St, palverändurite samm on raske, kaasas on hulga pagasit: valusad mälestused ja kaotusevalu, solvumised, lootus ja raev, terve rida viirastusi ja isegi paar beebit. Liigutakse anti-entroopiliste (auka, püüdes terminist aru saada, lugesin mh läbi mitu artiklit termodünaamikast, mille käigus sain selgeks nt aurumasin tööpõhimõtte, aga...) väljadega Ajahaudade orgu. Maailm, mde, on algusest peale imeline. Originaalne ja salapärane, kutsuv. Nii planeet, kust lahkus Konsul, kui ka tema puu kujuline laev. Portaalid, Poeetide linn, Hyperioni legendid - kõik on paljulubav ja kuhjaga väärt igat lugemisele kulunud sekundit.
Edasi on klassika, Chauceri Canterbury lugusid mäletate? Nii siingi, et teekond väga igav ei tunduks, otsustavad rändajad üksteisele lugusid jutustada. Võiks ju arvata, et seitse rändurit ja seitse lugu, aga läheb teisiti. Üks lugu jääb rääkimata, Veristajale see kindlalt ei meeldi. Või siis ta hoopis rõõmustab? Mine võta kinni, ega korraga ei saagi aru, miks just lihtarv palujaid? Ja kes see Veristaja üldse on ja mida palujad tast tahavad? Miks planeedil on sõjaseisukord ja millest elanikkonna vastasseis preestritega? Jne, autor intrigeerib meisterlikult.
Esimesena räägib oma loo preester. Loo, mis seletab, miks tema Veristajaga kohtuda ihkab. Jutustajat ennast, Lennart Hoyti on loos üsna vähe. Pigem on see tema õpetaja Paul Dure lugu, kelle saatjaks Hoyt kunagi Hyperionil oli. Lugu sai tema looks alles planeedi teistkordsel külastusel, mille ta võttis ette leidmaks Dure päevikuid. Selles mosaiigi tükikeses pakutakse kaunist leekivat metsa, labürinti ja pikaajalisi edukalt lõppenuid otsinguid. Lugu meenutab eeslmise või isegi üleelmise sajandi seiklusromaani. Sellise päeviku, nagu Dure kirjutas, oleks võinud kirjutada ka mõni veel eksootilisse Aafrikasse või Indiasse reisinud eurooplasest misjonäär.
Teisena räägib kindral Fedmahn Kassad. Lugu sarjast "Armastus sõjatandril"/. Selles loos meeldis mulle väga sõdurite õpetamise viis kasutades selleks ajalooliste lahingute simulatsioone. Kassad kohtas oma personaalset viirastust osaledes Agincourt`i lahingu rekonstruktioonis. See oli loo üks pluss. Loo teine pluss minu jaoks oli kindlalt John Carteri meeskonnas Marsil. Lisaks selgus, et Ajahauad liiguvad tulevikust minevikku. Saladuseloor Veristaja ümber hakkab hõrenema. Võimalik, et massilised võitlusstseenid ei ole Dan Simmonsi tugevaim külg.
Kolmandana võtab sõna Hyperioni andekas poeet Martin Silenus. Poeetide linn, kus Silenus kunagi elas, on hästi õnnestunud. Kolm ühes - Ateena, Veneetsia ja Pariis. Ja milline stiil! Klassikalises kirjanduses tunneb Simmons end hästi. On enesekind ja veenev. Mõni lause ja vana Maa sureva maailma atmosfäär ongi valmis, veel mõni ja Hyperioni boheemlaselu poeb lugejale naha alla. Üldse, mõtisklusi kirjandusest ja selle kohast kultuuriruumis on palju ja seda koos otseste või kaudsete (seda põnevam!) viidetega parimatele näidetele maailmakirjandusest. Muusa kaotanud ja uuesti leidnud poeedi tragöödia. Ebamaiselt kaunis roheline meri, mille palverändurid mahajäetud laeval ületavad.
Akadeemiku Sol Weintraubi loos jookseb aeg vastu karva. Jättes ajavektori kõrvale, on see rasket haigust põdeva lapse vanemate lugu. Eetika, ajaloo ja antiikse filosoofia spetsialist maadlemas küsimustega süütutest ohvritest ja ohvriks toomise õigustustest.
Detektiiv Lamia Brown räägib küberpungiliku loo. Samas tundub, et tehisintellekti on siin vaja üksnes selleks, et rekonstrueerida poeet John Keatsi isiksus. Keats oli mees, kes mõtles välja Hyperioni ja seda juba 19. sajandi algul. Nii on ka loogiline, et kirjanduslugu on selles loos rohkem, kui ulmet. Ja veel on see detektiiv, tulistamiste, jälitamiste, kakluste ja ülivõimeka detektiivi Achilleuse kannaga ootamatult puhkenud kire näol.
Lõpuks siis nimetu Konsul. Ujuvad saared ja vestlused delfiinidega. Lugu Romeost ja Juliast väikese ulmelise kastmega. Isegi Tybalt on olemas ja isegi tagantkätt löök. Võtmelugu vist ka ja ootasin, et see vastab tekkinud küsimustele ja saabub mingi lahendus (pole suurem asi sarjade sõber), aga võta näpust.
Igatahes, nad lähevad, kandes igaüks oma valu. Valu teema on oluline ja kulgeb läbi terve raamatu. Kannatused ja valu on olemise lahutamatud osa. Preester Paul Dure kannatused, Sol Weintraubi piin, Konsuli armastus tema jaoks alatiseks kadunud Siri vastu... Ja lõpuks Veristaja - just kui mõnelt Bosch´i maalilt äsja pagenud mingi äraspidise "rauast neitsi" ja ajamasina segu, hingestatud piinariist. Kõik see tekitab raamatule tugeva emotsionaalse fooni. Ja selle taustal eelaimus lähenevast hiiglaslikust tähtedevahelisest sõjast, kus hukkuvad miljonid. Selline, apokalüptiline, õhkkond. Ja õige kah, kosmoseooper ikkagi.
Tõsised filosoofilised probleemid ühildatuna teksti võimsa kompositsiooniga ja suurte sümbolitega. Suht võimatu on jättajärg lugemata.
Kuidagi nii, suht jube on kirjutada raamatust mida ulmesõbrad fb kultuslikuks nimetavad.
Teised:
loterii
loterii
loterii
Mul on natuke ülev tunne.
VastaKustutaEt noh - see on PÄRISELT hea raamat, mitte "hea ulmekas" ehk ulmeraamatu kohta suht ok. Tõsi, mina näen Browne Lamia loos rohkem vanakooli krimkasid kui küberpunki. Philip Marlowe jt, vt ka Gerrtrude Omara, phmt sama taust.
Kusjuures see ei ole täiuslik raamat, eks ole. Pisiasjad pisiasjadeks (kuigi ka need on olemas), just see, et ta jääb NII POOLELI, wtf, ilma "Hyperioni languseta" pole ta tervikteos kuskilt otsast - ja ometi on hea raamat.
Ja minu ülev võidutunne on teemal "taas üks inimene on avastanud, et ulme ei ole "poldid ja mutrid seiklevad kosmoses", vaid ta on kirjandus. Nagu iga kirjandusžanr, sisaldab ka ulme ohtrasti pahna ja "miks, MIKS see on kirjutatud???", ent nagu igas žanris, on ka seal pärle. Ja kõrget kesktaset. mis pakub naudingut, aga ununeb. Ulme ei ole kuidagi eriline kirjandusžanr, välja arvatud vast, et ta on vaheldusrikkam klui krimkad =)
/ütleb krimkalemb, kes on väga erinevaid kriminulle lugenud ja ka seal on igas alamžanris samuti pärle
Huvitav, et Veristaja illustreerimine mitte kunagi mu kujutelmaga ei ühine (muidugi, olen eriline jne). Moarust peaks ta olema selline... emotsioonitu kroomitud tapamasin ja kõik. Mitte see Varraku kaante tõuk või siis siinse postituse teise pildi emotsionaalne koletis või angloameerika robotilaadne toode.
VastaKustuta