Timo Maran "Metsloomatruudus"

Mul pole elu sees õnnestunud kasvatada ilusaid astreid. Proovinud olen palju aga alati kiratsevad või räsib tuul ära või... Sel aastal on mul astreid nii palju, et võiks turule müüma minna. Kahtlustan, et nipp on ajastuses - külvan alati liiga hilja. Sel aastal said seemned paprikaga koos külvatud ja näed siis.

*
Timo Maran "Metsloomatruudus", ilus looduslähedane lembeluule. Või lembesugemetega loodusluule. Vahet ei ole vist. Igatahes väga august. Ja siis veel rebased, eks. Tundub, et ta on üks neist, kes näeb...
:)

Tulen su poole
mööda une ja
ärkveloleku piiri
nagu jälgi ajav rebane,
üks külg pimedas,
teine valges.
Tulen su poole,
et nuhutada su unistusi,
lugeda kokku tedretähed,
sattuda samale tänavanurgale,
jah, seda ma oskan,
otsida sind üles sellest
pimedast linnast,
leida sind sellest
hämarast ajast.
Suruda end su jalgade vastu
ja vaadata kurva
kiskjapilguga
otse su silmade sügavusse.
Linnarebased, libarebased
ja nende lihtne
metsloomatruudus.

**
Mulle meeldib see rahu, juua teed ja mõelda sinust
ilma mingi südamevärinata,
kire või kahetsuseta. Samas
tunda, kui lähedal sa oled.
Talvekülmusesse olen kirjutanud
su nime ja see jäi seisma
klaasjasse õhku, ootama uusi
kevadeid ja kohtumisi.
Nii vabastav on mõelda sulle
siin aeglases lumesajus - see rahu,
kus kõik on ühteaegu valmis
ja veel olemata. 

Fredrik Backman "Britt - Marie oli siin"

Lugesin eile Tiina muljeid ja tekkis vajadus kaasa kiita.

Britt -Marie ei ole tõesti selline inimene, kes teisi hukka mõistaks, sugugi mitte, aga ükski kultuurne inimene ei tuleks ju mõttele paigutada söögiriistu köögikapisahtlisse kuidagi teisiti. Britt - Marie ei mõista kedagi hukka, sugugi mitte, aga me ei ole ometi loomad, või mis?

See on uskumatult südamlik lugu teisest võimalusest 63. aastase koduperenaise Britt-Marie elus. Teisest võimalusest, mida ta kordagi ei palunud, isegi ei soovinud. Teda rahuldas kõik tema mõõdukas tempos kulgevas, ettevõtliku mehe selja taga ja kasulastest eemal mööduvas elus. Kuid mida sa, hing, teed, kui muutused, nii ebavajalikud ja ebamugavad, ikkagi saabuvad sinu peensusteni paigas olevasse ellu. Mida siis teha, kui korraga muutub kõik, muutub tundmatuseni, värinani põlvedes? Kust otsida abi? Millest saab sinu päästerõngas?

Kirjanik Fredrik Backman tundub, et teab vastust sellele küsimusele. Ja nimelt -  südame headusest. Inimese jaoks, kes on kukkunud ootamatult muutuste merre, saab heast südamest, ükskõik, kui okkalisse ja nõudlikkusse ümbrisesse see ka pakitud poleks, elupäästev päästerõngas.

See on üks neist raamatutest, mille lugemise järel muutub igaüks natuke hellemaks, vastutulelikumaks ja heasüdamlikumaks.

Mul võttis veidi aega harjumaks autori stiiliga (lause- ja mõttekordused, liigsed seletused ja kahtlased naljad) kuid vaatamata sellele soovitan soojalt, tarbida nt ravimina kurvameelsuse, üksinduse ja vananemishirmu vastu.

/---/ Kui me andeks ei annaks, siis poleks meil varsti enam sõpru, kelle peale vihastada.
Sami

Teised: 
Mae
Tiina 
Sehkendaja
Loetu kaja
Lugemiselamused
Lugemispäevik
Raamatumuljete kodu
Heleni kirjanurk
Rändaja
Tuuli ja Marta kirjanurk

Julian Barnes "Aja müra"

Hakkasin seda raamatut lugema väikese eelarvamusega. Esiteks põhjusel, et Barnes on kirjanik, kelle kohta ma olen lugenud palju head, samas, minu jaoks võõras, olen tema raamatuid käes keerutanud ja alati riiulisse tagasi tõstnud - alati on midagi muud rohkem köitnud. Teiseks, kui mõni hea ja armastatud kirjanik hakkab kirjutama teisest kultuuriruumist või - kontekstist, eluolust vms, juhtub ja üldse mitte harva, et tekivad sisse piinlikud vead, pinnapealisus, ülemängimine vms ning lugeja saab aru, et ahah, ta ei tea või ei mõista. Sel põhjusel mina venelasena püüan mitte lugeda eestlaste kirjutisi, kus nad räägivad Eesti venelaste elust ja olust, veel hullem -  arusaamadest. Mentaliteeti, mingisuguseid grupi siseseid nüansse on kõrvaltvaatajal üsna raske tabada. Tulemus on reeglina ebamugav või tragikoomiline. Aga see selleks. 

Barnesi pärast väga muretseda tegelikult ei olnudki vaja -  on ta ju vene keelt õppinud ja Šostakovitšit 50 aastat kuulanud ja armastanud. Siiski 100 % tabamust Nõukogude Venemaa osas loota ei julgenud. Aga, raamatu lõpus sõin oma mõtteid, Barnes sai hästi hakkama.

Lugedes Goodreadsi arvustusi jäi silma, et paljud lugejad olid pettunud ega saanud aru, kus siin siis see Stalini Venemaa atmosfäär on? Vana Euroopa heaoluühiskonna valged inimesed ootasid värvikaid verise terrori kirjeldusi, valuskirsipunaseni välja. Verd ikka nii, et igaüks näeks, nagu madam Toussaint õuduste toas - siin on meil massihukkamised, siin aga tapab Stalin parasjagu oma poega rahutukstegeva muusika saatel.
Barns rääkis Šostakovitši loo palju jubedamalt ketšupit kasutamata. Raamatu toon on argine, kiretu ja võib-olla isegi hall. Raamatus käsitlevad teemad on nii mõõtmatult suured, et jutustajal ei ole vaja eraldi välja karjuda, et aeg on selline ja müra... Raamatu peategelane istub hirmu kupli all, kus iga tekitatud hääl muutub niigi kõrvulukustavaks heliks, mis köidab võimude tähelepanu tema isikule ja tema muusikale. Seepärast räägitakse nii maha laskmistest, muudest õudustest, Hrennikovi hirmust Stalini ees jne monotoonselt, insideri vaoshoitud häälega - me oleme teiega, Dmitri Dmitrieviš ja teame, liigseid seletusi ei ole vaja. Selline tasane, selge ja selgelt argine, köögilauatagune isegi, toon õhkab kohati sellist äratundmist ja õudust, et mingeid konkreetselt punaseid pintslilööke ei olegi vaja.

Lugu, Šostakovitši kirjanduslik biograafia, koosneb kolmest osas. Iga üks neist meenutab hiiglasliku jutumulli, mille Barnes omastab heliloojale tema kolmel erineval perioodil. 1039. aastal, öösel,  seisab Šostakovitš lifti juures ja ootab, mil talle järgi tullakse. 1949. aastal lendab Šostakovitš New-Yorki, kus veedab neli päeva celebrity rollis. 1960. aastal astub Šostakovitš parteisse. Lifti juures, lennukis ja sohvriga autos Šostakovitš seisab, lendab ja sõidab tassides endaga kaasa pagasit mälestustest ja ebamugavatest mõtetest sellest, kas, olles jäänud ellu - on ta argpüks või mitte.

Šostakovitši suu läbi ütleb Barnes, et kangelane on vaja olla vaid korra ja tihti mitte väga pikalt. Pikalt kangelased ei ela. Kuid kas me saame nimetada argpüksiks inimest, kelle kangelaslikkus ei oleks tapnud mitte üksnes ainult teda - see oleks ju lihtne,  vaid ka kõik tema lähedased ja sõbrad. Või veel hullem, poleks tapnud, kuid oleks tinginud nende laagrisse sattumise. Šostakovitš kardab ja elab, peab ettekandeid ja kirjutab alla pabereid, sõidab, lendab ja seisab oodates surma. See on lihtne lugu, kuid, nagu me kõik aru saame, just neid lugusid on kõige raskem rääkida. Üks väikese suure inimese hirm, kes õnnestub suht kogemata ellu jääda oludes, mis ei ole elamiskõlbulikud.

Barnes on skalpelliga üles kirjutanud üles suure jupi Stalini Venemaa olemusest. Ja midagi olulist veel. Mälust, mälu olemusest ja ebakindlusest (oli siis kuldses Krimmis kuldne armastus või ikkagi vaid rosmariini lõhnaline ersats-mälestus - olge lahke, mäletage). Ja veel üksiku, õigel ajal surma eest ära lipsanud inimese surma ootususest. Ja on veel üks gogollik (?) tegelane, halli kõik huvitavad varjundid, võõra aja müra ja muusika, üks Moupassanti jutuke, mõned sümfooniad ja isegi paar shakespeareliku kurjamit, kes tekivad korraks ja kaotavad värvi kiiresti "Pravda" artikli varjus.

See on hea, liigse irooniata ja ilustamata kirja pandud, läbitunnetatud ja lõpetatud raamat. Ma ei hakka süvenema tekstis toodud ajaloolistesse faktidesse, ei Šostakovitši eluloo seisukohalt - helilooja kohta on vähe teada, levib mitu erinevat versiooni. Ega ka Nõukogude Venemaa ajalukku. Ma peast ei tea, kuid tunde järgi kõik justkui klapib ja olgu nii.

Barnes pühendas selle raamatu oma abikaasale.

Teised:
Sehkendaja
Marca 
Priit Hõbemägi Eesti Ekspressis
Anne-Mari Vunder Lugemiselamustes
Eneken Laanes Sirbis
Jan Kaus ERR.ee lehel

John Wyndham "Trifiidide päev"

Mulle vist juba meeldivad igast antiutoopiad ja postapokalüpsised - rasked moraalsed valikud, väljapääsmatud olukorrad, lootusetus ja meeleheide. Tõsi, üldjuhul on "maailmalõpud" küllaltki ühetaolised - mõni tundmatu viirus - zombid, naabritest tulnukate rünnak või mõni looduskatastroof. Seda ägedam oli lugeda "Trifiidide päeva" - raamat uskumatust asjaolude kokkulangevusest.

Nii siis, inimesed ( kusagil NSVL-s) aretasid uue õli-taime, mis levis ootamatult vabasse loodusesse. Nii rahvas kui ajakirjandus hakkasid uusi hübriidtaimi trifiidideks nimetama (kolmjalg siis vm). Üllatuslikult osutusid taimed osaliselt arukateks, veidi õppivõimelisteks ja kollektiivset teadvust omavateks. Ja veel, taimed oskasid kõndida, sõna otseses mõttes, liikusid ringi oma kolmel jalal otsides paremaid kasvutingimusi - viljakamat pinda, rohkem toitu või vette. Nii, ja justkui sellest kõigest veel vähe oleks, kasvatas täiskasvanud taim endale mürgise astla, mille löök tapab kergelt suurema looma või nt inimese (eesmärgiga see ära süüa). Paljud inimesed, eriti troopikas, said taime tõttu kannata. Kuid inimene, looduse kroon (hahaha), on teadu poolest kohanemisvõimeline ja nii seegi kord. Ohjeldamaks tigedaid taimi lõid inimesed spetsiaalsed farmid, kuhu siis taimed aheldati. Loomulikult leidus ka hulgaliselt eksootikasõpru, kes pidasid küll - pügatud astlaga, kuid siiski, ohtlikku taime oma iluaias. Ja kõik justkui toimis ja oleks toiminud edasigi kui poleks olnud... komeeti.

Maa lähedalt möödus komeet (mis oli tegelikult hoopis hättasattunud sõjaline sputnik), ning inimesed üle terve Maa jälgisid imekaunist meteoriitide satu. Järgmisel hommikul oli 99% Maa elanikkonnast pime. Inimeste ike alt vabanenud trifiidid murravad vabadusse, paljunevad, adapteeruvad ja alustavad jahti abitutele inimestele. Üksikute, peamiselt juhuse tõttu nägemise säilitanud inimeste ees kerkib hoobilt nimekirja täis küsimusi: kas aidata pimedaid - karjade viisi pimedaid, nälgivaid, nõrkevaid inimesi? Kõiki aidata nagunii ju ei suuda. Või lahkuda märkamatult, päästa end ja endasarnaseid ning katsuda siis maailm uuesti täis sünnitada? Pimedaks jäänuna - võidelda või valida mõni kergem tee? Kas otsustada üksi enda eest või ka oma lähedaste eest?

See on üsna õhuke raamat, 200+midagi lehekülge, kuid mahutab nii mõndagi. Kõndivad röövtaimed, katk, lugematu arv pimedusest ja loogiliselt - näljast hullunud inimesed, orbudeks jäänud lapsed, tühjaks jäänud linnad, hirmunud ja seetõttu kõigi pihta tuld avavad nägijate laagrid või baasid. Päris võimas. 

Raamatul on kaunis avatud lõpp. Mis saab tegelastest peale saarele kolimist? Kas neil õnnestub luua täiesti uus ühiskond, inimkond isegi äkki? Kas nad suutsid leida rohtu trifiidide vastu? Kes teab, kes teab...
Ainuke, mis mulle raamatus ei meeldinud, oli armastuse teema. Kuidagi järsk ja ebaloogiline. Kes, öelge mulle, no kes sellises, no kaoses sisuliselt, armub? Muus osas,  lugesin, et raamatul on järg ja et selle järgi on tehtud nii filme kui seriaale - rõõmustasin. 

Teised:
loterii

Suzanne O`Sullivan "Kõik sünnib su enda peas: tõsilood kujuteldavatest tõbedest"

Tõnu Õnnepalu arutleb ühes oma raamatus selle üle, et kui saaks valida, millisel ajajärgul elada, siis millise valiks. Mina valiksin käesoleva ja kindlaks argumendiks on minu jaoks meditsiini areng. Antibiootikumid ja valutu kirurgia. Me elame ajal, mil diagnoositakse täpselt ja ravitakse efektiivselt. Nii üldiselt, me peame seda normaalsuseks. Kuid alati on erandeid.

Kujutage ette olukorda, et ärkate ühel hommikul ja mõistate, et te olete pime. Oletame, et te ei ela Jose Saramago "Pimeduses" ja isegi mitte John Wuyndhami "Trifiidide päevas", st mida te teete? Te pöördute oma lähedaste poole, kes toimetavad teid lähimasse polikliinikusse. Selge pilguga meditsiinitöötajad võtavad teilt analüüsid ja viivad läbi kõik võimalikud testid, katsed, uuringud. Te ootate kerides peas kõige hirmsamaid diagnoose. Ja siis korraga selgub, et kõik on korras, kõrvalekaldeid ei ole, te olete terve. Va see väikene asi, et te ei näe. Te pöördute järgmisesse polikliinikusse, annate veel analüüse ja teete teste ja saate sama vastuse - kõik on korras, keegi ei tea, miks te ei näe. Kõlab hirmutavalt, eks?

Neuroloog  Suzanne O`Sullivan väidab oma raamatus "Kõik sünnib su enda peas: tõsilood kujuteldavatest tõbedest", et iga viies arsti juurde jõudnud inimene kannatab mõnd sorti psühhosoomatilise häire all.

Wikipedia: Psühosomaatiline häire on tervisehäire, mille puhul vaevused psüühikas või kesknärvisüsteemis tekitavad kehalisi häireid. Nt ärevushäire, mille puhul häiritud meeleolu põhjusteb häireid kehalises enesetundes, mis võib avalduda järgmistes sümptomites: õhupuudus, südametöö kiirenemine, peapööritus, iiveldustunne, higistamine, suukuivus, valu rinnus, peavalu.
Psühhosomaatiline häire on eeskätt psühhiaatri ja/või psühholoogi pärusmaa ja nt ärevushäire korral ei kahtle keegi kordagi just nende poole pöördumast.  Aga kujutage ikkagi ette, et te ei näe või ei saa kõndida, või teil esinevad regulaarselt valu või epilepsia hoogudele sarnased krambid. Jalavaluga psühhiaatri kabineti - kas te nalja teete või?
Just selliste, väga keeruliste, enda arstipraktikas esinenud haiguslugude näitel tutvustab neuroloog O`Sullivan  psühhosomaatlist häiret ja psühhosomaatilist meditsiini üldisemalt. Raamat sisaldab seitsme inimese väga erinevat ja detailset haiguslugu, tekkimisest diagnoosini. Haigusele eelnenud elusündmused ja - korraldus, esimesed sümtomid, arsti juurde jõudmine ja enamasti pikk ja vaevaline (Kolgata) tee õige diagnoosini. Miinusena tooksin välja, et mitme loo puhul on jäetud kirjutamata, kas inimene lõpuks tervenes. O`Sullivan on hea jutustaja, oskab lugejat kaasa elama panna, tulenevalt, ma oleksin tahtnud teada.

Lisaks tihti esinevale, kuid harva diagnoositava psühhosomaatilise häire kirjeldamisele on raamatus tõstatatud mitmed olulised teemad. Näiteks inimeste kartus psühhiaatrilise diagnoosi eest. Kui ma ei eksi, siis eranditult kõik raamatus jutuks tulnud patsiendid, olles jõudnud punkti, kus neil soovitati pöörduda psühhiaatri vastuvõtule, reageerisid valuliselt. Lükkasid konsultatsiooni edasi või läbisid selle vastumeelselt. Sest: "Kes te tahate öelda, et ma mõtlesin kõik välja? Et ma olen hull?!" Doktor O´Sullivan räägib sellest, et inimesed kadavad psühiaatrilist diagnoosi, varjavad seda oma tuttavate, kolleegide jne eest. Psühhiaatriline diagnoos just kui ole piisavalt tõsine või siis on hoopis inimesi pelutav.
Raamatu peamine teema ei olnud mulle võõras, ei olnud midagi sellist, millest ma varem kuulnud ei ole ja võimalik, et just sel põhjusel meeldis mulle konkreetsetest haigluslugudest enam hoopis viis, kuidas raamat on kokku põimitud. Meeldisid ekskursid meditsiiniteaduse ajalukku. Ja väga meeldis pigem küll tahaplaanile jääv, kuid siiski selgelt loetav lugu ühe arsti kasvamisest. O´Sullivan räägib siiralt või siis vähemalt usutavalt oma praksise algusaegsetest eksimustest ja sellest, kuidas arusaamine saabus pikkamööda, kogemuse kasvades. Seejuures ei kasvanud mitte üksnes tema erialane pädevus vaid ka nt suhtlemisoskus ja empaatia. Lugeja saab aimu, kuidas üks arst mõtleb, milliseid teid pidi ühe või teise otsuseni jõuab. See lisab selgelt populaarteaduslikule raamatule mingi inimliku mõõte ja inimesest on ju huvitavam lugeda kui lihtsalt ühest haigusest.
Ja olgu veel ära märgitud arusaadav, mitte liiga keeruline aga ka mitte liigsesse lihtsusesse kalduv sõnakasutus. Tekstis toodud meditsiinialased terminid on lahti seletatud. Hästi kirjutatud ja tõlgitud, ladus lugemine.

Aitäh Triinule kirjastusest Argo raamatu eest.

Raamatu katkend kirjastuse kodulehel
Manni lugemisblogi

Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckell "Takerdunud maa"

Paolo Bacigalupi ja Tobias S. Buckell "Takerdunud maa" - täielik põrsas kotis, kummagi kirjaniku nimi ei öelnud mulle midagi, valisin selle järgi, et Goodreadsis keegi kiitis.

Jhandpara impeerium teeb oma viimaseid hingetõmbeid. Pealinn on langenud, samuti mitmed teised tähtsamad linnad. Põgenikud kogunevad Khaimi ja selle lähiümbrusesse, lokkab ülim vaesus ja korruptsioon.
Kõige selle põhjuseks on maagia ülekasutamine. Vanas impeeriumis kasutati maagiat kõigeks - nii õhus hõljuvate imeliste losside ehitamiseks kui ka juurviljanoa teritamiseks või kriimustada saanud põlve ravimiseks. Kuid nagu ikka, igal medalil on teine pool. Maagia pani kasvama okasväädi, sitke ja surmavalt mürgise taime (torgata saanud inimene uinub igaveseks, kuni parasiidid magava keha lagundavad), mis küll aegapidi kuid kindlalt mattis enda alla maad ja linnad sundides põgenema terveid rahvaid.
Khaimi valitsesid karmikäelised ja omakasupüüdlikud Linnapea ja Majister, kuid isegi surmahirmus inimesed ei suuda loobuda võluväe kasutamisest.

Raamat koosneb neljast lühiromaanist, mis kõik kirjeldavad tavainimese elu ja valikuid selles elamiseks ehk mitte kõige mugavamas maailmas. Esimene lugu räägib alkeemikust haige tüdruku isast, kes leiutab efektiivse mooduse võitlemaks okasväätide pealetungiga, kuid peab seda varsti kahetsema, sest valitsejad leiavad leiutisele hoopis teistsuguse kasutusala.
Teine lugu räägib emast, kes asudes otsima oma röövitud lapsi, muutub enesele ootamatult kiiresti rahvuskangelaseks ja vaevatute, enda sarnaste armee juhiks.
Kolmas lugu kirjeldab orbudeks jäänud ja orjusesse sunnitud laste olukorras. Südantlõhestav lugu veresidemetest, õe kaotanud ja leidnud vennast ja usust.
Ja lõpuks lugu tüdrukust, kes võideldes omakasupüüdlike linnavõimudega oma vanemate elu eest ja kaotades nad, leiab endas jõudu edasi minna.

Siinkohal võiks tuua terve hunniku paralleele tänapäevaga, rääkida kliima soojenemisest ja maailmamere reostusest, fosiilkütusest, jäätmetest, vihmametsade hävitamisest, lapsorjusest ja prostitutsioonist, feminismist ja... paljust veel, ma võiks kirjutada pikalt idiootidest, kes ostes poes kimbu banaane, panevad selle väikesesse kilekotti vist selleks, et oleks sangad küljes, et leti juures see kimp mugavalt suurde kilekotti tõsta, kuid ma ei hakka, ilm on ilus ja mul on vaja karuvaarikate seest eelmise aasta väädid välja lõigata. Mis mde, ilmselt tänu okasväätidest loetule, mulle enam nii üliinimliku pingutusena ei näigi, eks. No on küll okkalised, aga mürki ei pritsi ja piisab murutraktorist, et nad kenasti omas peenras püsiksid. 

Mulle meeldis raamat mitmel põhjusel. Loodud maailm (mulle vist maailm meeldibki rohkem, kui lood) on värvikas, loogiline ja kergesti kujuteldav. Detailirohke, seejuures detailid ilmnevad lugude sisse pikitud pisikeste originaalsete argistseenide kaudu ja see muudab teksti elavaks. Tegevust on palju ja ma ei tea, kas ma lugesin kiiremini, kui mõtlesin, kuid minu jaoks pinge püsis - mul oli koguaeg põnev. Sisult üsnagi sünged lood ei lõpe, nad katkevad ning tahaks teada, mis edasi saab. Lootus jääb.  

Käsitletud teemadest, nagu kõik juba aru said, puudutas mind kõige rohkem üksikisiku vastutus keskonna ees. Ökokatastroofidest on kirjutatud palju, nii ja teisiti, aga siin on kuidagi eriti näitlikult välja kirjutatud, et iga kilekott loeb!  iga inimese väikesed valikud on olulised.

Ja veel. Kõik selle raamatu lood räägivad armastuses. Armastus oma lähedaste vastu on kõigi tegelaste, isegi pahade, peamiseks tõukejõuks ja see on  ka kuidagi... aww. 

Jõel kohtub vürtsiturg kartulituruga, mis omakorda seguneb vaseturuga. Õhk on paks purustatud vürtsidest, millele hõiguvad kiitust pikkade mustade õlitatud vuntsidega vürtsipoodnikud, kelle vurrud venivad iga uue lapsega pikemaks. Nende käed on tšillist punased ja kukrumist kollased, nende hingeõhus aga on tunda küüslauku ja pune lõhna. 
Orpheuse Raamatukogu 4/2012, Paolo Bacigalupi "Alkeemik", lk. 25


Teised:
loterii
Ander Skarp Reaktoris
Digital Nerdland

Kazuo Ishiguro "Hõljuva maailma kunstnik"

Rootsi kirjandusteadlane Sara Maria Danius on öelnud, et kui me segame omavahel Jane Austeni ja Kafka ning lisame tilgakese Prousti, saame kokku Ishiguro.
Vene päritoli kirjanik Alexander Genis ütleb, et tema meelest ei ole Ishiguro teostes püsivaid komponente, sest autor pole üheski teoses isegi mitte ise endagi moodi. Võimalik, et tal on foobia korrata end või kedagi, ning tema kreedoks on seetõttu "Olla alati teine".

Ma vaielda ei julge ega oma soovigi, kuid "Hõljuva maailma kunstnik" on minu jaoks neljas Kazuo Ishiguro raamat ja vaatamata sellele, et kõik neli raamatut ( lisaks käesolevale siis "Ära lase mul minna," "Päeva riismed" ja "Maetud hiiglane") on väga erinevad, on neis kõigis ka ühiseid jooni. Nt kõikjalt läbi käiv mälu teema. Ja stiil: süžeest alati eredam ja olulisem tegelaste psühholoogiline portree, veidi väsitavad (impressionistlikud?) detailid segamini pooltoonide ja vihjetega. Selgelt tajutav mõõdukas ja voolav rütm.

"Hõljuva maailma kunstnik" on akvarell-tehnikas lugu varasemalt tuntud kunstniku vanaduspäevist. Peategelane mõtiskleb möödunud aja hiilguse ja sõja kaotanud Jaapani muutuva oleviku üle. Väärtushinnangud muutuvad kiirelt, samuraide asemele tekivad kauboid, aust ja kangelaslikkusest on olulisem säilitada rahu. Peategelast rahumeelse vanaduspõlve seisvat vett elavdavad kahtluse lained: kas endises elus tehtud valikud on olnud õiged ja põhjendatud? Kuidas kohaneda? Seda kõike vaoshoitud, Ishigurole omasel väärikal moel.

Mul jäi raamatust kahetine mulje.
Ühelt poolt kunstnik Masuji Ono mälestuste rõhuvad koormad, mis kohati tekitasid tunde, et räägib sõjas osalenud ja seal hukkunud inimese vaim.
Teiselt poolt, Ishiguro keel on nii voolav ja õrn, et lugedes hõljud udusulena läbi kohati raskete kirjelduste. Lennu algust ja lõppu fikseerida ei suuda, toetuspunktid puuduvad.

Goodreadsis hindasin raamatu kolme tähega, aga see on äärmiselt subjektiivne - lugesin selgelt valel ajal - kevad ja kiire ja veel Hyperioni esimese ja teise osa vahele. Kellele meeldivad mõtlikud ja rahulikult kulgevad lood, tasub ikka proovida.

Teised:
Vahel ma kirjutan ka...
Berk Vaher Päevalehes
Manni lugemisblogi

Роман представляет собой акварельную зарисовку жизни прежде известного художника, который символично живёт за Мостом Сомнения - свои старческие годы главный герой проводит в размышлениях о прошлом, давно утраченном славном, меняющейся Японии под влиянием проигранной войны. Его мучает фантомная боль о потери реальности, которой больше нет и в которой он ничего не может более изменить. В новом мире происходит переоценка ценностей, бесстрашные ковбои вытесняют самураев, жажда мира замещает желание доблестно и героически отдать жизнь за родину. Сомнения о достоверности устоявшихся прежде ценностей и совершённых поступков посещают и главного героя, колыхая поток тихой старческой жизни мутнеющей водой сомнений и предположений. Тем не менее, на читателя не выливается ушат горечи страданий - Мацуо Оно всё чувствует будто бы понарошку, чувства притуплены, его самого словно бы нет. Книга оставила двоякое впечатление. С одной стороны, приходилось пробираться сквозь давящий груз изобилия воспоминаний Мацуо Оно о прошлом, из-за чего меня не раз посещало ощущение, что со страниц о своей жизни вещает призрак жившего в войну человека и погибшего в ней. С другой стороны, язык Исигуро насколько может облегчает погружение в повествование - он так и льётся, как журчащая река тихого фонтана или скольжение мягкого пера в воздухе. Зафиксировать начало падения и точку соприкосновения с землёй невозможно, так как в книге опорных столпов развития сюжета как таковых нет. Что мне не понравилось в романе, так это компенсация практически абсолютной статичности сюжета повторяющимися диалогами, которые зачастую не несут особой смысловой нагрузки и вращаются вокруг одного и того же. Впрочем, благодаря им, возможно, главный герой может выныривать хотя бы ненадолго в настоящую жизнь, и так читатель понимает, что Мацуо Оно действительно человек, а не тень прошлого.

Dan Simmons "Hyperion"

Seitse palverändurit suunduvad planeedile nimega Hyperion, mis on kuulus selle poolest, et on koduks ohtlikule ja salapärasele kollile nimega Veristaja, kes on üks terasest munadega tõsine mees - ehitas maja (Ajahauad) ja kasvatas puu (mis sest, et õite asemel elavad laibad), üksnes pojaga ei ole selge...

 St,  palverändurite samm on raske, kaasas on hulga pagasit: valusad mälestused ja kaotusevalu, solvumised, lootus ja raev, terve rida viirastusi ja isegi paar beebit. Liigutakse anti-entroopiliste (auka, püüdes terminist aru saada, lugesin mh läbi mitu artiklit termodünaamikast, mille käigus sain selgeks nt aurumasin tööpõhimõtte, aga...) väljadega Ajahaudade orgu.  Maailm, mde, on algusest peale imeline. Originaalne ja salapärane, kutsuv. Nii planeet, kust lahkus Konsul, kui ka tema puu kujuline laev. Portaalid, Poeetide linn, Hyperioni legendid - kõik on paljulubav ja kuhjaga väärt igat lugemisele kulunud sekundit.

Edasi on klassika, Chauceri Canterbury lugusid mäletate? Nii siingi, et teekond väga igav ei tunduks, otsustavad rändajad üksteisele lugusid jutustada. Võiks ju arvata, et seitse rändurit ja seitse lugu, aga läheb teisiti. Üks lugu jääb rääkimata, Veristajale see kindlalt ei meeldi. Või siis ta hoopis rõõmustab? Mine võta kinni, ega korraga ei saagi aru, miks just lihtarv palujaid? Ja kes see Veristaja üldse on ja mida palujad tast tahavad? Miks planeedil on sõjaseisukord ja millest elanikkonna vastasseis preestritega? Jne,  autor intrigeerib meisterlikult.

Esimesena räägib oma loo preester. Loo, mis seletab, miks tema Veristajaga kohtuda ihkab. Jutustajat ennast, Lennart Hoyti on loos üsna vähe. Pigem on see tema õpetaja Paul Dure lugu, kelle saatjaks Hoyt kunagi Hyperionil oli. Lugu sai tema looks alles planeedi teistkordsel külastusel, mille ta võttis ette leidmaks Dure päevikuid. Selles mosaiigi tükikeses pakutakse kaunist leekivat metsa, labürinti ja pikaajalisi edukalt lõppenuid otsinguid. Lugu meenutab eeslmise või isegi üleelmise sajandi seiklusromaani. Sellise päeviku, nagu Dure kirjutas, oleks võinud kirjutada ka mõni veel eksootilisse Aafrikasse või Indiasse reisinud eurooplasest misjonäär.

Teisena räägib kindral Fedmahn Kassad. Lugu sarjast "Armastus sõjatandril"/. Selles loos meeldis mulle väga sõdurite õpetamise viis kasutades selleks ajalooliste lahingute simulatsioone. Kassad kohtas oma personaalset viirastust osaledes Agincourt`i lahingu rekonstruktioonis. See oli loo üks pluss. Loo teine pluss minu jaoks oli kindlalt John Carteri meeskonnas Marsil. Lisaks selgus, et Ajahauad liiguvad tulevikust minevikku. Saladuseloor Veristaja ümber hakkab hõrenema. Võimalik, et massilised võitlusstseenid ei ole Dan Simmonsi tugevaim külg.

Kolmandana võtab sõna Hyperioni andekas poeet Martin Silenus. Poeetide linn, kus Silenus kunagi elas, on hästi õnnestunud. Kolm ühes - Ateena, Veneetsia ja Pariis. Ja milline stiil! Klassikalises kirjanduses tunneb Simmons end hästi. On enesekind ja veenev. Mõni lause ja vana Maa sureva maailma atmosfäär ongi valmis, veel mõni ja Hyperioni boheemlaselu poeb lugejale naha alla. Üldse, mõtisklusi kirjandusest ja selle kohast kultuuriruumis on palju ja seda koos otseste või kaudsete (seda põnevam!) viidetega parimatele näidetele maailmakirjandusest.  Muusa kaotanud ja uuesti leidnud poeedi tragöödia. Ebamaiselt kaunis roheline meri, mille palverändurid mahajäetud laeval ületavad.

Akadeemiku Sol Weintraubi loos jookseb aeg vastu karva. Jättes ajavektori kõrvale, on see rasket haigust põdeva lapse vanemate lugu. Eetika, ajaloo ja antiikse filosoofia spetsialist maadlemas küsimustega süütutest ohvritest ja ohvriks toomise õigustustest.

Detektiiv Lamia Brown räägib küberpungiliku loo. Samas tundub, et tehisintellekti on siin vaja üksnes selleks, et rekonstrueerida poeet John Keatsi isiksus. Keats oli mees, kes mõtles välja Hyperioni ja seda juba 19. sajandi algul. Nii on ka loogiline, et kirjanduslugu on selles loos rohkem, kui ulmet. Ja veel on see detektiiv, tulistamiste, jälitamiste, kakluste ja ülivõimeka detektiivi Achilleuse kannaga ootamatult puhkenud kire näol.

Lõpuks siis nimetu Konsul. Ujuvad saared ja vestlused delfiinidega. Lugu Romeost ja Juliast väikese  ulmelise kastmega. Isegi Tybalt on olemas ja isegi tagantkätt löök. Võtmelugu vist ka ja ootasin, et see vastab tekkinud küsimustele ja saabub mingi lahendus (pole suurem asi sarjade sõber), aga võta näpust.

Igatahes, nad lähevad, kandes igaüks oma valu. Valu teema on oluline ja kulgeb läbi terve raamatu. Kannatused ja valu on olemise lahutamatud osa. Preester Paul Dure kannatused, Sol Weintraubi piin, Konsuli armastus tema jaoks alatiseks kadunud Siri vastu... Ja lõpuks Veristaja - just kui mõnelt Bosch´i maalilt äsja pagenud mingi äraspidise "rauast neitsi" ja ajamasina segu, hingestatud piinariist. Kõik see tekitab raamatule tugeva emotsionaalse fooni.  Ja selle taustal eelaimus lähenevast hiiglaslikust tähtedevahelisest sõjast, kus hukkuvad miljonid. Selline, apokalüptiline, õhkkond. Ja õige kah, kosmoseooper ikkagi.
Tõsised filosoofilised probleemid ühildatuna teksti võimsa kompositsiooniga ja suurte sümbolitega. Suht võimatu on jättajärg lugemata.

Kuidagi nii, suht jube on kirjutada raamatust mida ulmesõbrad fb kultuslikuks nimetavad.

Teised:
loterii
loterii
loterii

Margaret Atwood "Pime palgamõrvar"

Korjasin jälle maja pealt kokku läbi loetud raamatud ja jäin Atwoodi lehitsema. 2000. aastal Bookeri kirjandusauhinna võitnud "Pime palgamõrvar" on köitev ja ebamugav üheaegselt. Nagu ootamine märtsikuu tuules.
Raamat koosneb mitmest, üheaegselt nii filosoofilises kui emotsionaalsest loost.  Kõige keskmes on Iris Chase, pikka ja värvika elu elanud vanaproua. Iris räägib oma elust ning nagu lapsepõlveski, esitab küsimusi: Jumalast, elu mõttest, saatusest. Tulemusena sünnib veidi aeglane jutustus, mille käigus tekib tunne just kui oleks terve elu Iirisega käsikäes käinud. Süžeeliinide, aga ka metafüüsika ja müstika meisterlikul põimumisel tekib mitut põlvkonda haarav perekonnasaaga. Kahest õest, nende armastusesest, lootustest ja toodud ohvritest rääkiv lugu algab ammu enne õdede sündi ja kulges justkui kolmes peeglis korraga - vanema õe Irise viimastel eluaastatel kirja pandud mälestused, kohaliku pressi märkmed ja noorema õe Laura surma järel välja antud raamat "Pime palgamõrvar".

Vanaisa nööbivabrik, vanaema maja, hauakivil olevad inglikesed, kolme 1914. aastal sõtta läinud nooruki kolletunud foto, emale antud lubadus, isa viimased päevad, kurjakuulutav sild ja mitte vähem kurja kuulutav katus, sõda Hispaanias, II Maailmasõda, rida odavaid kortereid, kujutlusvõime verised pildid. Kõike seda maailmas, kus puudub selge eraldusjoon õnne ja õnnetuse vahel. Kus teatud tingimustel võib igaühest saada kiskja. Kus pole võimalik mõista, mis siis on parem - tugevad tunded või nende puudumine? Kus vastused ja küsimused on omavahel segi nagu pudru ja kapsas.  

Hämmastavalt mitmemõõteline, matrjoška tüüpi jutustust oli alguses raske lugeda, kuid nii umbes veerandi pealt, kui sai selgeks, kes on kes, läks hoopis ladusamalt. Atwood jutustab rahulikult, liigselt värve segamata. Loo, mis on kompromissitu ja kibe. Nappide, täpselt lõigatud sõnadega. Peamiselt vist sellest, et ka rikkad nutavad. Ja ka vaesed nutavad. Julged nutavad ja pimedad ja osavad. Nutavad vaesusest välja rabelenud ja vaesusesse kukkunud. Võimalik, et isegi Jumal nutab, kuid seda me ju ei tea, kuni elus oleme.
A, ja lõpuks surevad kõik ära.

Dan Simmons "Song of Kali"

Tsiviliseeritid lääne inimese elu tsiviliseeritud lääne riigis, eriti omades rahakottis tsiviliseeritud hulgal rahalisi vahendeid, on mõnus ja mõnikord isegi igav. Siis võtab tsiviliseeritud lääne inimene kätte ja reisib mõnesse vähem tsiviliseeritud riiki. Mõnel eriti ekstreemsel juhul isegi riiki, kus tsiviliseerituse all mõeldakse hoopis midagi muud, kui mõtleb tsiviliseeritud lääne inimene. Õnneks enamasti on tsiviliseeritud lääne inimesel võimalik ka keset kõige suuremat tsiviliseerimatust loovutada mõningane hulk raha ja peatuda selle eest puhtas igati läänelikus (tsiviliseeritud) hotellis.
Ja siis võib puhkus alata,  kukrumi ja šafrani lõhnalised road ja silmi põletavalt eredad sarid (ei maksa peaaegu midagi!). Rikšad - oo, kui huvitav, mõtle - inimene hobu eest! Küll on lugu, kas sa näed -  elavad papist onnides! Ja räägitakse, et nad ohverdavad inimesi! Uh, milline eksootika!

Tõeline kurjus on inetu, õudne ja vastik. On hirmus, valus, haisev ja kehavedelike sisaldav. See on siis, kui surnukuuri lasteosakond on täis ning väikesed kehad, kellest keegi puudust ei tunne,  on kogutud tühermaale hunnikusse. Siis, kui naine saab keset tänavat surmava elektrilöögi ning lähedal asuva kohviku külastajad vaid irvitavad selle üle jätkates tee joomist. Siis, kui igivana sekti liikmed nülivad elusaid inimese. Kui prügi on nii palju, et selles saab ujuda ja isegi uppuda.

Kolgata (endine Calcutta) linn on saanud oma nime sünge ja verejanuli jumalanna Kali järgi. Jumalanna, kes on ilus, võrgutav ja kaval. Surmaga silmis ja piinavad juhatusega igas käes.

Kuid kas tsiviliseeritud lääne inimene seda teab? Võimalik. Kuid mõtleb, et see kõik juhtub nendega, kellegagi, kusagil seal, mitte aga temaga või tema lähedastega.

Ja eksib, muidugi mõista. Tsiviliseeritud lääne inimene on tihti nii enesekeskne ja rumal. Dante ei osanud uneski näha, millised põrgu ringid eksisteerivad siin, linnas, kus valitseb Kali.

Loos on ehk veidi klišeelikult kõlav, kuid siiski oluline tõetera. Kõik meie (teie/ nende) kurjad jumalad toituvad inimlikust vihast, vägivallast ja ükskõiksusest. Inimene on see, kes täidab nende aplaid magusaid. Selle eest pole võimalik põgeneda, et lennuki lennates ega kaunisse poeesiasse sukeldudes. Ainus võimalus sest pääseda, on muutuda puhtamaks ja paremaks. Inimeseks. Inimeseks. Siis kõngevad nad näljast kõik.

Hakkasin lugema kuidagi kogemata, huupi. Targad loterii blogis nt räägivad, et Simmonsil on veel palju toredaid raamatuid. Noh, hea. Ma juba peaaegu suudan end ulmesõbrana ette kujutada.
:)

Sadeq Hedayat "Pime öökull"

Laenutasin raamatu Paavo Matsini Sirbis avaldatud arvustuse lugemise ja väikese netiringi järel, lugesin esmalt Üllar Petersoni ülevaatliku ja suurepärast järelsõna ja alles siis raamatut ennast. Vist õnneks, tühjalt kohalt poleks ehk jagunud tarkust tähele panna ja aru saada. Nii aga, olles varustunud mitme mehe karguga, lugesin, vaevaliselt, kuid huviga. Lugemise ajal oli koguaeg silme ees pilt sellest, kuidas autor topib kinni aknapraod ega võta telefoni. Sööb aeglaselt oma viimase omleti ja keerab gaasi(pliidi?) põhja. Ja veel ja see on oluline – asetab oma voodi kõrvale põrandale sada tuhar franki, mis tagavad talle normaalse matusetalitusi ilma, et lähedased end väga koormama peaks. Kõik see, arvestades „Pimedast öökullist“ peegelduvat eksistentsiaalse ekspressiivsuse taset, eriti arutlusi surma üle, tundub lõpmatuseni ehe.

Lugu räägib armastusest ja surmast ja "väikese inimese" kaitsetusest selles räpases ja rõõmutus maailmas. Inimestevahelistest kuristikest, põhjatutest ja väljakannatamatutest. Üksildusest. Raamatu peategelane on üksildane ja nõrk, endasse sulgunud ja oma sisehetlustega hõivatud mees. Sedavõrd hõivatud, et see paratamatult toob endaga kaasa teadvuse anomaaliaid. Järjekordses hämarolekus mõtleb mees endale naise (surm), kellesse armub ja kes hiljem sureb tema käte vahel. Oma teisiku, varju, abil, matab ta naise ning tema hägusesse meelde jäädvustub vaid armastatud naise pilk.

Üha süvenev sisepagulus, surve, suutmatus kohaneda räpase ja vaese maailmaga, linnaga, oma riietega isegi. Kord tundub loo kangelasele, et maailm on tema jaoks liiga suur, siis jälle, et see tõmbub üha koomale, muutub liiga väikeseks. Kehast higi imev päike, elutu maastik. Surma karva pilved rõhuvad kartmatult linna, nagu miski arusaamatu, hirm, üksildus, kohatus - sobimatus teistega, rõhuvad autorit, st raamatu lüürilist kangelast. Inimesed on sama vastuvõetamatud kui ümbritsev maailm - räpased, labased, häbematud ja ahnete silmade ning südamega. Peategelane tunneb, et on võrreldes kõigi ülejäänutega justkui võõras, teisest rassist. Ta katkestab kõik suhted ümbritsevatega ning jagab oma mõtteid üksnes oma varjuga. Kuid see polegi veel piir. Ajapikku hakkab ta esialgu kahtlustama ja siis juba arvama, et tema ja teiste vahelises kuristikus on süüdi tema ise. Püüab muutuda teiste sarnaseks, kuid ületab mingi piiri ja "teised" muutuvad osaks temast endast. Ta näeb endas kurjategijat ja klouni, vanurit ja lihunikku ja... Kuidagi (suht loogilist rada pidi ju tegelikult) jõuab mõtteni, et ehk surm aitab vabaneda maskidest ja muutuda tal tagasi endaks.
Lõpuks veendub kunstnik, et harmoonia tema - sellisena, nagu ta on - ja maailma vahel on võimatu. Vastumeelsus kõige ja kõigi vastu muutub sedavõrd suureks, et isegi surm ei tundu väljapääsuna. Ja nimelt ja oh õudust, mis siis küll saab, kui peale surma osakesed tema lagunevast kehast segunevad teiste, räpaste, nurjatute jms, inimeste omadega. Mõte kokkupuutest, segunemisest on väljakannatamatu. Kangelane unistab sellest, et peale surma tal oleksid pikad käed pikkade sõrmedega, et korjata pihku oma laguneva keha osad ja hoida neid käes, eemal teistest kehadest.Lahendus on siiski loogiline. Ja kergendust pakkuv. Kõigile, lugejale sh.

Kafkalik (jälle, onju) absurd ja hirm maailma ees, Po ja Gogoli vaimu implitsiidne kohalolu igal üksikult võetud leheküljel ja raamatu kohal ülenisti. Üldse mitte kerge lugemine, lugu on lühike kuid lõpmata rohkesõnaline ja mitmetähendsulik. Võluv ka, omamoodi, kuid ikkagi oli hea tunne raamat sõbrale tagasi viia :)


Teised:
Daniel Tamm (ERR)
Paavo Matsin (Sirp)

Hanya Yanagihara "Inimesed puude võras"

Eelmise sajandi keskpaik. Doktor Norton Perina suundub ekspeditsioonile Mikroneesiasse, kus ta avastab Ivu`Ivu saarel suguharu, mis on mingil seletamatul moel õppinud elama nii, et nende füüsiline keha säilitab nooruse mitusada aastat. Vaim, tõsi, ei jõua sammu pidada, kuid siiski, siiski. Teadlane sukeldub ülepeakaela tööse veendumaks ja tõestamaks, et ta on leidnud vastuse inimkonda kõige enam huvitavale küsimusele. Tema töö kõrvalnähuna juhtuvad pöördumatut ja seda negatiivses suunas, muutused ühe džunglisügavuses elava rahva saatusele. Formaalselt justkui olekski kõik, kuid raamat algab teisiti. Juba esimestel lehekülgedel saame teada, et palju aastaid hiljem saab Norton Perina süüdistuse tema poolt saarel lapsendatud ja Ameerika Ühendriikidesse toodud laste seksuaalses väärkohtlemises.

Ma ei viitsinud otsida, millise vastukaja sai teos ilmumise hetkel siin või seal pool sinist vett, kuid täna on see teema äärmiselt aktuaalne ja nii ma mõistatasin lehekülg lehekülje haaval, kas oli siis või ikkagi mitte. Raamatu lõpus on vastus olemas. Ainult, et ühtlasi sain lõpuks aru ka sellest, et ega see raamatu mõtte ja poeetika mõistmise seisukohalt nii väga oluline ei ole. Seda enam, et lugu põhineb Daniel Carleton Gajduseki, kes pälvis 1976. aasta Nobeli füsioloogia- ja meditsiiniauhinna, elulool, kes oma eluõhtul pedofiilias süüdi mõisteti. Juba eessõnas, mille süžee kohaselt on kirja pannud välja mõeldud teadlane Ronald Kubodera, sõnastatakse seisukoht, et geniaalse teadlase saavutused on kordi olulisemad, kui kuriteod, milles teda kahtlustatakse.

Mulle tundub, et lugu on hästi ameerikalik. Teadlase vastututusest oma tegevuse eest ja progressi mõjust tavaliste inimeste elule on kirjutatud varemgi, esimesena meenub loomulikult Vonnegut. Aga ka nt Sinclair Lewis, Jonathan Franzen või Don DeLillo. Ajalehe väljalõigete kasutamine meenutab Dos Passost, autori soov peituda korraga mitme tegelase maski taha - jälle Vonneguti. Ma pole Yanagihara "Väikest elu" lugenud, sirvinud ainult, kuid tean juba, et mõned siinses loos kasutatud toponüümid leiavad sealgi kasutust. Ehk on see katse luua midagi sarnast Faulkneri Yoknapatawpha osariigile? Ja siis see mõnes mõttes "maha jäänud" rahva hävitamise suurema ja selgelt "edumeelsema" rahva poolt, teema, mida kuulujuttude kohaselt USA õpikutest enam naljalt ei leia, kuid mis reflekteerivale intelligentsile ikka rahu ei anna. Kõigest sellest sünnib mulje, justkui "Inimesed puude võras" on mingi omapärane kirjaniku meisterlikuse harjutus. Sel juhul hindan sooritust kõrgelt. See on tugev ja ladusalt kirja pandud lugemine.

Olgu siinkohal öeldud, et kõik see traditsiooniline ameerikalikus ei tähenda kaugeltki seda, et loo peenemad varjundid siinsele rahvale ehk hoomamatuks osutuvad. On siinsetelgi rahvastel olnud kokkupuuteid nii kultuuri kui füüsilise genotsiidiga ja hullusid geeniusigi on juhtunud ka.

Huvitav on see, et vaatamata äärmiselt provokatiivsetele teemadele (mõtlen siin nii pedofiiliat, kui ka terve rahva kultuuri ja tavade hävitamist), ei mõjunud raamat mulle eemaletõukavalt, ei tekitanud vastikust. Jah, siin on kirjeldatud koledaid asju ja võimalik, et on inimesi, keda need šokeerivad, kuid mulle tundub, et… nii üldiselt - ei ole raamatu eesmärk tekitada suuri tundeid või emotsioone. Yanagihara harutab intriigikera keskendunult ja kiirustamata, püstitades nii lugeja ees igati õigeid ja arusaadavaid ülesandeid: jälgida süžeed tähelepanelikult ja esitada üldinimlike küsimusi. Südant see ei murdnud, käsi värisema ei pannud. Autori süsteemne soov torgata lugejat kõige valusamasse kohta olekski temast pigem kehvema pildi maalinud. Hanya Yanagihara ei ole sadist. On hoopis mõtlik ja töökas kirjutaja. Ja olgu nii. Ma plaanin tema teise raamatu ka varsti läbi lugeda.


Teised ilusad lugesid ka:
Sehkendamine
Sandra Sada Raamatut
Raamatumuljete kodu
Marca
Margus Haav

Narine Abgarjan "Taevast kukkus kolm õuna"

Õhtul koristasin tuba ja sattusin detsembris loetud Narine Abgaryani „Taevast kukkus kolm õuna“ raamatu otsa, sirvisin ja seejärel guugeldasin mitu tundi.
St… Narine Abgaryan on kirjanik, kes on alustanud blogijana. Mina loen teda ammu, täna peamiselt Facebookis, kuid tema raamatuid ma varem lugenud ei ole. Samas on see alati hästi huvitav – kas igapäevaselt Facebooki või blogi kaudu oma elu ja tegemisi jagav kirjutaja räägib raamatus sama häälega? Kas ma tunnen ta ära? Jms.. On olnud nii ja teisiti. Internet ütleb, et Narine raamatud on väga eriilmelised, mind nt „Manjunja“ millegipärast üldse ei kutsu. Aga raamatus „Taevast kukkus kolm õuna“ tundsin kirjutaja ära küll, vist tema alati sooja ja ümbritseva suhtes heatahtliku pilgu järgi, millisega ta, tundub, et maailma jälgib.
Mul on raske ette kujutada inimest, kellele see raamat ei meeldi. Raamat, mis algab surma ootamisega ja lõppeb uue elu sünniga, on väga hästi, suure armastusega kirja pandud. Selles on kõike, mis ühes korralikus peresaagas olema peab: elu ja surm, küllus ja nälg, sõda ja rahu, armastus, solvumine, eneseohverdus, mälestused, minevik ja tulevik, lapsed ja vanurid, traditsioonid ja tavad. Ja isegi üks valge paabulind.
Nõustun arvustajatega, kes ütlevad, et armeenia sugemetega maagiline realism.
Vaatamata loos sisalduvatele suurele hulgale kurbi sündmuseid, lugesin suure mõnuga. Järelmaitse on helge. Loo kangelased taluvad vapralt neid tabanud saatuselööke, säilitavad väärikuse ja headuse, jäävad truuks oma veendumustele, traditsioonidele ja harjumuspärasele elukorraldusele. Nende mõõdukalt kulgevas töises elus on mingi eriline… venelastel on olemas sõna „мудрость“, mis pole päris sama, mis „elutarkus“, aga no midagi sinna kanti.
Mulle tõesti meeldis see raamat väga. Ainult et see… polüetüleen. Seda kasutasid loos nii raamatu tegelased kui ka nende vanaemad - vanaisad. See jäi kuidagi kripeldama ja tekitas segadus. Et mis aastatel raamatu sündmused siis toimusid?
Esimesel korral lugedes, arvestades loo tegevuspaika ja seda, et sõda kestis 8 aastat, otsustasin, et jutt käib Mägi-Karabahhi konfliktist (1987 - 1994). On öeldud, et peategelane Anatolia oli sõja alguses 42 aastane. Järelikult ta sündis 1945.
  Edasi. Anatolia oli 12 aastane, kui juhtus suur näljahäda. Selleks, et Anatolia pääseks kindlast näljasurmast, viis tema isa ta linna sugulaste juurde, kus tüdruk koolis ei käinud, sest polnud raha kooli eest maksmiseks. Ah? Oot, aga kas sügaval NSVL ajal polnudki koolid tasuta? No olid ikka ja veel kohustuslikud ka. Ja näljahäda, nii suur, et surdi perekondade ja lausa külade kaupa oli Armeenias 1905- 1907 ja 1920. Nõukogude Liidu ajal ilmselt vaikiti maha nii mõndagi, aga kui viiekümnendatel selline näljahäda olnuks, teaks Internet sellest täna kindlasti.
Raamatu lõpus on lugu tänapäeval elava jutustaja vanavanaema Anatoliast ja sünniaasta1897. Usun, et tegu on sama Anatoliast. Siis oleks nimetatud sõda hoopis IIMS. Aga isegi 1939-st aastast arvutatult kestis see sõda 6 ja mitte 8 aastat.
Üritasin arvata loo toimumise aega ka Vassili perekonna kohta toodud info põhjal, aga siis läks kõik veel rohkem sassi. Ja siis veel see polüetüleen, mida raamatus nii mitmes kohas mainitakse. Polnud seda tarbekaubana IIMS algul üheski NSVL riigis. Internet ütleb, et ma tean enam vähem õigesti - laiemalt tekkis see majapidamistesse alles seitsmekümnendatel. Nii laialt aga, et Armeenia mägikülakese kitsed seda süüa said (loos: suure näljahäda viimase kitse maost leiti tükk polüetüleeni), ilmselt veel hiljem.
Ja loos on veel palju matemaatilisi ja loogilisi müstilisusi (siiralt loodan, et sõna on olemas.)
Järeldus: vaatamata sellele, et kõik ajaloolised sündmused on reaalselt toimunud ning raamatus on konkreetselt ajastule viitavaid markereid, nt "bolševikud" ja juba jutuks olnud näljahäda, on see ikkagi lihtsalt lugu ühe küla elanikest, kes elasid üle ühe näljaaja ja siis ühe sõjaaja ja polegi selge, millises järjekorras ja mis seal tegelt vahet on. Ja veel, et polüetüleen on Narine Abgaryani meelest alati olemas olnud.
Aga tegelikult natuke on.
Aga raamat on sellegi poolest soe ja armas.

Lugemiseaasta 2018

Et siis 2019.
Akna taga on lumesadu, õrn ja kohev, teraselt kuulatades võib peaaegu, et nurrumist kuulda. Traatidel istuval varesel on nägu, nagu ta oleks päris üksinda maailma jäänud. Ja tänavalaterna valgus on mandariinide ja apelsiinide karva, selline, nagu ta on ainult aastavahetuse paiku. Ja lumehelbed, keerlevad nii, et võin kihla vedada, laternal on juba silmis pime ja hinges magus igatsus, nii et ajab öökima ja kardan, etta varsti koperdab, üle kraavi põllule... Veider, ma ei teagi, kus linnud magavad, tavaliselt nad öösiti ju traatidel ei kügele.

2018. aastal lugesin 99 raamatut, 22 679 lehekülge. Kõige lühem raamat oli Sarah Kane „4.48 Psychosis“ – 48 lehekülge. Kõige paksem raamat - 999 lehekülje pikkune Edward Rutherfurdi „London“. Keskmiselt olid raamatud 229 lk pikad. Teiste Goodreadsi lugejate seas minu poolt loetud raamatutest populaarseim oli Markus Zuzaki „Raamatuvaras“ ja Mati Unti „Graali!“ ei lugenud peale minu mitte keegi. Keskmine hinne, mille raamatutele panin, on 4.2, mis on, mulle tundub, suhteliselt kõrge. Muljeid jagasin vähe. Eesti kirjandust lugesin vist rohkem, kui tavaliselt. Nimekirjale peale vaadates tundub, et on selline üsna kergekene kraam puha. Eelmisel aastal imestasin samuti. Et siis, selline ma olengi – lihtne.

 Kui nüüd mingi kümme enam meeldinumat välja tuua, siis ilma järjekorda panemata oleks umbes järgmised:
Eeva Park „Minu kuninglikud kaelkirjakud“
Mo Yan „Punane sorgo“
Ane Riel „Vaik“
Fredrik Bachman „Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust“
Sarah Kene „4.48 Psychosis“
Adam Haselett „Kui mind enam ei ole“
Daniel Galera „Verest nõretav habe“
Aare Pilv „Kui vihm saab läbi“
Mattew Walker „Miks me magame“
Cormac McCarthy "Tee"

Ja siis veel Mudlum ja Rohelend, LeGuin, Paasilinna ja Ourednik jne, pikalt.
Goodreads tegi minu loetud raamatutest ilusa värvilise ülevaate, mis asub SIIN.
Ise tegin vähem ilusama, kuid siiski, seda näeb SIIN.

Käesoleval aastal uue hooga, jätkuvalt tahaks lugeda aeglasemalt, muljetada aga rohkem. Lubadusi ei anna, läheb nii nagu läheb. Facebooki lugemisväljakutse grupi lugemise väljakutsest võtan osa, aga jätkuvalt nii, enda suhtes leplikult.

Hetkel loen juba pikemat aega Õnnepalu „Valede kataloog. Inglise aeda“ ja Triinu Merese „Kuningate tagasitulekut“. Esimesega on mingi veider love-hate suhe, mulle meeldib, kuidas ta kirjutab ja millest – mu meelest kõige tähtsamatest asjadest üldse. Aga temas või tema tekstides on mingit erilist sorti lootusetust, mis lõpuks hinge poeb ja… ja siis loengi Triinu inimesi krõmpsutavaid kuningaid ja saab kuidagi parem. Kui kuningad mulle meeldivad, siis Õnnepalu osas muudkui mõtlen ja mõtlen. Haha, et kas siis ikkagi love või hate ja no ei tea, ei tea, raamatu raamatukokku tagastamise tähtaeg on juba seitse korda üle läinud. Ma tean juba ette, et lõpuks ma ostan selle endale kojugi – sest… ongi vist pikalt, jupi kaupa lugemise raamat.
Lugemiseni

Amelie Nothomb "Helge nostalgia" ja "Sinihabe"

Amelie Nothomb on üks põnev kirjanik.  ka peale "Sinihabeme" lugemist istusin samuti nagu nüüd, peale "Helget nostalgiat", toetasin pead kätele ja otsisin sõnu. Lugesin palavikuliselt, joovastudes, hooga, kuid mis sellest jäi?
No nt Sinihabeme puhul - no jah, kirjutas ümber tuntud muinasjutu. Jah, oli huvitav, kuid mis siis sellest? Mõistatus. Seedimiseks oli vaja aega. Muljed sadestusid peene kihina hiljem. Peas tekkinud pildid selginesid, märgatud värvid kogunesid spektisse. Erakordselt suur nõudlikkus mõistusele. Karakter, mis paigutub vabalt värvikamate hullude esikümnesse. Kogu raamat on üks suur lõppematu dialoog, tulevaste lahingute kontuurid, kaevikute kaevamine ja lahingud ise vahelduva eduga. Kõik on ehitatud paljalt dialoogile, see hoiab pinget. Mõttest ei hakka siin seletama - pikk jutt mitme veini tarvis. Lihtsalt - suurepärane sõnade ja tähenduste mäng. Meenus Fowlesi "Mantissa", kus jutustuse käigus muutusid võrrandi kõik osised ning kirjanik lõbutses sajaga mängides lugeja terve mõistusega...

"Helge nostalgiaga" on esialgu sama segadus. See pole raamat õnnest. Siit ei leia ka tehtu üle ja/ või hilinenud kahetsust. Metsikut igatsust ka mitte - Nothomb naases Jaapanisse mitte sentimentaalsetel kaalutlustel vaid põhjusel, et kirjastaja otsustas teha filmi tema lapsepõlvest.

 Maailma lõpp on see, kui mitte midagi ei tunne ära.

Nothomb ei kahetse midagi, seal hulgas sedavõrd rasket reisi. Minevik jäi selja taha  ja nii ongi. Ta ütleb otse kogu maailmale, et ei muudaks midagi. Jaapani külastus puudutas tema südant, kuid ta ei kavatse sellega koormata hinge - Prantsusmaale naasmine rõõmustab teda samavõrd, kui lühikesed kohtumised ammuste tuttavatega. Tema romaan Rinriga oli kaunis - sellisena see tema mälestusse ka jääb, kuid ta mõistab praegu nagu ka siis - vaatamata välisele illusioonile, sisemist harmooniat nende vahel ei ole...

Kõige rohkem jäi kummitama see:

Mulle meenub midagi. Kui Rinri minuga Shirogane parki kohtuma tuli, segunes mu siirasse rõõmu, et teda näen, salajane äng: "Nüüd peab olema õnnelik." Naeratan sellele ammuse ärevuse peale ja pomisen endamisi: "Nüüd ei pea õnnelik olema."

Juhtub, et saatus annab sulle absoluutselt kõik elemendis, mis on hädavajalikud õnnelik olemiseks. Lemmik riik, ideaalne kaaslane. Perspektiivid, tulevik. Sa hoiad kõiki neid pusle tükikesi peos ja mõistad, et pead olema õnnelik. Sinult oodatakse, et sa oled õnnelik. AGa sina... lihtsalt ei ole. Kõik on hästi, kuid seda ei ole. Paljud lähevad ideaalse situatsiooniga kaasa ja seovad oma elu ideaalsete inimestega, võtavad sisse ideaalse poosi ega mõista siis, miks vaatamata kõigele - pole midagi õnnelähedastki! Edasi tulevad enesesüüdistused, et ülesöönud-tarbinud ja ära hellitatud, ja seepärast midagi ei tunne, sest iga teine nende kohal hüppaks vaimustusest lakke. Amelie läks tema jaoks ainuõiget teed - põgenedes ideaalselt pildilt. Ta ei saanud midagi öelda Rinrile siis, ei ütle ka nüüd. See on minevik, millest ei ole vaja teha järeldusi. See tardus nagu õis merevaigus, seda võib aeg ajalt imetleda, kuid puudub soov sulatada vaik ja päästa lill. See oli imeline. See oli helge nostalgia...

Veider, et mõlemad Nothombi raamatud, millest üks on puhtalt autobiograafiline, teine aga segu kirjaniku elu faktilistest andmetest ja fantaasiast, jätavad mulje peegellabürindist - Amelie vaatab oma tegelasi, ühtaegu vaadates ennast, sina vaatad raamatukangelasi, näed Amelied, kes peegeldub neis kelmika naeratusega näos, sama aegselt kui kirjanikise, võimalik, et itsitades, peidab end  peeglitega ääristatud koridori sopis.
Raamatud nagu jonnakad peeglid - murravad kõik tükkideks, moonutavad tundmatuseni, kuid siiski - näitavad midagi, mille üle tasub mõelda. Ja see "miski", see on igal ühel sügavalt oma.

Ja isegi kui ma ise ei tea, miks mind peaks lohutama, tema, šampanja, alati teab...

Ühesõnaga, mulle väga meeldis, isegi, kui ma ei saa täpselt aru, miks...  kindlasti loen juurde.

Matthew Walker "Miks me magame. Une ja unenägude vägi"

„Teadlased on avastanud uue revolutsioonilise mooduse eluiga pikendada. See parandab mälu ja lisab loovust, annab atraktiivsema välimuse, hoiab keha saleda ja vähendab söögiisu. See moodus kaitseb teid vähi ja dementsuse eest ning hoiab ära külmetushaigused ja gripi, lisaks vähendab teie infarkti-, insuldi- ja diabeediriski. Suureneb teie õnnetunne ning vähenevad rusutus ja ärevus. Pakub huvi?“

Olgem ausad, pakub küll.

Tsitaat on pärit raamatu „Miks me magame. Une ja unenägude vägi“ tagumiselt kaanelt ja raamatu autor, California Berkeley ülikooli neuroteadlane, tunnustatud teaduse populariseerija, professor Matthew Walker ütleb, et selline moodus on olemas ja kättesaadav kõigile. Ja nimelt, imeravimiks on uni, kvaliteetne ja piisav.  

Ma olen aastaid olnud magamisega hädas. Proovinud kõike, mida sellistel juhul proovitakse, lõpuks läbi teinud ka mitme aasta pikkuseks veninud unerohu kuuri. Mu meelest on maailmas vähe koledamaid asju, kui krooniline magamatus, kui unegraafik pole enam mitte paigast ära, vaid seda ei olegi, see eest aga on igikestev väsimus, mäluhäired ja totaalne võimetus puhata muud moodi kui retseptiravimeid kasutades.

Seoses olen lugenud päris mitu uneteemalist raamatut ja ausalt, mitte ühtegi nii head. Sellest, et raamat on täis üllatavaid fakte ja silmi avavaid näiteid, mida on põnev lugeda ka hästi magaval inimesel, on teised blogijad juba kirjutanud (vt postituse all olevaid linke).

Ma omalt poolt tooks välja Walkeri  erakordse oskuse anda oma teadmised edasi ka nö ette valmistamata, eriteadmisi mitte omavale lugejale. Teeb seda nauditavalt, kohati isegi elegantse huumoriga.

Raamatu ülesehitus on loogiline. Tekst on jagatud neljaks osaks, osad peatükkideks. Kõik osad ja peatükid on loetavad iseseisvalt - võtad raamatu kätte, loed paar lehekülge, tukastad ja oled jälle natuke targem. Sisukord on olemas ja see on arusaadav. Lisaks vormilisele korrektsusele, tundub, et autor on kõvasti vaeva näinud ka keelelise poolega.  Raamat on lihtsalt loetav, ülikeerulisi erialaseid termineid on vähe.

Autor alustab kaugelt, täpsemalt päris algusest. Räägib kõigepealt unerütmist ja selle kujunemisest. Kas meie eelased magasid nii nagu meie või on midagi muutunud? Puu otsas magamine on selgelt turvalisem, miks me alla tulime? Seejärel unest, mis see on ja kuidas tekib. Mille poolest erineb inimese uni mõne teise eluka omast? Mulle väga meeldis peatükk sellest, kuidas uni muutub inimese kasvades ja vananedes. Ma pole selle peale varem mõelnud, nt, et miks on nii, et noored eelistavad uinuda pigem hilistel õhtutundidel, vanemad inimesed aga magavad vähem kui nende alles keskikka jõudnud liigikaaslased.

Teises osas uurib autor, kuidas uni mõjutab inimese heaolu. Mis toimub magamise ajal ajus, kuidas magamine või mittemagamine mõjutab keha. Närvisüsteemi, südame-veresoonkonda, kehakaalu, immuunsussüsteemi jne. Walker on veendunud, et mida vähem und, seda lühem eluiga. Selles osas tõestab autor ka vist kogu raamatu kõige õudsema teesi ja nimelt, et magamata või vähe maganud inimesed hindavad end/ oma võimeid alati üle, nad ei taipa, kui väsinud (hajameelsus, reageerimiskiiruse oluline aeglustumine, jne) nad tegelikult on. Statistika näitab, et kõige rohkem liiklusõnnetusi põhjustavad mitte alkohoolikud või muud sõltuvushaiged, vaid väsinud, liiga vähe maganud inimesed.

Raamatu kolmas osa on unenägudest. Mis toimub ajus, kui me näeme unenägu? Unenägude tekkemehhanismid, otstarve ja tähendus. Kas hommik on õhtust targem? Mitmed maailmakuulsad muusikud on tunnistanud, et on näinud oma teoseid kõigepealt unes – on see võimalik? Kas me filmi valida saame? Mõjutada seda, mida näeme, juhtida unenägu? Olles selle peatüki läbi lugenud, ma tean, kuidas seletada oma seitsmeaastasele lapsele, miks ta mõnikord õudusunenägusid näeb.

Neljanda osa teema on unehäired. Autor kirjeldab veenvalt, millist kahju vähene magamine tekitab. Inimesele eelkõige, inimese tervisele, aga ka suuremas plaanis -  firmale, kus inimene töötab, ühiskonnale jms.

Ja lõpuks autoripoolsed soovitused une koguse ja kvaliteedi parandamiseks. Muu hulgas leiab Walker, et unekoolitustega tuleks alustada juba koolis, edasi võimaldamaks inimestel magada rohkem, tuleb reformida töökohti ja tööaegu, viia läbi avalikke teavituskampaaniaid ja palju erinevaid, mulle enamasti meeldivaid mõtteid.

Raamatu lõpus on lisa „12 võtet tervisliku une jaoks“, mida lugedes rõõmustasin. Olles nüüdseks oma unerütmi enam vähem paika saanud, vähemalt mingi elamist võimaldava piirini, tabas mind mitme punkti juures selge äratundmisrõõm. Ja pisike kahjutunne – oleks ma seda raamatut varem lugenud, oleks minu jaoks kõik kindlasti lihtsamini läinud.  

Aitäh, Triinule ja kirjastusele Argo võimaluse eest lugeda esimeste seas.

Teised lugesid ka:
Triinu
Vahel ma kirjutan ka...
Manni lugemisblogi
Jaan-Juhan Oidermaa

Lisaks on raamatut kiitnud sellised arvamushiiglased hiiglased nagu The Guardians, People, Financial Times, New York Times, jnpe.

Margaret Atwood "Teenijanna lugu"

Viimase raamatupostituse all oleva kommentaari peale vaatasin Goodreadsist (üks ütlemata tore koht, soovitan kõigile, kel seal kontot veel ei ole. Mõttes, mitte konto loomist vaid ka reaalselt lugemispäeviku pidamist (Goodreadsis on mugav). Ma ei saa aru, kuidas ilma üldse elada saab :))... Vaatasin Goodreadsist, et olen Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" hinnanud viie tärni vääriliseks. Ma siis ilmselt hop-emotsiooni (see on see, mis juhtub otsekohe, kui raamatu kaane kinni paned) pealt ja võimalik, et väikest viisi mingisugustest massipsühholoogias kirjeldatavatest protsessidest tingitult - kõik ütlesid, et hea raamat on.

Ja no - ongi. Atmosfääriline, väga, kõike seda traagikat ja õudust ja igapäevasete uudiste taustal (Karl, nagu ütles VVN, nad valisid Trumpi presidendiks!) lugemise ajal kuklas valusalt taguvat mõistmist olukorra teoreetilisest võimalikkusest on raske kirjeldada.

Suured plussid stiili eest. Täpsemini kahe kasutatud ja teineteisest üsna hästi eristuva stiili eest. See, kuidas peategelase argipäevad on kirjeldatud mingit erilist, ei oska nimetada... meditatiiv-poeetilist stiili kasutades, samas kui sama tegelase mälestused, meenutused emast ja sõbrannas ja üldse elust enne revolutsiooni, seda ei ole. Neis leidub ebatsensuursusi, äkilisi väljaütlemisi, ebakindlust ja ka miskit vabaduse hõngu - on muljet avaldav, võimas. 

Aga kui nüüd raamatu mõtte üle mõtlema hakata (see on see, mis juhtub peale hop-emotsiooni, kui raamat on hea, halbade raamatute puhul seda üldiselt ei juhtugi), siis...
Raamat algab tsitaadiga I Moosese raamatust:  

Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!”
Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: „Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?”
Ja Raahel vastas: „Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!”

I Moosese raamat 30:1–3

Ja tõepoolest, Piiblis on lugu kahest tülitsevast õest, Raahelist ja Least, kes armuvad samasse mehesse, Jaakobisse. Ning kes, olles taibanud, et ise Jaakobile lapsi sünnitada (Raahel vist vanuse tõttu ja Lea muudel nimetamata põhjustel - ma väga kindel ei ole), ei suuda, saadavad tema juurde oma ümmardjad, kes siis sünnitavad nii, et ... et neid saab palju. Minu meelest on see lugu, arvestades aega ja kombeid, arusaadav. Kui mitte arvestada väikest intsidenti Haageri ja Ismaeliga, suurt vägivalda loos ei ole. Kõik osapooled on suhteliselt õnnelikud - sest lapsi sünnib, vereliin jätkub ja see on kõige olulisem. Järglased on tähtsad, nendeta ei ole midagi.

Atwood kirjutas loole kaveri, mis minu meelest on tervitatav, mulle sellised asjad meeldivad. Ainult, et erinevalt Piiblist pärit loost on see minu loogika seisukohtalt arusaamatuks. Palju asju jääb seletamata.

Endisel USA territooriumil on riik nimega  Gilead. Karmi korraga ühiskonnas on elanikud jagatud kastidesse: mehed: komandörid, korrakaitsjad/ valvurid ja töölised. Naised on abikaasad, teenijannad või töölised. Naistelt on võetud kõik õigused, sh õigus omada nime. Teenijannasid kutsutakse komandöri nime järgi, seejuures kui naine vahetab omaniku (oh, muidugi mitte omal soovil), vahetub ka tema hüüdnimi. Lisaks on tehtud naistele põhjalik ajupesu. Teenijanna, kel õnnestub komandörile laps sünnitada, on õnneseen ja kadestamist väärt. Teenijanna, kes x aja jooksul seda ei suuda, saadetakse pikka eluiga välistavale sunnitööle.

Ma saan aru, et kirjanik kirjeldas naiste vaimustust seesuguse asja korralduse üle selleks, et näidata ajupesu ulatust. Kuid mind siiski häiris, kas see mitte ei pehmenda naiste orjuse ja allasurumise fakti?

Minu kõhklusi toetab asjaolu, et peategelane, Offred, unistades ajast enne revolutsiooni, unistab eelkõige mitte nt oma lemmiktööst, mitte lemmikraamatutest (naistele on lugemine keelatud) või võimalusest istuda autosse ja sõita mere äärde nt või metsa. Offred unistab kõige rohkem õigusest teha aborti, õigusest lasta end steriliseerida ja õigusest alastusele kogu ausa rahva ees. Ma kohe ei tea. Mu meelest üks asi on abort ja erootika kui valik ja võimalus. Ja hoopis teine asi on see, kui inimene sunnitakse orjusesse ja peamine, millest ta seal puudust tunneb, on võimalus teha aborti ja alasti pilte endast. No - ei usu.

Seejuures, mehed on ka õnnetud. Vaimulikke tapetakse nagunii - uus režiim ei toeta endisi usundeid ja eriti raevukalt ei toeta kristlasi (samas on ikkagi tegemist kaveriga Piiblist pärit loost). Õnnetud on isegi komandörid, neile on lubatud palju, kuid mitte kõik, ka nende tegevus ja elu olu on rangelt piiratud. Küll, ma ei saanud kordagi aru, kelle poolt? Mis seal siis ikkagi juhtus? Hea küll, kliimamuutus ja viljatusprobleemid, kuid miks ja kuidas jõuti just sellise režiimini? Ja kes seda kõike dirigeerib? 

Mul ei õnnestunud sellest maailmast aru saada. Paraku. Võtin tähekese vähemaks. Ühe, sest tegelt oli hea.
:)

Teisi arvamusi:
loterii
Sandra
Triinu
Kiiks

Kes lõpuni jõudis lugeda, võib võtta piparkooki.

Ursula K. LeGuin "Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia“

 

Ma pole suurem asi ulme lugeja kuid kui, siis tihti meeldib. Ursula K. LeGuin „Ilmajäetud. Mitmeti mõistetav utoopia“ (Goodreads aitas: tegemist on Haini tsükliesimese raamatuga) on vaimustav lugu/ analüüs erinevate ühiskonnakorralduste plussidest ja miinustest.

Ühel poolt on maailm nimega Urras, mis on tehnoloogilises plaanis kaasaegsest maailmast ees, kuid sotsiaalses plaanis meie mõistes maha jäänud, kuhugi nii umbes 19. sajandi lõppu, 20. sajandi päris algusesse. Haridus on üksnes meeste pärusmaa, naised on objektid ja kauplemise esemed, sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus, rikaste üleolek vaeste üle jms.

Teiselt poolt maailm nimega Anarres. Anarhia kaldega kommunismi. Kõik on võrdsed oma õigustes, kõik võtavad võrdselt osa ühiskonna elust. Naised on vabastatud igasugu orjusest, sh meeste võimust nende üle, abielu instants on nõrgenenud, omandid ei ole olemas, riiki samuti mitte. Kõigi parameetrite järgi, anarreslaste endi jaoks eelkõige, on tegu ideaalse ühiskonnaga.

Aga on see siis nii?

Füüsikust doktor Sheveki ja tema perekonna silmade läbi näeme, et ühelgi majanduslikul ega poliitilisel jõul ei õnnestu võita inimloomust, millest nii või teisti nii üks kui teine maailm sõltuvad. Urraslased on jäänud kinni kuhugi sotsiaalsete vasturääkivuste sohhu ega suuda astuda sammugi edasi. Nende ühiskond on tupikus ja ainuke väljapääs tundub olevat läbi relvastatud konflikti. Samas, urralased on vabad oma individuaalses otsuses hea ja kurja üle, vabad ühiskonna survest. Vaatamata selle, et nende ühiskonnakorralduses on palju ilmselgeid puudusi, on selle liikmed vaimselt vabad.

Anarreslased püherdavad aga soovimatuses tunnistada oma ühiskonna mandumist. Delkareeritava tahte ja valiku vabadusega ühiskonnas varjatakse isiksuse ja indiviidi igakülgset maha surumist. Abielu institutsiooni kehtetus ja seksuaalkäitumise vabadus on viinud selleni, et inimestel ei teki isiklike, lähedasi suhteid.  Ideoloogilisel tasemel käib teisitimõtlejate täieulatuslik peks. Kõik on vabad, kuid keegi ei saa käituda nii, nagu tahab või vajalikuks peab.

Peategelane Shevek muutub kahe maailma vaheliseks sõnumitoojaks, lubades mööda minnes ka kolmandate ja neljandate maailmade esindajatel heita värske pilk anarreslaste ja urraslaste maailmadesse.

Astudes Sheveki kannul läbime Anarrese põlenud maa ja näeme, kuidas alguses suurepärasena paistnud idee moondub indiviidivaenulikuks. Seejärel näeme Urrasel, kuidas justkui mitte vaba ühiskonna liikmetel on võimalik toimida oma parima äranägemise järgi.

Shevek satub suurde segadusse, püüd mõista, mis siis ikkagi on inimesele parim, põrkub tihti tema religioossete (Odo õpetus) veendumustega. Shevek usub kuni lõpuni, et suudab olukorda muuta, jõuda mingi lahenduseni.

Mulle raamat väga meeldis. Eriti meeldis see, kui peenelt ja sügavuti on kirjanik osanud kirjeldanud isiksuse maha surumist ühiskonna poolt, mis kuulutab vendlust ja võrdsust, tahte- ja valikuvabadusi. Veel meeldis kirjaniku mõte (nii nagu mina aru sain), et ei abieluinstitutsiooni range kehtestamine ega selle kaotamine, ei tee õnnelikuks kõiki.  Odolased ei suutnud tagada täieliku vabadust ja võrdsust naistele vaatamata sellele, et nende elureeglid kirjutas naine. Kui traditsiooniliselt patriarhaalsel Urrasel piirasid naisi mehed, siis Anarresel tegi seda ühiskond.

Ühesõnaga, mõte sai otsa. Palju mõtlemisainet pakkuv, hästi kirjutatud raamat. 

Lähen nüüd tuba koristama, lubasin lapsele, et kui ma olen tubli ja teen kõik kodutööd ära enne, kui temaga muusikakooli minema pean, siis peale muusikakooli jõuame ehk mõnesse parki kabanossi piknikule (me nimetame seda sportimiseks) - ilm on nii hea lõhnaga. 

Birk Rohelend "Kuldne laps. Silva Stökeli lood II"

Mõni aeg tagasi sain sõnumi, et pakiautomaadis on pakk. Mõtlesin mitu korda, enne kui järele läksin, sest tellinud justkui midagi polnud. Suur oli minu rõõm ja üllatus nähest pakil kirjastus "Helios" logo. Ja veel kord rõõmustasin siis kui avasin paki - Birk Rohelennu verivärske "Kuldne laps. Silva Stökeli lood II" (LINK) ja musta niidi rull koos nõelaga. Laps hakkas kohe õmblema, mul võttis aega natuke rohkem. Läksin raamatukokku ja tõin sealt Rohelennu "Mulli".

Birk Rohelend on mulle tuttav kirjanik, umbes kümme aastat tagasi (appi!) lugesin  mõnuga raamatuid "Enesetapjad" ja "Minu sõraline sõber," lisaks olen lugenud luulet ja muid lühivorme. Nüüd lugesin "Kuldse lapse" ja "Mulli", mingil veidral põhjusel on mul "Sa pead suudlema Silvat", mis on Silva Stökeli lugude esimene raamat, lugemata jäänud. See muide ei sega "Kuldse lapse" lugemist, kuid viimane siiski tekitab soovi lugeda läbi ka esimene.

Silva Stökel on ajakirjanik ja (nüüd juba) kahte last kasvatav veidi väsinud ja rahu ihkav üksikema. Ta ei põle vaimustusest, kui kohaliku väikelinna politseiülem palub teda appi linnas aset leidnud ebatavaliselt võigast mõrva lahendama. Võideldes süümepiinadega otsustab Silva sel korral eeskätt oma lastele olemas olla, kuid kui taipab, et oht varitseb ka tema lapsi, tormab sedamaid sündmuste keerisesse.

Lugu on räägitud parimaid põhjamaise krimiklassika reegleid (kui selliseid on) järgides. Tekst veereb ladusalt. Dialoogid vahelduvad sisemonoloogidega, see lisab loole dimensioone. Samas, tekst on napp ja täpne, ei mingit niisama ilulemist - lehekülgi vahele jätta ei saa. Lugejaga mängitakse niidiotsi maha jättes, musti ja valgeid läbisegi. Ma elasin kaasa, spekuleerisin, eksisin ja põlesin uudishimust - no kes? Ja ma ei arvanudki ära enne, kui niit rullis lõppema hakkas. 

Tegevuspaik on ausalt välja joonistatud. Juba üksi linna nimi - Omavere - nii oma ja nii verine! Ja olustik - hetkel ei meenu viiteid aastaajale, võimalik, et panen mööda, kuid kangastub umbes november - hämarus ja sudu, tänavavalgustuslambid ja vähevärviline mets. Natuke külm ja natuke kõhe.

Tegelaste galerii selle eest on värvikas. Igaüks on eriline oma erilise elukäiguga. Võib-olla kohati natuke lihtsustatud, kuid siiski usutavad. Midagi ei teki eikusagilt ega juhtu niisama. Põhjuslikud seosed (psühholoogilised, eluolulised) on hästi paigas ja nii tekitav silme ette elusad inimesed. Ja sellised, omad, tuttavad, me kõik oleme neid näinud. Jaan Martinson ütles suurepäraselt:

Just see eestimaisus, meie inimesed – joodikud, kalevipojad- ja tütred, kunagistest nohikutest IT-miljonärid, korruptiivsed vallajuhid, lapsi vihkavad koolijuhid, kõrgklassidaamid, tavalised töörügajad, lahked vanaemad, maasoolne maarahvas, autistlikud lapsed, neid kantseldavad emad, pühapäevaisad...

(LINK Päevalehe artiklile)

Eraldi tooks välja ühe raamatu peategelase, piirkonnavanem Paul Venderi sõnad:

Milline emade galerii...

Tõesti, emasid on raamatus palju ja nad on väga erinevad. Emadus, emaks olemise teema  jookseb jämeda punase niidina läbi kogu raamatu. Kui muidu liigitan raamatu kahtlusteta igati kvaliteetse meelelahutuse riiulisse, siis see teema on tõsine ja mõtlemapanev. Kõige rasvasem pluss seekordses plusside pikas reas.

Aitäh, "Helios" pakutud elamuse eest!

Adam Haslett "Kui mind enam ei ole"

Mida sa teeksid, kui saaksid ootamatult teada, et sinu kihlatu põeb mõnd tõsisemat sorti psüühikahäiret? (Jookse!) Raamatu üks tegelastest, tulevane pereema Margaret otsustab armastatud Johnile truuks jääda ning abiellub temaga. Ja sünnib perekond - ema, isa ja kolm last, kaks poissi ja üks tüdruk. Ja saavad justkui hakkama.

"Ära räägi sellest ja võimalik, et siis kaob see ära"

Aga haigus ei kadunud. See tuli ja läks. Kuni ühel heal päeval otsustab pereisa John ei jõua haigusega võidelda ja sooritab enesetapu. Pere edasine tähelepanu koondub vanemale pojale Michaelile, kes on pärinud isalt tema vigase psüühika.

On väga palju raamatuid, mis räägivad mõnest psüühikahäirest või seda põdevast inimesest. Lisaks tohutult igasuguseid muid allikaid, sh erinevate psüühikahäiretega inimeste endi poolt kirja pandud tekste (viimati loetutest: Sarah Kane "4.48 Psychosis" - väga mõjus tekst), kuid suudan meenutada vaid paari, kus räägitakse sellise inimese lähedastest.

Samas, pole kahtlustki, et ühe pereliikme haigus mõjutab tervet peret või muid lähikondlasti. Haslett on ilmekalt kirjeldanud ärevust, stressi ja valu, mida tunnevad haigele kaasa elavad pereliikmed. Arusaadav, et haige aitamine on keeruline ja vaevarikas. Tekib terve rida küsimusi. Kas ma tohin sekkuda? Kas ma pean seda tegema? Kas see on ülepeakaela üldse võimalik? Kuidas aidata/ toetada? Vastutuse küsimused. Tahte piirid? Kus lõppeb armastus ja algab surve? Kust ammutada jõudu, kannatlikust ja headust? Kelle kulul ja mille arvelt? Kas ja kuidas leppida või lasta minna ja kuidas siis enda südametunnistusega saab?

Haslett on andnud sõna kõigile ja need hääled, eriti meeshääled, on hästi välja kirjutatud - huvitavad, erinevad, tugevad.

Teine teema, mis mulle Hasletti raamatu juures meeldis, on see, et ta ei ilusta psüühikahäiret põdeva inimese argipäeva. Mu meelest seda tihti tehakse, ilustatakse ja isegi romantiseeritakse. Haslett on oma loodud karakterite suhtes mõistev ja kaastundlik, jäädes seejuures realistiks. Psüühikahäire on inetu, peaaegu alati. See on pisarad, higi, veri ja valu. Moondunud keha nii seest kui väljast. Ja süü ja häbi, isolatsioon ja sõltuvused, tühjus või segadus peas ja südames, manipulatsioonid, hirm ja ärevus.

/__/

Vaatamata kõigele hirmsale, millest raamat jutustab, on seal ka päris head huumorit. On armastust ja hoolimist, kauneid loodusvaateid ja muusikat. Googeldasin ja sain teada, et autor teadis, millest kirjutas. Seda mu meelest oli selgesti tunda.

"Lõpetuseks olgu öeldud, et kui helistasite korduvretsepti asjus ravimile, mida te vajate ellujäämiseks, ja kui olete pisut murelik, et teie palve ei pruugi õigel ajal minuni jõuda, ning on üsna tõenäoline, et sõnad, mis te kohe automaatvastajasse jätate, jäävad teie viimasteks, siis palun teadke, et te pingutasite tõesti kõigest väest ja armastasite oma perekonda nii hästi, kui suutsite." 

Kuidagi nii.