik need tegevused muu kõrval kohutavalt aega nõudvad.

Ma olen üsna kinni kaubamärkides. Nt on mul laps käinud ajast, mil jalad alla võttis, kõik talved Kuoma lumesaabastega - sest hinna ja kvaliteedi suhe on suurepärane - kerged ja soojad ja LIHTSALT JALGA PANDAVAD - ei mingeid lund täis minevaid krõpse-lukke või jäätuvaid nööre. Porisaapad - voodriga Crocsi kummikud - KERGED ja mugavad.  Lasteaia sisejalatsid - Minimen või Froddo või valikuid on veel, aga peamine, et ortopeedilise tallaga, täisnahast nii seest kui väljast, kinnine varvas ja liigest toetav kand - peab olema (vt. iga teine täiskasvanu on seljahaige, vt. ka tänavatel liikuvate laste rühti).

Muude jalatsitega on valik suurem, kuid spordijalats spordipoest  - sest ma puht psühholoogiliselt ei jaksa seda läbi teha, et iga kahe nädala tagant mõni krõps ei pea, mõni õmblus rebeneb või tuleb tald liimist lahti. Eelmisel aastal avati Tartu Taskus uus suur jalatsipood. Astusime ka uudishimust sisse - ja ma tegin midagi, mida ma muidu kunagi ei tee - ostsin lapsele umbes 12 või 15 euri maksvad rihmikud, sest need olid kulla karva ilusad sätendavad ja ta tahtis. Pani kohe jalga ka ja me ostsime veel enne koju jõudmist tanklast paki superliimi - sest kinga küljes olev lill kukkus ära! Edasi vaidlesin lapsega umbes kaks nädalat igat rihma talla vahele tagasi liimides teemal "viskame ära!" kuni ma nad lõpuks salaja ära viskasin. Aga nad olid ilusad! Aga ma ei osta iial enam ühtegi 12 eur maksvat jalatsit - kindlasti on muid, mulle sobivamaid viise muuta elu huvitavaks.

Õueriided eranditult spordipoest. Sest me elame suht pommiaugus ja pole ühelgi aastaajal eriliselt tubase eluviisiga ja järelikult peavad meie riided olema 9 kuud aastast suhteliselt pommikindlad (seejuures laps peab saama riietega liikuda, ehk siis kaalult kerged ja mahult mitte liiga paksud). Ülejäänud kolm kuud me kodus riideid eriti ei kannagi - puuvillasest pesust on enamasti küllalt.

Ja siit edasi - looduslikud materjalid. Olgu jumal tänatud, et HjaM-i leiutas. Suurem osa lapse lasteaiariideid tuleb sealt - sest puuvillased, odavad ja pood asub meie tavapärasel liikumistrajektooril. Kleidid, retuusid, särgid. Suht ruttu lähevad värvist ära (ju neid seepärast mitme kaupa müüaksegi), aga selle kompenseerib hind. HjaM-i pesu on jama, samas puuvillaseid sokke ostame sealt. Ma ei osta lapsele Elsa pildiga sünteetilisi retuuse või ei telli Hiinast sünteetilist suvekleiti. Ma ise ei kannata ja laps ju higistab sama moodi ja... see mu meelest on sama jõle, kui nahast püksid suvisel ajal - ma ei hakka isegi rääkima, mis pildid mul seejuures silme eest läbi jooksevad. Erandeid sünteetika osas juhtub peokleitide puhul, aga siis ka - võimalusel väldin. 

Samas ei tule mul mõttessegi osta Hja(ei leia märki klaviatuurilt)M jalatseid või õueriideid. Neid jalatseid ma olen seal vaadanud ja imestanud - need pole ju üldse inimestele tehtud? Äkki poe akendel seisvatele mannekeenidele või ma ei teagi... müstika.

Samas - mul ikka aeg ajalt on meeltesegadusi juhtunud. Nt sügisel ostsin endale Seppalast (vist) jope (esimest korda elus). Jälle Taskust - kesklinn on meie teema - me käime seal kinos ja spaas, söömas ja raamatupoes. Ühesõnaga, kõndisin poest mööda ja jope, eks, näeb hea välja, maksab äkki 60 eurot. Jope, onju. 60 eurot. Mitte 200. Proovisin selga ja tundus nagu päris. Selline emotsiooniost, mille ma nüüd kohe, kui talveriideid ära panema hakkan prügikasti viskan. Sest ta ikkagi on raske ja varrukad kitsad ja kisub ei tea kõik kust. Sest odav saast ikkagi.

Seejuures, et ma ei käi poes rahakott puuga seljas hindu vaatamata. Kaugelt. Ja osaliselt just seepärast ma pole nõus ostma ühekordseid asju. Mu suusajope on 7 või 8 aastat vana ja ma pole endale uut osta raatsinud, sest ISC - ei idane, ei mädane ja ma olen tast lõppmata tüdinenud - tahaks uut, kuid maksta uue eest 200 - 300 lihtsalt põhjusel, et tüdinenud... ma ei raatsi. Samuti on mul Nike trennikott, ma olen sõbrannale juba mitu aastat lubanud, et jah, ostan endale uued - jope ja koti ja siis ma vaatan neid (heldimuspisar silmas) ja käin vanadega edasi - sest nad on täiesti korralikud.

Nö linnariietega - mantlid jms - noh, ma ostan endale igal hooajal uue salli :)

Samas - me taaskasutame. Meil toimib hästi mingi kogukondlik "käest - kätte" värk - väikeseks jäänud riided (ja laste rattad jms kola, ka mänguasjad, millest välja kasvanud) anname edasi ja antakse meile. Ja mul (või minu lapsel) ei tule mõttessegi näidata kellegi peale näpuga ja öelda, et "Fui, kaltsukast". Kuid MINUL SEDA AEGA EI OLE (soovi ka mitte), nö firmakatega on see hea asi, et neid EI PEA TAGA AJAMA. Nad on poes koguaeg olemas, lihtsalt lähen ja ostan (sügisel oli küll mingi jama lapse suusapükstega, sest miskipärast arvavad tootajad, et viieaastased tüdrukud peavad kandma roosasid. Ja ega laps polekski vastu olnud, aga kuni mina tema riideid hooldama pean, no saite aru.
(Ja neoonroosa on ikka lihtsalt nõme ka).

Aga millest ma üldse hakkasin. Sellest, et kui kirtsutada nina taaskasutajate eelistuste peale on üldlevinult ja üheselt halb toon, siis mingil minule arusaamatul põhjusel kerget ninakirtsutust või sarkastilist muiet "Kaubamärki taga ajavate emmede" suunas halvaks tooniks ei peeta. Seda tehakse kogu aeg ja igal pool. Aga see on ju 100% samasugune teise valiku üle ilkumine või arvustamine? Onju? Äkki lepime siis kokku, et mina ei lähe sulle kallale, kui ma näen, et sinu veel kujuneva luustikuga laps kannab HjaM-i jalatseid ja sina ei vaata mulle viltu, kui ma enda omale (nt)  Eccod ostan?



teisipäev, 7. märts 2017

Remarkidest


Benjamin Lacombe illustratsioon raamatule
"Alice's Adventures in Wonderland"
Kõik vist teavad seda nalja tüdrukust, kes tahtis kirjutada diplomitöö teemal "Armastus ja surm 20. sajandi kirjanduses". Vot, mul on tunne, et üritada kirjutada midagi kokkuvõtliku Robertsi "Shantaramist" või Faberi "Imelike uute asjade raamtust" on umbes samaväärne ülesanne. Mina täna see tüdruk ilmselgelt ei ole, nii et ma veel ei kirjuta. Loodan, et valgustatus saabub, millalgi.


Täna ma käisin ühel kohustuslikul koosviibimisel. Nüüd istun siin, joon teed ja mõtlen, et millest see tuleb, igas, eranditult igas seltskonnas on inimene, kelle huumorisoon on pehmelt öeldes - olematu. Või kõver vildakas. Õnnetuseks see inimene ise seda ei tea. Ei, muidugi on talle seda räägitud ja arvatavasti mitu korda, kuid ta kuidagi - ei võtnud omaks. Muidugi on seltskonnas ka teisi inimesi, neid, kel on huumorisoonega kõik justkui ok - rohkem või vähem, muidugi - issanda loomaed ju ikkagi, kuid siiski - normi piirides. Need inimesed on reeglina tähelepanu keskpunktis ja neid armastatakse. Kuid see huumorivaene inimene, vaadake, tema ju ka loeb interneti, sh netis levivaid anekdoote. Ja siis saabub see hetk, ja see saabub alati, kui kõik jäävad korraks vait ja huumorivaene inimene kasutab juhust. Ta valib oma mälust mõne hästi populaarse nalja püüab seda jutustada. See, et kõik pole sündinud jutustajad, on ka muidugi teada. Huumorivaene inimene on ise ka kursis, kuid enda on ta juba ammu karismaatiliste oraatorite kategooriasse paigutanud. Tulemusena: anekdoot on ette kantud... kuid... keegi ei naera. Ja siinkohal, ta-daaa!, jõuab kätte kulminatsioon: isehakanud oraator hakkab nalja SELGITAMA.


Ma pole lapsepõlvest peale kordagi lugenud "Alice Imedemaal" sest sain juba esimesel lugemisel trauma sealsetest poole lehekülje pikkustest remarkidest. Kuid remarkidega anekdoot on veel hoopis kõrgem tase.



Head ööd, Kosmos