Sadeq Hedayat "Pime öökull"

Laenutasin raamatu Paavo Matsini Sirbis avaldatud arvustuse lugemise ja väikese netiringi järel, lugesin esmalt Üllar Petersoni ülevaatliku ja suurepärast järelsõna ja alles siis raamatut ennast. Vist õnneks, tühjalt kohalt poleks ehk jagunud tarkust tähele panna ja aru saada. Nii aga, olles varustunud mitme mehe karguga, lugesin, vaevaliselt, kuid huviga. Lugemise ajal oli koguaeg silme ees pilt sellest, kuidas autor topib kinni aknapraod ega võta telefoni. Sööb aeglaselt oma viimase omleti ja keerab gaasi(pliidi?) põhja. Ja veel ja see on oluline – asetab oma voodi kõrvale põrandale sada tuhar franki, mis tagavad talle normaalse matusetalitusi ilma, et lähedased end väga koormama peaks. Kõik see, arvestades „Pimedast öökullist“ peegelduvat eksistentsiaalse ekspressiivsuse taset, eriti arutlusi surma üle, tundub lõpmatuseni ehe.

Lugu räägib armastusest ja surmast ja "väikese inimese" kaitsetusest selles räpases ja rõõmutus maailmas. Inimestevahelistest kuristikest, põhjatutest ja väljakannatamatutest. Üksildusest. Raamatu peategelane on üksildane ja nõrk, endasse sulgunud ja oma sisehetlustega hõivatud mees. Sedavõrd hõivatud, et see paratamatult toob endaga kaasa teadvuse anomaaliaid. Järjekordses hämarolekus mõtleb mees endale naise (surm), kellesse armub ja kes hiljem sureb tema käte vahel. Oma teisiku, varju, abil, matab ta naise ning tema hägusesse meelde jäädvustub vaid armastatud naise pilk.

Üha süvenev sisepagulus, surve, suutmatus kohaneda räpase ja vaese maailmaga, linnaga, oma riietega isegi. Kord tundub loo kangelasele, et maailm on tema jaoks liiga suur, siis jälle, et see tõmbub üha koomale, muutub liiga väikeseks. Kehast higi imev päike, elutu maastik. Surma karva pilved rõhuvad kartmatult linna, nagu miski arusaamatu, hirm, üksildus, kohatus - sobimatus teistega, rõhuvad autorit, st raamatu lüürilist kangelast. Inimesed on sama vastuvõetamatud kui ümbritsev maailm - räpased, labased, häbematud ja ahnete silmade ning südamega. Peategelane tunneb, et on võrreldes kõigi ülejäänutega justkui võõras, teisest rassist. Ta katkestab kõik suhted ümbritsevatega ning jagab oma mõtteid üksnes oma varjuga. Kuid see polegi veel piir. Ajapikku hakkab ta esialgu kahtlustama ja siis juba arvama, et tema ja teiste vahelises kuristikus on süüdi tema ise. Püüab muutuda teiste sarnaseks, kuid ületab mingi piiri ja "teised" muutuvad osaks temast endast. Ta näeb endas kurjategijat ja klouni, vanurit ja lihunikku ja... Kuidagi (suht loogilist rada pidi ju tegelikult) jõuab mõtteni, et ehk surm aitab vabaneda maskidest ja muutuda tal tagasi endaks.
Lõpuks veendub kunstnik, et harmoonia tema - sellisena, nagu ta on - ja maailma vahel on võimatu. Vastumeelsus kõige ja kõigi vastu muutub sedavõrd suureks, et isegi surm ei tundu väljapääsuna. Ja nimelt ja oh õudust, mis siis küll saab, kui peale surma osakesed tema lagunevast kehast segunevad teiste, räpaste, nurjatute jms, inimeste omadega. Mõte kokkupuutest, segunemisest on väljakannatamatu. Kangelane unistab sellest, et peale surma tal oleksid pikad käed pikkade sõrmedega, et korjata pihku oma laguneva keha osad ja hoida neid käes, eemal teistest kehadest.Lahendus on siiski loogiline. Ja kergendust pakkuv. Kõigile, lugejale sh.

Kafkalik (jälle, onju) absurd ja hirm maailma ees, Po ja Gogoli vaimu implitsiidne kohalolu igal üksikult võetud leheküljel ja raamatu kohal ülenisti. Üldse mitte kerge lugemine, lugu on lühike kuid lõpmata rohkesõnaline ja mitmetähendsulik. Võluv ka, omamoodi, kuid ikkagi oli hea tunne raamat sõbrale tagasi viia :)


Teised:
Daniel Tamm (ERR)
Paavo Matsin (Sirp)