Timo Maran "Metsloomatruudus"

Mul pole elu sees õnnestunud kasvatada ilusaid astreid. Proovinud olen palju aga alati kiratsevad või räsib tuul ära või... Sel aastal on mul astreid nii palju, et võiks turule müüma minna. Kahtlustan, et nipp on ajastuses - külvan alati liiga hilja. Sel aastal said seemned paprikaga koos külvatud ja näed siis.

*
Timo Maran "Metsloomatruudus", ilus looduslähedane lembeluule. Või lembesugemetega loodusluule. Vahet ei ole vist. Igatahes väga august. Ja siis veel rebased, eks. Tundub, et ta on üks neist, kes näeb...
:)

Tulen su poole
mööda une ja
ärkveloleku piiri
nagu jälgi ajav rebane,
üks külg pimedas,
teine valges.
Tulen su poole,
et nuhutada su unistusi,
lugeda kokku tedretähed,
sattuda samale tänavanurgale,
jah, seda ma oskan,
otsida sind üles sellest
pimedast linnast,
leida sind sellest
hämarast ajast.
Suruda end su jalgade vastu
ja vaadata kurva
kiskjapilguga
otse su silmade sügavusse.
Linnarebased, libarebased
ja nende lihtne
metsloomatruudus.

**
Mulle meeldib see rahu, juua teed ja mõelda sinust
ilma mingi südamevärinata,
kire või kahetsuseta. Samas
tunda, kui lähedal sa oled.
Talvekülmusesse olen kirjutanud
su nime ja see jäi seisma
klaasjasse õhku, ootama uusi
kevadeid ja kohtumisi.
Nii vabastav on mõelda sulle
siin aeglases lumesajus - see rahu,
kus kõik on ühteaegu valmis
ja veel olemata. 

Õhtu

Kui hästi lühidalt, siis saab minu tööd kirjeldada võrrandiga A+B=C.
Ma seletan. Võetakse üks pulstunud karvaga kondine halva  iseloomuga kaamel (A) ja nõelasilm (B). Kaameli (A) nõelasilmast (B) läbi ajamise protsessi tulemusena peab saama hästi toidetud ja viisaka, ilusate suurte niiskete silmadega ja kauni lipsuga saba otsas, looma (C).
Tellijad vaidlevad reeglina suure kirega selle üle, millise sõlmega lips ja kas ühevärviline või täpiline? Või paneks hoopis triibulise? Ei, võtame täpilise - see on kõige lõbusam!
Küsimuste peale, mis puudutavad konkreetselt läbi ajamist, venivad kätega ja pööravad silmi.
Issand, no ajage siis! Kuidagi!
Ei ole olemas teostamatuid töid neile, kes neid vahetult ei teosta. Vahel ma ei jaksa õhtuti mõelda isegi lihtlausetega. Tunnen end heal juhul peeglina, saan üksnes peegeldada ja mõnikord mittepeegeldada ei saa.


Minust veidi eemal bussipeatuses seisab vana naine, väga vana, nii umbes 80.
Ei mingit memmeliku armsust. Raiutud, kirvega, tugevast kivist. Võtab mantli taskust paki sigarette ja süütab selle. seisab toetudes kepile ja suitsetab selgelt isukalt ja nautides. Väikese sõrmega koputab tuhka sigareti otsast maha.
Mul tekib mõte ühineda. Aga sigarete kaasas ei kanna ja vist ikka ei julgekski.
Ta sülitab koni otsale ja viskab selle prügikasti. Võtab kotist lumivalge taskuräti ja pühib huuli. Kui Alzheimerisse ei jää, ei ole vanadus kordagi hirmus.


Noor paar, tundub, et äsja tülitsenud, ei vaata üksteisele otsa. Korraga nende vankris olev laps hakkab naerma, seletab midagi pudikeeles, plaksutab käsi. Noored kummarduvad lapse kohale ja ärritus ja viha nende nägudelt kaovad justkui imeväel. Juba naeratavad. Mees paneb käe õrnalt naise pihale ja tema toetab viivuks pea mehe õlale. Kaukas? Mina ei tea...

Kroonikaid... või nii..

Ivan Konstantinovich Aivazovsky "Laine"

Ma olen internetist kuidagi välja kukkunud ja vist ei tundnud puuduski. Olen teinud tööd, juba mitu kuud jutti, kusagil võimete piiril, palju tunde ja intensiivselt, ja nii on hea, nii oli hea. Nüüd võib juba suvepuhkuseks valmistuma hakata.
Igatahes, mõni päev tagasi istusime sõbrannadega meist ühe köögis. Tähistasime asju, mida vahepeal tähistada ei ole jõudnud, Kuuba muusika ja tekila pisikestes pitsides, neljakesi, targad ja ilusad, tublid ja väga purjus. Kõige noorem meist kaebles pikalt oma pereelu üle, mida ma siinkohal ümber ei räägi - nii palju aega ei ole mul iial. Meie, ülejäänud, istusime vaikides, seedisime kuuldut.
 - No mis te arvate? Noh, öelde nüüd... midagi, mis mõtlete! - ei jätnud pesamuna järgi.
Mõelda ei olnud seal, ausalt öelda, midagi, kuid kortsutasin kohusetundlikult laupa ja tean, et oleks botoks võimaldanud, oleksid teisedki kaks kortsutanud.
 - Kuule, - andis üks meist alla, - sa nagu tõsiselt ei saa aru, mida see tähendab, kui su mees ei helista sulle tagasi, ei vasta kõnedele, ei reageeri sõnumitele ja hoiab sust üldse eemale?
 - Ei, - torises pesamuna, - ei saa.
- See tähendab, - alustab üks, ja edasi ütleme kooris, nagu oleksime harjutanud, - ET TA EI TAHA SINUGA RÄÄKIDA.
***
Paar tundi hiljem ütlesin peopesaga lauale lüües:
- See laev läheb põhja! - ja lahkusin, köögist vannituppa.
Tavaliselt, kui juhtub, et alkoholi saab palju, tekib mul korraga kaks soovi, esiteks - lasta magu loputada ja teiseks minna vette pikali. Kõige parem on nii, et külm vesi vanni, ja kuum vesi jooksma ja katsuda selles lahustuda nagu suhkrutükk tees.
Umbes kolme tunni möödudes saan ma tagasi oma keha ning esemed minu ümber omandavad piirjooned. Ma muutun vastikute organite kogust tagasi inimeseks, maailm lõpetab pöörlemise ja mulle meenub minu nimi, tihti isegi guugeldamata.
Sõbranna korteris ei olnud vanni, kuid sügav duššialus oli täitsa olemas. Hea on olla 1.64. Ma mahtusin sinna kenasti, tõmbasin end kerra ja keerasin dušši käima, kõige laiema režiimi peale.
Millalgi hakkas palav, avasin kabiini ukse ja panin pea jahedale kahhelpõrandale.
St, kõrvalseisjale võib tunduda, et see pole kõige mugavam asend kainenemiseks, nt sõbranna vahtis mind nagu... (sõnavara on väike), aga tegelikult on tehtav ja täitsa ok.
- Tilda, - kolkis sõbranna uksele, - tee uks lahti.
- Mul on kõik hästi, - vastasin asjalikult.
- Sulle ainult tundub nii, - ei jätnud sõbranna järele, - vesi on juba esikus, see laev ei lähe põhja metafooriliselt, see juba läheb päriselt ja võtab veel naaberkorterid ka kaasa!
Siinkohas oleks ju võinud taibata, et vesi lahiseb duššikabiini lahtisest uksest otse põrandale, kuid ma olin taastumise ebatäielikus molekulaarses staadiumis.
-Tilda, - rääkis sõbranna spetsiaalse hella häälega, - enne kui sa haihtusid, sa helistasid sõbrale ja kutsusid ta minu poole ja lükkasid siis telefoni välja. See sõber on nüüd rõdu all. Mis ma teen? Näitasin sõbrannale umbes viipekeeles, et mul ei ole praegu midagi, millega rääkida ja ammugi mõne mehega. Nii et palun vii mind voodisse ja räägi siis temaga ise.
- Kuidas sõbra nimi on? - täpsustas sõbranna.
- Umbes Toomas, - vastasin mina.
(tegelikult oli umbes Tõnu ja ma tunnen teda juba umbes eluaeg)
***
 Võimalik, et ükskord ma upun, õnnelikuna.

Tapeet, mis ma valesti teen?

  

Mis ma valesti teen? 

Ärkasin hommikul kell 6 ja lugesin läbi kõik internetis olevad tapeedi paigaldamise õpetused. Teoorias on see kõik väga lihtne: sul on vaja seinu, tapeeti ja liimi. Seinad peavad olema sirged. Mul on nüüd siledad, sirgete seinte saamiseks peaksin kolima. Tapeet peab olema kvaliteetne. Noh. Kui ma mõni aasta tagasi all, elutoas, tapeeti vahetasin, siis ostsin fliistapeedi ja ma ei mäleta täpselt, miks mul tol korral toa tapeetimiseks kuu aega kulus, igatahes fliistapeet ei veni - see on fakt, järelikult ka ei mullita seinas. Ja hiljem avastasin, et ta ülipestav - konkreetselt, vajadusel vee ja vahuse nuustikuga ja on jälle nagu uus. 

Nüüd magamistuba tühjaks tõstes leidsin hunniku tapeedirulle. Mitut sorti, igat 4 - 6 rulli. Milleks, ausalt, ma mõtlesin ja mul ei tulnudki meelde. Mingit loogikat selles ka ei ole, sest kõik toad siin majas on suured, magamistuppa kulub 25 - 30 rulli - ma pole siiani viitsinud välja arvutada. Vaatasime lapsega neid tapeete ja kuna me värvi osas nagunii kokkuleppele ei jõudnud (roosa, ei valge, ei roosa), otsustasime, et aga milleks osta uut, kasutame ära (youtuberite mõjutusel hakkas mu laps hiljuti veganiks (vähemalt neil hetkedel, mil kõht tühi ei ole) ja taaskasutajaks. Sest delfiinid ja pingviinid ja muud elukad, saate aru (kilekott!).  (Üldiselt, me sööme nii või teisiti lihalvähe, kuni ta muna ja piima sööb ja sushikala paistab, ei lähe ka arvesse, kiidan tagant ja seletan, et tähtis ei ole 100 %, iga väikene samm on ka oluline.) Ühesõnaga, otsustasime, et teeme iga seina või sopi eri tapeedilise - meie tuba, teeme, mis tahame. St, minu kodus peab olema vähe asju, tapeet ja tüllkardinad. Ma ei taha värvitud seinu, kotttoole, nahkdiivanit ja hüüdlausetega seinapilte. Maitse asi. 

Aga - see, noh, ei ole fliistapeet. Eile hommikul panin ühe paani seina ja see sai jube. Võtsime lapsega päikest, käisime rulluisutamas ja söömas ja kui ma õhtul uuesti vaatama läksin, oli see paan imekombel täiesti mullivabaks kuivanud. Oh seda rõõmu, enne sauna minemist viskasin veel kolm paani seina. Ja nüüd siis. Need kurat, ei kuivanud sirgeks. 

Ja nüüd ma ei teagi. Selge on see, et ma võtan need maha. Ja teen uuesti. Või lasen teha. 

St, keegi tuttav kuuldses, et ma tahan ise tapeeti panna, kommenteeris, et umbes, et igav on või? Ei ole, mul kunagi ei ole, aga... proovisin seda nüüd mõttes endale seletaga, ega veenvalt välja ei kukkunudki. Aga... raamatupoodides on riiulite viisi raamatuid, kus õpetatakse inimesi igast asju tegema. Nad kõik algavad peatükist: vaata sõber, see on haamer ja see on nael (ja katsekinnaste, - kaitseprillide jms peatükk on veel ees pool - need tuleb pähe panna juba naelaostmisretkele minnes). Nael, sõber, pannakse terava ostaga vastu puitu, õige võte naela hoida on näed selline - ja pildid kolmes vaates... Mulle tundub see kuidagi kummaline. Ma olen maal kasvanud ja umbes eluaeg mõelnud, et kes küll selliseid raamatuid vajab? Kuni ükskord mul oli vaja (peamiselt jonnist, otsekohe) puuriidaalus kokku kruvida ja mul oli alus ja akutrell ja kruvid. Viskasin kontsakingad jalast ja võimlesin terve päeva ja mul lihtsalt ei õnnestunud. Üllatusin ja nördisin, elasin veel teises kohas ja täpsel samal ajal saagis naabritüdruk naaberaias mootorsaega palgist karu välja.

Lugesin just "Trifiidide päeva", seal on üks peatükk sellest, kuidas kari lambaid istus päevi umbes peeru valgusel umbes põhjusel, et ei osanud pirni vahetada. Mulle meeldib omaette asjatada, ma olen avastanud, et ma saan hakkama, mulle meeldib mõelda, et kui - siis mu laps saab hakkama (talle hullult meeldib teha kõike (koos)). Kuidagi. Mõistuse piires. Mul on sada korda lihtsam ise pusida kui võtta kõne töömehele. Lisaks, see on muu kodu, no võtab aega - võtab, aga kelle asi. 

Ikka ei kõla veenvalt. 

Ja sellegi poolest, ma lähen võtan selle tapeedi nüüd maha. Ja panen uuesti. Ja kui siis ka ei õnnestu, lähen ostan uue, siis juba fliistapeedi.Vist. 

Või tellin töömehe. 

No ei saanud parem, aga halb ka tegelt ei ole :)
Aa, kõik nõuanded, kuidas saada tapeet seina, on oodatud. 

Update järgmisel päeval: jee, jee, jee.

Niisama, õhtu

Quint Buchholz, 1957

Minu magamistoa remont jõudis nüüd faasi, kuhu ükskõik mille remont siin majas mul alati jõuab, ehk siis tõdemuseni, et parandada ei ole mõtet, lihtsam on uus ehitada. Võimalik, et olen varem rääkinud, ei mäleta, aga enne mind kuulus maja ühele üksikemale, enne seda tema emale, kes oli ka üksikema. St, mingeid peremehi oli ka aeg-ajalt, aga mitte eriti püsivalt vist. Remonti tehti pidevalt ja vastavalt võimetele. Markantsematest näidetest ehk maja vahekoridori abil ühendatud saunahoone, mis algselt oli loomalaut. Kui ma siia kolisin, oli see hoone jagatud kolmeks - ühes nurgas leilisaun, teises vannituba koos vanni ja wc-ga. Ülejäänud ruum oli kujundatud mõnusaks istumiskohaks suuremale seltskonnale. Pesuruumide jaotusel oli loogiline põhjendus: üks peremees eelistas sauna ja ehitas selle. Järgmine oli aga hoopis vanniinimene.
Kui mina sisse kolisin, köeti seda ruumi pliidiga, kus varasemalt loomadele toitu valmistati, lisaks osaliselt ka konkreetselt vastu maad paigaldatud põrandaküttega. Ma maakera kütta ei kavatsenud, seega lasin põranda üles võtta. Sügavalt, sest selgus, et hoone alla oli maetud ... no kõike, vanu potte-panne nt ja sõidukite varuosi. Valati uus põrand. Lagi oli ruumil ka, peamiselt vist põhjusel, et on kombeks, et ruumid on lagedega - kellel seda sooja vaja on. Mul oli, sisaks oli mul vaja uut ahju, kerist ja korstnajalga, nii et lasin uue vahelae ehitada, mh põhjusel, et tahan pööningut kasutada. Seinad hallitasid. Kipsi all oli vill - st ruumis, milles on saun. Tehti ka uued seinad. Siis uus vundament ja välisseinad koos soojustusega. Millalgi ehitati ahjud ja keris ja saun ja eraldi tualettruum.  Eraldi vannituba ma tegema ei hakka, vann on meil nüüd sauna pesemisruumis. Nüüd on veel jäänud aknad vahetada. Ja siis on see hoone täiesti uus. See hoone, sest ma magan teist vist nädalat juba siin tugitool-voodi peal (laps magab teise peal kõrval ja ausalt öelda, on siin ütlemata mugav), sest magamistoas vahetan tapeeti.St, ma kavatsesin ka seda ruumi külaliste vastuvõtmiseks kasuta, kuhu vajadusel siis ka ööbima saaks jääda, aga pole mööblit hankinud. Külalisi meil palju ei käi, kasutame suurt tühja ruumi joogaks ja zumbatamiseks.
Tapeeti vahetasin hingest. Viis kihti pestavat! tapeeti vaheldumisi pahtli ja betoonisegudega, muudkui niisutasin ja eemaldasin ja niisutasin ja. Kuni täna sain aru, et kilplase töö - seinad sellest siledamad ei saa. Tapeedi alla on mingi endisaegne kips ruutmeetri kaupa seina löödud. Õmbluskohad narmendavad, kinni pahteldada ei anna, lisaks miljonid naela ja kruvi augud jne. St, leppisin kokku, et nädala vahetusel tehakse mulle uued seinad ja siis ma panen tapeedi. Nii et. Ma tulin tegelt ütlema, et ma olen hunniku häid raamatuid läbi lugenud ja mõnest tahaks kirjutada, aga avastasin just, et olen märkmiku raamatumärkmetega tööle unustanud ja mul on nädalane puhkus. Eks kui, siis kirjutan suvalises järjekorras. Või midagi.
Olge informeeritud :)

Maavärinast vist

Foto ringleb venekeelses netis koos järgmise naljaga:  Esimese klassi õpetaja lapsevanemale: - Teie Mari ropendab? Lapsevanem: - No jah, ta hakkas käima ka väga vara...

Läks kuidagi nii, et tegin terve nädalavahetuse tööd, alustasin reedel ja lõpetasin eile. Intensiivselt ja vist isegi unes mõeldes, ärgates keset ööd, sest "aga äkki sedasi ja kirjutan üles, et hommikul üle vaadata". Eile hommikul oma kõige suuremate päikeseprillide varjus magamatusest ebakindlal sammul tööle minnes esiteks oli hea tunne küll (tegin kõik mitu korda ümber, aga lõpuks sai kõik täpselt suurepärane, mitte parim võimalik) ja teiseks, kaudses seoses kuidagi, mulle meenus üks tõestisündinud lugu.

Ja nimelt, külas, kus ma lapsena elasin, juhtus üksaasta selline lugu, et üks naine läks läks oma mehe juurest ära sõbranna mehe juurse, jättes oma kaks last kasvatada laste isale. Seejärel rasestus sõbranna mehest, mispeale viimane ta viivitamatult maha jättis (see mees jättis maha ka oma eelmise naise põhjusel, et to titeootele jäi - ei teagi, kas talle ei meeldinud kõhukad naised või neist sündivad lapsed). Naine, kes oma mehe ja laste juurest ära läks, läks seepeale tagasi oma mehe juurde ja see võttis ta vastu ja lubas lapsegi alles jätta, kuid viiendal vist raseduskuul naine haigestus ja suri, räägiti, et kurbusest. Naise mees, see esimene, kahe lapse isa, oli äärmiselt löödud, kuid sõbranna mees üldsegi mitte. Vastupidi, ta naases oma endise naise juurde, sest to oli raseduse katkestanud.

Tol ajal olid kõik need shakespearelikud kired minu, tol ajal ehk 14 - 15aastase jaoks täielik šokk - nad on ju VANAD, mõttes ÜLEKOLMEKÜMNESED! ja TAVALISED - töötasid nagu ka suurem jagu ülejäänud külarahvast kohalikus mööblivabrikus.

Kuid, kui nüüd kokku lugeda selle loo kõik reetmised ja laibad, küsimused nagu "mille kuradi pärast" või "mis põhjustel" kukuvad ära just kui iseenesest. Pole vist olemas sellist nimetamisele alluvat põhjust, mis saab sundida tegema inimest kõiki neid samme. Järelikult - pole ka midagi andeks anda või mitte endeks anda.  See on nagu maavärin või lumelaviin - no keda sa siin süüdistad?

Siinkohal ma ei taha öelda, et lähedastele tuleb kõikvõimalikud sigadused andeks anda, kuid kui inimene paneb toime midagi tõeliselt arusaamatut, midagi rist igasugusele tervele mõistusele, inimloomusele, mh ka vastu oma argimugavusele ja -kasule, on selles mingi lollakas suursugusus. Ja üle ei jää muud ka ahhetada ja ohhetada ja aidata ellujäänuid.


*
Eile töölt tulles, juba täiesti seisvate silmadega (just sain aru - seepärast mul ongi täna peopesad nii paistes ja valusad) panin lapsele batuudi kokku, sest "Sa lubasid!" ja tegime esimese rulluisutiiru, sest "Mitu päeva juba jääb ära!". Täna hommikul sain teada, et nädala pärast on vaja esinemiseks jänkukostüümi - võiks olla valge kleit. Noh. Täna ma poodi ei jaksa ja ilmselt veel mõned päevad, aga mul on kodus lumivalget puuvillasatiini (huvitav, miks?) ja õhukest puuvillast pitsi. Sirvisin Pinterest, ma pole küll ühtegi kleiti elus õmmelnud (ükskord õmblesin lapsele põlle), aga äkki ma oskan? Pildi peal tundub suht lihtne ja loogiline.

Niisama

Ma arvan, et universum karistas mind netis laiamise eest* ja seepärast ma ükspäev pahkluu välja väänasingi. Ja ausalt öelda ise ka imestasin, kui hea meelega perealtsilt nädalaks haiguslehe küsisin. Ja oh seda rõõmu - telefonitsi - sest, ei, ma ju saan aru, et trauma ja kirurgile, aga sinna peab ju kohale minema, aga pahkluu noh, ei saa sõita. Nii et nädalaks telefon nurka, juhuu! Aga, kuna mitte midagi siin maailmas ei juhtu niisama, vaid põhjusega, siis umbes järgmine või ülejärgmine päev peale pahkluu vigastamist tegin üles, magamistoa ahju tule ning unustasin siibri kinni. Pool tundi hiljem elustasin kassi (toibus ära) ja kõik ülejäänud päevad olen liigelnud peamiselt pesumaja ja keemilise puhastuse ning pesunööri vahet. Nüüd on jäänud veel pesta magamistoa lagi ja aknad, ja ülipõhjaliku kevadpuhastuse (koos kõikides kappides olevate kõikide riiete ja vooditarvete, kaisukate jm läbi pesemise või puhastamisega) kohale võib panna suure punase linnukese. Tapeet on ka pestav, kas see ka vahetada tuleb, ei ole veel selge.
Ette rutates: kas mul on suitsuandureid? Ja, loomulikult, igal pool. Kuid magamistoa suitsuanduril sai patarei tühjaks, ma võtsin selle alla, tõin kööki, vahetasin patarei ära aga lakke tagasi enam ei saanud - vt ka väändunud pahkluu.
Sarjast: igas asjas on midagi head: kõik jäid ellu ja edasi saab minna üksnes tõusvas joones.

*ma siin püüdsin nalja teha, kõigest. 

Küürakatest

by Ann aka Incolorwetrust, Russia

- Meie vanuse ja staatusega, - ütles mulle eile üks tuttav daam olles veinipokaali kolksuga lauale asetanud, - sobivad üksnes naiselikkus ja elegants! Ainult! Ma kordan, ainult, naiselikkus ja elegants. Ja sina, vaata ennast, vaata! Miks sul teksad jalas on? Ja need ketsid, need ketsid… Jumal, kas sa ei jõua endale normaalseid pükse osta? Ja kuidas sa käitud? Nagu mingi ...  poisike!
Noh. Ma mõtlesin. Ta on ju tark inimene ikkagi. Ilmselt on aega teha mingeid järeldusi.
Ja ma läksin täna poodi oma vanusele ja staatusele sobivat mantlit ostma.
Ja ma proovisin selga terve hunniku naiselikkust ja vaguni täis elegantsi.
Ja ostsin mantli.
Poolpika, tibukollase.
Ja ühe roosa vesti, kunst-pika-karvalise.
Mõlemad sobivad ideaalselt igat sorti teksadega.
Istun siin ja mõtlen nüüd.
Küürakast ja hauast, vist.

Patjadest ja valimistest

Jo Grundy

Mõni kuu tagasi, kui üks voodilina pesus lihtsat ära lagunes (linane, st kare, ma nagunii vihkasin seda), otsustasin, et aitab ja viskasin voodipesukapi tühjaks. Ammu kavatsesin osta mõned voodipesu komplektid, kuid kui miski just ei põle, võib selle ju edasi lükata, eriti, kui üritus sisaldab ostlemist rahvarohkes kohas. Peale kapi tühjaks viskamist muidugi läksin ja ostsin hunniku uut voodipesu.

Ema on mulle vähemalt viiel viimasel aastal kinkinud tekke. Seda ei ole võimaik seletada ja emale märkust teha ka mitte. Erinevate bio- ja anti- lühenditega libedate, lärmakate jms selliste seas ka kaks täiesti korralikku tekki, mida lapsega igapäevaselt kasutame. Kõik suuruses 150 x 200.

St, mingi hetk mul tekkis plaan, et minu kodus peavad kõik padjad ja tekid ühesuurused olema. Nii on ju kõik palju lihtsam. 

Padjad, padjad olid meil siiani vanad, sada korda pestud ja muidu piinlikud. Eile otsustasin, et aitab küll ja viskasin padjad minema, va lapse lambavillatäidisega väikesed padjad, millest ta polnud nõus loobuma. Muidugi läksin poodi ja ostsin kaks uut, erinevad, et proovin kodus ära ja siis ostan juurde. Koju tulles avastasin, et mõõt on vale - padjapüürid on kõik 50x60, uued padjad 50x70. Noh, hea küll, jäävad külalistepatjadeks, ostan mõned suuremad padjapüürid. Täna käisin valimas...

... kas teie teadsite, et lapsega valima minnes on mõistlik lapsele juba kodus selgeks teha, et tema valida ei saa. Ma ei teadnud, tulenevalt tegin seda keset vaimisjaoskonda, vaene laps oli šokis, seejärel kuri. Tuleb välja, et ta on valmistunud, mitu päeva televiisorist valimisreklaame ja uudiseid vaadanud, teemasse tõsiselt süvenenud  (mitte mingite patjadega maadelnud) ja oma valiku teinud. Ja oo, seda ebaõiglust siis, eksole.

- Aga vali siis seda, keda mina tahan!
- Ei, kallis, ma ju ei saa, ma teen valiku oma südametunnistuse järgi!
- Aga see kandidaat lubas televiisoris seda ja seda, SA PEAD VALIMA TEDA!

- Näita, keda sa valisid! Näita!
- Ma ei saa, valimised on salajased! Ma ütlen sulle õues!

Igatahes, läksin poodi ja ostsin mõned suuremad padjapüürid ja veel kaks patja. Ja arvake ära, mis. Kodus avastasin, et ostsin jälle padjad 50x70. Noh. Ööseks jäävaid külalisi käib meil küll harva, kuid kui... siis on meil nüüd patju ja tekke nii et tapab.

Käsivarred on pekised vist

Igal aastal , umbes kaheksal viimasel kindlasti, sügisel toimub mul sõbrannaga umbes järgmine vestlus:
Mina: "Ma pean endale uue jalgsi-käimise jope ostma, sel aastal tõesti pean. Ja ostan ka, ausalt!"
Sõbranna: "Mhm"

Ja igal kevadel midagi sellist:
Mina: "Ma jälle ei ostnud endale uut jalgsi-käimise jopet. Ma viskan nüüd vana ära, siis järgmisel aastal ma lihtsalt PEAN uue jope ära ostma."
Sõbranna: "Mhm"

Vaja oleks midagi umbes sellist nagu pildil, ainult, et peale mõne päeva tagust tõuguna voodist välja kukkumist otsustasin, et võiks siiski olla varrukatega mudel. Et turvalisem. Vaja on praegu peamiselt muusikakooli vahet käimiseks - vahemaa on täpselt paras ühildamaks lapse muusikalist kasvatust nii talle kui mulle kasuliku jalutuskäiguga värskes õhus.

Ma prooviosin eile selga kõik Tartus müügil olevad sarnased joped. Kuna Kaubamajas olid peamiselt vanaemadele sobivad mudelid ja igast firmapoodides peamiselt kalameestele mõeldud kaup, siis lõpuks, suurest meeleheitest, proovisin isegi spordipoes müüdavaid  Didriksone. Olgugi, et nende populaarsus jääb mulle mõistatuseks. Ma käisin ükspäev lapsega Maantemuuseumis jõuluprogrammil ja märkasin, et sealsetel töötajatel olid need seljas - kõigil ühesugused. Ilmselt (arvan, ei tea) tööandja poolt ostetud vormiriietus. Ja see oli suht esimene koht, kus mu meelest olid need joped ka absoluutselt kohased - inimesed teevad tööd ja teevad seda iga ilmaga mh õues. Ma proovisin eile selga, sest tahtsin juba ammu teada, et järsku nad tekitavad seljas olles mõnd imelisemat sorti tunnet, millest mina siiani tahtagi pole osanud, aga ei - ma nägin neis (mitmes erinevas) välja nagu teetööline ja tunne oli mul ka täpselt teetöölise oma.

Ühesõnaga, ma proovisin teisi ka. Mõni oleks ehk sobinudki, aga oh üllatust, joped, mis muidu olid mulle igati parajad, olid mulle varrukatest kitsad. Mitte nii, et käsi sisse ei lähe, aga siiski tuntavalt. Ja mitte, et ma endal mõnd erilist sorti muskleid seal märganud oleks. Järeldus on mu meelest üks - käsivarred pekised. VEEL ÜKS PEKISTE KÄSIVARTEGA BLOGIJA! Ei teagi, mis peale hakata. Käin järgmised kümme aastat veel oma vana jopega. Lohutuseks käisime lapsega Grinchi vaatamas ja kooki söömas.

Mde, Grinch on kõige muhedam multikas, mis ma sel aastal näinud olen.
UPD: Ja Maantemuuseumi jõuluprogramm oli suurepärane, ajaliselt parajalt pikk - mitte liiga; väga hästi planeeritud - kiire, molutamiseta, mitmekesine - lapsed said nii hobusega sõita ja lõkke ääres imemaitsvat teed juua kui ka nt teetöölise kooki teha ja seda lisaks siis tavalisele programmile; töötajad - sõbralikud, aktiivsed, valmis vastama ka (minu) kõige napakamatele küsimustele. Ühesõnaga, kiidan väga. Ja olgu veel öeldud, et paar aastat tagasi käisin Maantemuuseumis ühe teise laste grupiga ja ka jõuluürituse raames ja oli hoopis teine programm, kuid sama positiivne elamus. Nii et kes tulevikus lastega kuhugi minema peab - Maanteemuuseum on teema, mida kaaluda. 

St, minu tuba, vms

Tähendab, ma võimlesin praegu 10 min, et saada sisse Stuudiumisse, täitmaks oma lapsevanema kohustusi (avaldama arvamust õpetajale tehtava jõulukingituse osas, umbes, kas kohvitass või piletilevi kinkekaart või ikkagi kohvitass) ja no ei saa, sisse. Õnneks seda, et esinemiseks on vaja, liialdamata: punaseid pükse, hommikumantlit, hambaharja, patja, valget särksi, musti retuuse, päkapikumütsi ja rokkari kostüümi (ja aega ju veel on - nimekiri pikeneb raudselt), saab teada ka telefonist. Ma pean välja mõtlema mingi süsteemi, kuidas meeles pidada, kuhu mis asjad ja millal kaasa võtma peab. Või siis  - ja see mde, on mõte, tõstma kõik need asjad mõne pappkastiga nt, korraga autosse ja siis vajadusel, umbes, et "Aa, täna oli hommikumantel ja padi? Oot, ma jooksen korraks parklasse!" Täielik müstika, kuidas veel mitme lapse vanemad hakkama saavad. Maivõi. Ja ausõna, mul oli palju häid ideid, kingituse osas, ma olen sel aastal kuidagi varakult jõululainel. Aga ma keeldun neid edastamast telefoni tippides. Igatahes, kui ma arvuti taha juba istusin, olgu märgitud, et viimati loetud raamatutega on kuidagi eriti hästi. Oot, ma võtan uue lehe.

Niisama

Mu süda on nii palju kordi kildudeks olnud, et olen loobunud selle kokku liimimisest. Nüüd kasutan patsikumme, tõmban kokku nagu vanasti rahapakke tõmmati. Samas, ega ma seda ei hoia ka enam nagu vanaemaaegset pärisklaasist kuusekuuli. Luban nüüd nii mõndagi, loobin õhku, et näha, kuidas killud päikesekiiri püüavad, ujutan allikates ja... 

Töö- ja lapsevaba päev. Olen terve hommik teed joonud ja kirjutanud, veidraid (päriseluga mitte mingisugust seost omavaid) tekstikatkeid, millega nüüd ei teagi mis peale hakata. Väljas on sula, lähen jalutama.
Õhtul tahan filmi vaadata, ainult, et ei tea, millist. Praegu otsides leidsin hoopis vinge kaveri laulule "Bang Bang (My Baby Shot Me Down)".
Ma pole näinud ei "Kill Billi" ega "Bonnie ja Clyde`i". 
Näis.

Niisama, rist ja viletsus

"Tango", Eloise Carpet, Prantsusmaa

Mitte, et mul aega ei ole. Lihtsalt asjade tegemine ja olemine võtab hetkel tavatult palju aega ja jõudu. Ärevus kumab veel läbi ad-de seina ja...

Ma olen viimastel kuudel palju jalutanud. Mh põhjusel, et kõigele lisaks õnnestus mul selga vihgastada. Kodus, saunas, keerasin kuidagi ja mõtlesin mitu minut, et ilmselt nüüd jäängi kõveraks. Millimeeter haaval sain lõpuks püsti, kuid vaatasin just täna, et valuvaigisti purk saab tühjaks homme, kuid elada ma nendeta veel ei saa ja pole üldse tunnet, et mitme nädalaga midagi paremaks oleks läinud. Mingi hetk oli hirm nii suur, et õpetasin oma seitsmeaastase ahju tuld tegema ja nuudleid keetma.  Täna on ikkagi juba parem, laps nakatus kokkamise pisikusse, sööme iseveeretatud (küpsise)trühvleid ja poolfabrikaatidest kokkulapatud pitsasid.

Ja ma muudkui jalutan. Kontsadel (jonnist) ja tuules, aeg ajalt on veel keeruline jalule jääda. Tunne on nagu kõnniks lumepuruses klaasist kuulis - mitte, et seda raputataks, pigem veeretatakse kergelt ja ma käin mööda kitsaid radu tõugates end aeg ajalt lahti puude või seinte najalt. Ettevaatlikult sätin jalgu, katsun kontsaga kive, otsin Braille kirja enne, kui jala päris maha saan.

Kõnnin ja mõtlen, et ma ei näe kohta, kust käesolev ebastabiilsus alguse sai või elujõudu ammutab. Kindlasti kusagilt seest, sest objektiivselt - Maa peaaegu et ei värisegi.

Ma olen umbes eluaeg _tulnud_ koju, teinud kiiresti kõik, mis hädapärane ja läinud jälle.  Ostnud järgmise pileti mõnesse järgmisesse võõrasse riiki ja hüppanud välja argipäevast, nagu hüppavad veest pääsukalad.

Kalad hüppavad tuulde ja sädelusse, nii minagi. Tihti. Va neil juhtudel, kui vajusin kuhugi, kitsusesse, pimedusse, kus aega ei ole. Nagu konstruktori detail, mille ma umbes viiesena kaotasin. St, st... käisin ükspäev vanaema majas, istusin iidsele diivanile, toppisin sõrmed tolmuse polstri vahele ja seal - kulunud kommipaber, tolm ja kolme kruviauguga plaat, mida mul elu tagasi nii väga vaja oli, et kraana kokku kruvida. Plaadi jaoks ei ole aastaid, ta ei ole tuhmunud ega isegi märganud, et oli ära kadunud ja muutunud ebavajalikuks.

Minagi veetsin oma päevi võõraste diivanipatjade vahel tajuma aja kulgu. Või tajudest mõnd võõrast aega, mis kulges hoopis teisiti. Siis aga, jõudmata kohaneda või koguda karmat, sõitsin jälle minema.

Nüüd tundus pikalt, et olen seal, kus ma juba ammu olla tahtsin ja tundub, et pean seda reaalsust omaks ja parimaks hetkel võimalikest, isegi maitsetaimed istutasin  aeda - ammu. Mul ei ole varasemalt ühtlaselt kulgeva elu kogemust - kohata sama hommikuvalgust samast aknast päevast päeva, üks kuu teise järel. Ärgata ja teada, et eile lahendamata jäänud probleem ei ole kadunud või ära jäänud; kolm nädalat tagasi kokku lepitud kohtumine ei ole tühistatud; suhted arenevad; kassid kasvas suureks.

Istusin ükspäev peegli ees, vaatasin, et olen paari haiguskuuga märgatavalt vanemaks jäänud. Aeg märkas mind ja teab nüüd, kust leida. Tahtsin nutma hakata, siis aga mõtlesin, et äkki polegi halb. Esialgu ehk lihtsalt võõras. On ju võimalik, et ma õpin ja ei kõigu siis enam nii hullult radade labürindis ja maitsetaimed... elavad talve üle. No olgu kas või piparmünt.

Seniks koban poolpimesi kive ja katsun seinu, minu kohal ujuvad pilved ja tuul tõukab tagant. Ja... ma ei tea, saaks lahti järjekordsest külmetusest, hakkaks rõõmsaks tagasi.

Küsimusi, uitavaid...

Üks maastikuarhitekt disainis ühe kuulsa sportlase aeda. Tööd kureeris sportlase naine. Kureeris episoodiliselt, kuna oli väga hõivatud, töötas päevas 8 tundi, hommiku kella 10-st õhtu kella 19-ni, lõunapaus sisse arvutatud, nagu töötaval inimesel ikka. Ja ta töötas kõvasti, ma ütleks, et kogu hingest ja seda peamiselt oma keha kallal/ja või nimel – 5 h päevas spordisaalis, 3 ülejäänut ilusalongis. Puhkepäevadeta.
Sportlase naisele meeldis kõik ja seda sõna otseses mõttes – maa-ala oli suur ja seal leidus kõike – karikakrast palmini. Kuni ühel hommikul jooksis naine disaineri büroosse karjudes: AAAAAAAAA... Võttis mitte eriti sportlikul disaineril energiliselt küünarnukist ning enam mitte karjudes, kuid värisedes üle keha, küsis:
- Miks te SELLE sinna tõite??!
Pool tundi hiljem sportlase väikeses tagaaias selgus, et SELLEKS osutusid kaks süütut, kuigi kasvult kopsakat, luuderohu istikut (Hedera canariensis). Disainer mõtles dekoreerida nendega andetult ehitatud külalistemaja betoonseina.
- Meestepeletaja!!! Te tõite mulle meestepeletaja!.. Mida te üldse mõtlesite? Ei mõelnud?!! MEESTE- PE-LE-TA-JA!! – karjus kuulsa sportlase naine arusaadavatel põhjustel - kõik tema töötunnid on ohustatud, nii palju higi ja… küünelakki.
Sportliku perekonnaõnne nimel eemaldati mehi peletavad taimed peenrast viivitamata, paigutati spetsiaalsesse sõidukisse ja viidi ära. Või noh, toodi minu poole, minu aed on hüljatud taimedele nagu Euroopa Liit pagulastele - alati avatud. Meenutades sportlase naist maastikuarhitekt vihaselt, mina pigem lõbustatult, valisime hoolikalt  koha ja istutasime maha. Esialgu taimed kasvasid. Millalgi läksid mul meelest ja täna vedasin komposti. Sest taimed on nähtava põhjuseta ära surnud. Mõtlen siin nüüd, et kas on võimalik, et sportlase naisel oli õigus ja minu juures surid loomad taimed puhtalt tegevusetuse tõttu, igavusest...

Niisama

Infoks: ma ei ole kommentaaridele vastanud, sest ei ma ei saa kommenteerida oma blogi, mh anonüümsena, proovisin mitmest erinevast seadmest. Põhjust ei leia. Nii et... ei teagi, mis saab. Postitada veel saan, aga pole midagi tarka öelda. Upd: proovisin: teiste blogisid saan kommenteerida. Ainult enda oma ei saa, no... seletamatu.

Puhkus saab kohe otsa, laps on kaks päeva iseseisvalt koolist koju tulnud. Küll - eile tassis koju kaasa ka kõik need asjad, mida kaasa tassida vaja ei ole ja täna veetis poolteist tundi sõbraga pargis kooli puhvetist kaasa ostetud rämpsu süües. St, peale kooli jäi kooli lähedale parki piknikule. Oh.

Ja mul on ... sügis kuidagi. Praegu on kõikse ilusam - poeetiline, suursugune, saladuslik. Kõik see kostüümide pidev vahetumine ja kiiresti muutuvad tujud. Värviliste lehtede kimbud, nohud ja melanhoolia. Aga vist pigem helge. Melanhoolia, ma mõtlen.

Tikkisin. Ma ei tea, kas ma olen rääkinud. On inimesi, kes vaatavad kassikeste pilte või naljakaid loomavideosid vms. Kui minul on see aeg, mis mingil põhjusel üldse millekski ei kõlba, vaatan käsitööde pilte, Pinterestis või Instas või mujal. Ja kadestan, heatahtlikult vist, kuid siiski, inimesi, kes seda kõike oskavad. See on üks minu nõrkasid kohti - ma olen käelistes tegevustes üllatavalt koba. Ja see kuidagi, ma ei tea, ei mahu hinge. Nii et ma perioodiliselt ikka ja jälle midagi teen. Pisikesi asju - suurteks pole kannatust. Nt koon igal talvel mõne paari sokke. Või käpikuid. Või heegeldan mõenele käterätile pitsi ja olen siis ise hullult vaimustuses, haha.

Ma tahaks osata maailda, mulle meeldib mõte maalivast minust, aga mul pole vähimatki annet. No kohe üldse, eelkõige jääb mul puudu fantaasiast.

Septembris ma tikki(si)n. Tellisin Hiinast komplekti, kus on kõik vajalik koos - muster, kangas ja lõng. Alguses vaatasin peeneruudulist kangast ja tundus, et nii peenikeselt ei ole üldse võimalik. Aga hakkas minema, väga meditatiivne tegevus.

Lugenud olen ka. Esimest korda elus Terry Pratchettit, Kettamaailma sarjas ilmunud lugusid väikesest nõiast nimega Tiffany Aching. Ma pole ei ulme ega noortekate lugeja - üldse (eelarvamused, eks), aga meeldis ikkagi. Lõpuks vist vajus veidi ära, aga nii üldsiselt oli lõbus. Võimalik, et loen veel. Nt surmatriloogiat.
Minuga on nii, et vaatamata sellele, et lugesin raamatuid ka lapsena, on mul lugemata vist enamus olulistest lasteraamatutest, mida nö lugeja-rahvas enamasti lugenud on. Kogu Lindgreni looming, kõik Muumid, kõik Potterid ja Pratchettid ja Jules Verne ja Montgomery ja Burnett ja... nii pikalt edasi. Ei teagi, mida ma siis lugesin. Muinasjutte kindlasti ja "Saja rahva lugude" sarja. Arvan, et põhjusel, et kuna vanemad ise ei lugenud (ja ka nende vanemad ei olnud lugeja-inimesed), ei osatud valida või suunata. Nüüd mõnda asja enam ei viitsi ja mõnda ootan, et saaks lapsega koos lugeda. Kevadel proovisime Muumisid, aga oli see siis kuu seis või midagi - mu laps on suur raamatusõber, aga Muumid ei huvitanud teda üldse. Ehk hiljem? Hetkel on meil ettelugemisraamatuteks Kivirähki "Tilda ja tolmuingel" Ja Koffi "Kirju koer". Mõlemad on toredad, Koffi oma ehk pisut raske veel, aga see eest pakub palju ruumi arutlusteks.

Huvitav, kuidas mõnest lapsest saab lugeja ja mõnest mitte. Eeskuju on kindlasti soodustav tegur, kuid kaugelt mitte alati ju.

Ise loen praegu Sauterit ja Pilve. Ja Unti ja kindlasti veel midagi. Aare Pilve "Kui vihm saab läbi" on kõige parem.

Sarjast: kirjuta lk nt mitte millestki.

Seentest

Mulle meeldib käia seenel. Üldse metsas. Mulle on kuidagi oluline, et mul on... oma kohad. Et ma tean, kus on kodule lähim piibelehe - või kullerkupukoht. Kust saab kukeseeni või haavapuravike. Metsmaasikate ja karuvaarikate kohad. Kus on lähim kakupesa, kust saab metsiku kibuvitsa marju või käbisid. Noori kuuski täis sirmikukraav, kõige suurem kivi või kõige pirakam tamm, jnpe.

Uutest kohtadest on mul nüüd koht, kust kasvab pärn, mille õied kõlbavad teeks. Tahtsin sellest juba suvel kirjutade: te ei kujuta ette, milline ..epp kuubis on leida teeks kõlbulike pärnaõisi. Eellugu: olin kindel, et mulle ei maitse pärnaõietee. Mõttetu kassipissi. Kuni lapse lasteaias igal talvisel väliüritusel seda pakuti ja see oli imeline. Otsustasin juba talvel, et korjan ka ja kuivatan. Kuni selgus, et sobiliku pärna leidmine pole kaugeltki lihtne. Esiteks - see ei tohi olla kultuurpärn. Teiseks, see ei tohi olla linnas - linnas on õied tahmased. Kolmandaks - ta peab olema piisavalt madal, et õisi kätte saada. Ja neljandaks, õied kõlbavad korjata vaid väga lühikese ajaperioodi jooksul - enne on liiga kinni ja ei lõhna, hiljem on juba kleepuvad ja koledad. Ja mesilased ja kõik kõik kõik. Ma olin suvel umbes nädal aega hõivatud puhtalt pärnaõite otsimisega, kuid nüüd meil on. Kaks suurt purki kuivatatud pärnaõisi.

Aleksander Genis on öelnud esseekogumikus "Magus elu" (Александр Генис. Сладкая жизнь)
umbes, et mets on looduse sisemus, tema intiimsed rupskid. Sisenedes metsa me siseneme looduse sooja sisikuonda, kus puude võrade ja okste põimumine kaotab perspektiivitunde. Oleme sunnitud vaatama enese ette, maha, kus meid ootavad seened.

Iga kohtumine neindega on kordumatu. Marjad, ütleme, on kõik ühte nägu, kuid seentel on oma iseloom, oma temperament. Ühed elavad perekonniti, nt kasepuravikud, teised, võiseened nt - barakkidena, kolmandad, nagu kukeseened - laiali pillutult, ülejäänud  - kuidas juhtub. Haruldastele, nagu tiigrid, puravikele, seadused ei kehti.

Kapriised ja etteaervamatud seened hindavad vabadust rohkem, kui ülejäänud taimed. Nad kasvavad kus tahavad, peaasi, et vabaduses. Seened ei kannata agraarvägivalda, ja need, kes kannatavad, ei ole enam seened. Seepärast, et nautida seeni, peame laskuma mööda evolutsiooniredelit nende juurde, naastes nii süütusse olekusse, kus inimene toitus looduse lahkusest, korjates seda, mida ei istutanud.

Ja siis veel raamatus "Vene köök pagenduses" (Петр Вайль , Александр Генис. Русская кухня в изгнании) seda, et seened, nagu ka mõned meie tuttavad, kuuluvad kuhugi taimede ja loomade vahele. Teadlased pole ikka veel otsustanud, kas neil on hing või ei ole. Kuid igaüks, kes on kasvõi kordki leidnud metsas puraviku, on selles absoluutselt veendunud. Puravike hing on jändrik ja positiivne, kukeseene oma koketeeriv, kogritsal on krimpsus hing /---/.
Hingeta elavad üksnes šampinjonid, sest neid kasvatatakse peenras.
Enne revolutsiooni kasutati Venemaal aastas 50 kg seeni inimese kohta. Praegu maksab Moskva turul 1 seen - 1 rubla. Sellest ka Venemaa hingeline vaesumine.


Raamatud on mul vene keeles, tõlkisin ise ja umbes, kui - siis sry. Tahtsin edasi anda mõtte, mis mind väga liigutas ja mõningast äratundmisrõõmu pakkus. Ma käisin ükspäev seenel ja seeni on praegu tohutult. Sattusin hoogu, korjasin korvi ja kaks pangi täis. Tassisin koju. Puhastasin ja kokkasin poolteist päeva. Nüüd on mul marineeritud kukeseeni ja pilvikuid, soolatud valge-, tõmmu- ja porgandiriisikaid, praetud puravike ja kitsemampleid. Ja kukeseenepirukat fetaga, jaa.

Tahaks metsa tagasi, aga kunagi peab ju aiamaa ka ära koristama.

Hommik

Siis kui tundub, et ise tean kõige paremini... 

Aiatool, milles mulle meeldib lugeda, kõige suurem ja mugavam, seisab vana kirsipuu all. Sestap on mul praegu iga raamatu vahel järjehoidjaks kirsipuu leht. Puu on vana, elanud siin aias ammu enne minu aega, võib-olla vähist puretud, igal sügisel mõtlen, kas järgmise aasta veel kestab. Kärbin ja ravin ja lupjan.

Tooliga on sama lugu, vana ja pehkinud, enam ei saa teetassi enne istumist tooli käetoele panna - see on põhja küljest lahti ja liigub, istudes kukuks teetass ümber. On vist kordi kukkunud. Aga lõkkesse ka veel viia ei taha, elame sügise lõpuni, eks siis paistab. Sinna maani, lumeni, kõigepealt istun ja siis panen teetassi käest. 

Eile pesin ülemise korruse aknad. Kloppisin tekke ja sortisin riideid kappides. Õhtul oli päris inimese tunne. Ei mäleta aastat, mil oleksin pesnud aknaid esimene kord septembris. 

Esimene koolinädal on läbi. Terve nädala elasin hirmus sisse magada ja kooli hiljaks jääda. Midagi ära või maha unustada. Huviringide ajad alles hakkavad selguma, logistika paika saamine võtab natuke aega. Palju asju mulle on arusaamatud või lausa vastuvõetamatud.  Liiga paljuga peab kohanema või leppima. Palju asju on vaja veel läbi rääkida. Mh nt see, et mis siis ikkagi saab, kui laps reaalselt ei jõua oma koolikotti tassida kuid koolis pole asjade hoidmiseks ruumi. Ehk annab ikkagi tekitada? See kuradi ruum kuhugi...

Kui kooli direktor loeb lastevanemate koosolekul tund aega ette paragrahve ja punkte erinevatest õiguaktidest, kuid ainult selliseid, kus on kirjeldatud minu kui lapsevanema ja minu lapse kohustused kooli ja ühiskonna ees, siis ma satun segadusse. Ei, ma olen lausa nördinud. Sest esiteks - ma oskan lugeda. Mulle ei ole vaja midagi ette lugeda. Teiseks, lugeda oskajana ma tean, et ka koolil on kohustusi, nii minu, minu lapse kui ka ühiskonna ees üldiselt. Ja olgugi, et ega lapsel ei tule koolis käies koolidirektoriga rohkem kokku puutuda kui ehk aktustel, on selline ühekülgne info esitamine minu silmis ikkagi väga tugev marker. See näitab suhtumist. Jõudemonstratsioon. Ma ikkagi oleks soovinud, et minu ja koolidirektori esimesel ametlikul kohtumisel koolidirektor ei oleks välja öelnud lauset: "Ärge uskuge oma lapsi! Lapsi on teate, sellised... te ei kujuta ette!" 

Oh, rohkem diplomaatiat tahaks. Vähemalt korrektset kommunikatsiooni.

Laps mde, on rõõmus ja roosa, talle on uus ja huvitav.

Ma jälle, tegelikult tahtsin millestki muust, aga laps küsib juba viiendat korda, et kuna me lõpuks koristama hakkame, nii et me praegu hakkame. Lähme alla korrusele aknaid pesema, tšau. 

Hommik

Street Stories, Sami Uçan, Turkey

Hommik tühjas kohvikus. Siseneb tudengikarva mustanahaline neiu, tellib musta kohvi ja "Kõige mustemat leiba, mida teil on, please".  Söönud kiirest, ostab leiba kaasa ka, seda kõige mustemat ikka, palun, aitäh.

Siseneb veidi kulunud välimusega umbes 50. aastane mees dressides ja nahkses jopes. Nurgeline kuidagi, närviline. Võtab letilt menüü, kuid ei ava, räägib ettekandjaga valjult kuid viisakalt:
- Tehke mulle üks Tšaikovski palun, must ja mõni saiake, aga on teil lihaga?
- Meil on lihapirukaid.
- Kaks lihapirukat siis, ja Tšaikovskile palun sidrunit ja kas Zuckerbergi toote laulda või... ?

Tänaval, tüsedusele kalduv noor mees taljesse töödeldud mustas mantlis. Tema kõrval naerusuine noor naine, hoolitsetud, samuti mustas. Kaugelt näha, et valgekraeg. Noormees naeratab laialt, räägib midagi. Juuksurisoeng ja lühike habe. Möödudes kuulen vestluse katket:
- Nad lubasid! Ma sain loa kasvatada... , - ja teeb pausi. Ma juba jõuan mõelda, et ahhaa, põllumajandus hoopis, üldse poleks arvanud, nii stiilsed... aga ehk siis suurelt, juustufarm vm, noored äriinimesed..
- ... habet! Nad olid nõus, kujutad pilti! - lõpetab mees lause.
Edasise jutu kannab soe septembrituul eemale, üle platsi sillani, pargini...

Prahast, Balašihhast ja okastest

Praha on väga huvitav linn. Nt, nelja seal viibitud päeva jooksul ei näinud ma selle tänavatel ühtegi kassi. Koeri - nii palju kulub. Saksa spits, kaks kuningpuudlit, perekond labradore, mitu kilo kääbusterjereid... Aga kasse ei ole.

St, tegelt ühte me siiski nägime. Ja nimelt loomaaias. Hästi toidetud triibuline loom möödus vaadates meid kerge, võimalik et veidi ülbegi uudishimuga. Justkui meie oleksime puuris istunud ja saabus külastaja. Kasslastel ongi see omadus hästi arenenud - vaadata meid, inimesi, nagu me oleksime aedikus peetavad hamadrillid, tema just lunastas pääsme ja juba mõtiskleb sellest, et maksis kaheldava väärtusega naudingu eest näha meie nägusid ilmselgelt üle.

Praha on veider selle poolest, et ainult siin on võimalik, et olles sõnastanud hädise, selgelt turistiliku: "Sir! Would you be so nice to help us, please!", saad rõõmsalt tšehhi papilt vastuseks naeratuse ja selgelt maakeelse: "No miks ma siis omi ei helpi! Kohe helpime nii palju kui vaja!" Ja aitaski, saatis õige raja otsani, jagas juhatust ja pistis lapsele pihtu teel salaja murtud õitsva õunapuu oksa.

Praha on kahtlemata imeline. Vaade Petrini mäelt on hingemattev. Ümberringi on kõik juba roheline, veidi mäe külge pidi alla keeb ja vahutab valge toomingas ja õunapuud, veel all pool on hõbedane jõgi ümbritsetuna loendamatust hulgast kivikatustest. Ja selle kõige kohal on kevadine taevas täis valgeid Praha tornide vastu kõhtu sügavaid pilvi. Seisad ja peaaegu, et ei hinga ja siis kuuled selja tagant sulaselges vene keeles: "No ja miks sa mu siia tõid? Mis siin vaadata on? Mida ma sellest  Balašihhas näinud ei ole? No, õitseb... mis siis sellest? Meil õitseb ka! No voolab. Meil voolab ju ka... "
Pööran ümber. Nii ongi, umbes neljakümneaastane paar, mõlemad paksukesed, lühikeste jalgade ja punaste põskedega.
Balašihha patrioot teeb verbaliseerib põlgliku "Hm" ja lahkub. Naine, ohates, tipib talle järele. Me seisame veel mõnda aega vaikides ja läheme ka... süüa otsima.

Praha on imeline veel sellegi poolest, et kõik see kaks suure vaevaga mitme kuu jooksul selga söödud kilogrammi eesmärgiga omandada rannahooajaks no mingisugusedki kehakumeruses, kõndisin nüüd nelja päevaga puhta kassi saba alla. Vist selle ainukese, keda loomaaias kohtasime.

Vaade nagu Balašihhas:

(Googeldasin: Balašhha: väike linn Moskva lähedal)


Muus osas: jälgin suure huviga SIILi ja olen sel aastal suures vaimustuses. Meeldib kõik, kontseptsioon, legendid jms. Teeäärsetest kontrollpunktidest mööda sõites on tunne, et tahaks kinni pidada ja ei teagi, kummardada, öelda aitäh, vms. Iga aasta vist tegelikult.
Meie pere mde, on ka esindatud. Lapse näol. Osaleb ühes laagris ja kui hinnata nende harvate, lühikeste ja ootamatult katkevate telefonikõnede järgi, mis ma siiani saanud olen ("Emme, ma ei leia kotist oma pidžaamat!", "Emme ma ei leia kotist oma hobustega mütsi!", "Emme ma sain plaastri!"), on üritusega ülimalt rahul. Ta muidugi valmistus ka kõvasti, harjutas magamiskotis magamist ja marssis hoovis sinilillega rinnas ja lipuga käes iseendale käsklusi andes. Ootab kannatamatult, millal kodutütreks võetakse. Tõtt öelda olen veidi segaduses. Esiteks - kust see tuleb - püüan mitte forsseerida. Võimalik, et lasteaiast.  Ja ega mul ju nt kodutütardamise vastu midagi ei olegi. Kui just peaks, viriseks selle üle, et tüdrukute ja poiste rühmad eraldi on. Minu oma on ju ilmselgelt kotkas! Teiseks - ei mäleta enam, mõttelõng on täna habras (vt ka kella 2:48).
Igatahes - iga okas loeb!

Loomad linnaliinibussis

Mul oli mingi tasa-olemise aeg, seletada väga ei taha, aga lühidalt tähendab see seda, et mul on kõik tegemata. Nüüd kui veidi juba jaksan, püüan asju tähtsuse järjekorras reastada.
Laps on talvega kõigest välja kasvanud. Reedel käis ekskursioonil muusikakooli sisejalatsitega, sest valikus olid veel vaid talvesaapad ja voodriga kummikud. Nii me siis eile kõigepealt viisime auto hooldusesse (väga loogiline) ja siis suundusime šoppama. Ühistranspordiga, oh seda lapse rõõmu.

Õhtu kell kuus. Lõunaka bussipeatuses. Laps saja kilekotiga istub tülpinud näoga pingil, sassis juustega mina püüan leida paberit bussisõiduaegadega või prille, et postilt lugeda või... Laps tahab bussis ise kaardiga piiksu teha. Seletan, et meil pole bussisõidukaardil raha. Kuidas siis saab? No mündiga saaks bussijuhile maksta aga meil vist pole münte ka. Laps hakkab muretsema. Ma ei jaksa kaasa mõelda, aga püüan seletada, et mul on rahakotis natuke paberraha - tegelikult vist bussijuhid seda ei taha, aga no kuidagi ikka saame. Otsin - paberit, prille, rahakotti, veepudelit... telefoni, et tellida takso. Korraga astub meie juurde võõras hästi lõhnav noormees, naeratab silmipimestavalt, ütleb, et see on tasuta buss ja aitab meid pakkidega koos bussi peale. Ma ei jõua vaadata, kas ta ise ka bussi peale jääb.

Sõidame kesklinna. Istume lapsega teineteise vastas, kummalgi käes sada pakki, kummagi kõrval võõrad vähem hästi lõhnavad inimesed, üldse - buss on ääreni täis. Laps sügab pead. Ütlen, et võtku müts peast - soe on. Võtab, pikad juuksed laiali. Sügab veel ja hakkab seletama.
- Emme, äkki ma sain täna täid?
Mõtleb murdosa sekundist ja see mõte hakkab talle meeldima.
- (Nüüd juba nimelt kahe käega pead sügades) Emme, miks täid sügelevad?
Mina, hetkeks unustades, et oleme bussis ja harjumustest talle koguaeg midagi seletadaa:
- Nad vist hammustavad inimesi ja siis see koht sügeleb.
Laps rõõmsalt kahe käega pead kratsides:
- Emme, kas täidel on hambad või lont? Kuidas täisid saadakse? Kas täide pojad ka hammustavad? Kas kiisul võivad ka täid olla?
Ja niimoodi pikalt, mina juba ei vasta, sest näen, et inimesed meie ümber hakkavad nihelema, lapse kõrval istuv neiu on end lapsest nii kaugele nihutanud, et kukub varsti vahekäiku. Näen, et laps ka sai juba aru, et ta ei peaks, aga ei suuda järele jätta, sest tal on lõbus. Vaatan aknast välja, loendan maju.
- Emme, miks teiste kuuldes ei tohi täidest rääkida?

Vaja oleks puid riita panna, riisuda, aknaid pesta, pesu pesta, koristada, taimi istutada, suvelilli külvata, laps tahab grillida ja rulluisutama minna... st, nii ma siis otsustasingi kõigepealt pisut blogida.